Segaseks aga jääb see, mille vastu siis tegelikult ollakse ja kas sellest ise ikka täpselt aru ka saadakse. Tänase kõrgharidussüsteemi jätkudes on demograafilist situatsiooni arvestades 4 aasta pärast selles sektoris ca 40 miljonit eurot vähem kui täna. Seda on umbes samapalju kui täna erasektorist kõrgharidusse vahendeid juurde tuleb. Tänase süsteemi kokkukukkumisele on viidanud nii OECD 2007 aasta analüüs kui Riigikontrolli märgukiri, seega on muudatused paratamatud.

Eesti on edukas, sest me oleme teinud julgeid ja keerulisi otsuseid. Tasuta kõrghariduse temaatika on kindlasti üks näide meie julgetest sammudest. Loodan, et õige pea jõuab kooskõlastusringilt Riigikogusse ka vajaduspõhiste toetuste eelnõu ning saame ka selle menetleda ning kiirelt rakendada. Valdavalt liigutakse maailmas vastupidises suunas ehk pigem kasvab eraraha kõrghariduses. Kuivõrd Eesti kõige olulisem ressurss on inimene, siis on ülimalt loogiline ja viimane aeg, et me senisest enam inimesse investeerime. Ainult haritud inimese ja tema panustamise läbi on meil võimalik ühiskondlikku kogurikkust kasvatada.

Minu arvates on tulevane süsteem võrreldes tänasega õiglasem. Täna pääsevad noored kõrgkooli, kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest. Täna on ülikooli saada raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib jääda seetõttu ülikoolist üldse välja. Loomulikult on tarvis tulevikus pingutada, et oma 30 EAP kätte saada. Aga ka tulevikus ei maksta kusagil vaid tööl käimise eest.

Mõneti üllatab mind meie tulevaste ja tänaste üliõpilaste suhtumine, sest just nende jaoks muutub olukord paremaks. Reformi läbiviimine võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatava raha kahekordistada.

Nii Tartu kui Tallinna Tehnikaülikool kuuluvad maailma parimate kõrgkoolide hulka ning need, kes tahavad pühenduda õppimisele saavad seda pärast eelnõu rakendumist teha tasuta. Ehk Eestist saab tulevikus maailmatasemel kõrghariduse tasuta.

Ma peaksin olema täna koos teiega, aga kahjuks töökohustused ei võimalda. Paljudega kohtusime möödunud neljapäeval ja sealt sain ma taas suure hulga kindlust, et oleme üheskoos ajanud vajalikku ja õiget asja. Ei ole liiga palju asju, mis meid seovad ja pidevalt suhtlema panevad. Meie lapsed ja nende tulevik läbi Pühajärve Põhikooli on meid pannud seda tegema. Meie lastest on saanud meie ühendaja ja seeläbi kooli toetaja. Just nõnda olen mina meid alati käsitlenud. Meie ei ole valla (valitsuse/volikogu) ja tema tegevuse vastu vaid Pühajärve Põhikooli poolt.

Ma mõistan ka valda, kes püüab oma koolivõrku korrastada. IRL poliitikuna on mul hea meel, et tegeletakse tuleviku planeerimisega. Aga kui ka teha kõige õigemat asja, aga teha seda valesti, siis ei ole sellest asjast enam asja. Ja Pühajärve Põhikooli saaga on minu meelest just selline. Mäletatavasti algas see vallavanema ja abivallavanema ringsõiduga 1 klassi astuvate vanemate juurde, kes teatasid, et I klassi ei avata, siis direktori alusetu vallandamine ja ennistamine, siis taaskord I klassi mitte avamine. Vahepeal telliti valla hariduse arengukava, kus aktiivselt osalesime, aga meie ettepanekuid ei planeeritudki arvestada. Kas on võimalik kooli elu veel kuidagi ebastabiilsemaks muuta. Mul on keeruline seda kujutleda. Meie oleme teinud kõik, et oma lastele parimaid võimalusi saada ja peame selleks õppimisvõimaluseks Pühajärve Põhikooli. Me oleme esitanud oma nägemusi ja ettepanekuid. Aga meile ei ole suudetud selgelt esitleda mida on võimalik meil muudatustest võita, kuigi usun, et seegi on kindlalt olemas. Täna teame vaid, et riigi rahastamine on selline, et vald loobub enam kui 60 000 eurost aastas. Aga mida plaanitakse teha koolihoone ja muuga ei ole meile teada. Räägitakse kokkuhoiust, aga konkreetseid numbreid ei näita keegi. Me toetame tegevusi, mis arvestavad valla inimesi ning muudavad meie elu paremaks nii täna kui tulevikus. Me oleme valmis toetama asju, mida mõistame ja mille taga on arvutused.

Ma olen meie koosviibimistel osalenud mitte poliitiku vaid ennekõike lapsevanemana. Pühajärve kool on hetkel minu kodule kõige lähemal ja olen lähtunud, et see on minu laste kool tulevikus. Ma olen väikeste koolide toetaja. Aga väikesed koolid ei saa asuda suurtes ja kulukates hoonetes. Omavalitsus peab tegema kõik, et kulusid kokku hoida. Oleme selleks varasemalt pakkunud välja lasteaia ja raamatukogu kolimise koolihoonesse ning vajadus on kooli küttesüsteem kaasajastada. Selleks aga pole omavalitsus midagi teinud. Me peame jääma oma ettepanekute juurde. Me peame hoidma kokku. Vaid koos suudame oma laste tuleviku eest kõige parimini seista.

Täna mõtetes aga õige pea juba ühes teiega

Priit Sibul Risttee külast

Just samasugust inimeste koondumist oma huvide eest seismisel on saatnud Pühajärve Põhikooli saaga. Minu jaoks on see ülimalt eeskujulik näide, kus inimesed soovivad kaasa rääkida oma elukorralduses. Inimesi seovad nende laste õppimisvõimalused Pühajärve Põhikoolis. Kahjuks aga ei ole meie avalikkus sellisele aktiivsusele valmis veel vastama, vähemalt mitte tänased Otepää võimumehed. Vald on püüdnud korduvalt ja ebaõnnestunult oma koolivõrku ümber korraldada. Tegelikkuses siis Pühajärve Põhikooli sulgeda, aga kahjuks ei ole osatud kogukonda õigel ajal ja õigesti kaasata. Samuti ei suuda vald tegelikult küsimustele vastuseid anda. Olen ka ise mitmetel koosolekutel osalenud ja võin seda kinnitada. Tänase üldhariduse rahastamismudeliga jääb vallal Pühajärve Põhikooli sulgemisel  vallal riigilt saamata rohkem kui 60 000 eurot. See ei ole muidugi ka ideaali lähedane rahastamise süsteem.  Seda milline plaan on vallal koolihoonega ja kui palju suudetakse vahendeid kokku hoida ei ole esitatud.

Minule tundub, et asjad on ammu nõnda kaugele jõudnud, et ühe omavalitsuse sees ei õnnestugi enam normaalselt koolivõrku korrastada. Vähemalt seni on tulemused näidanud, et hulk lapsi viiakse teistesse koolidesse. Keegi teeb seda trotsist, kellelegi on mõni teine kool lähemal, mõni teine sümpaatsem kui oma omavalitsuse teine kool. Minu arvates tuleks koordineeritumalt seda koolivõrgu korrastamist korraldada. Seetõttu tunduvad mulle minister Aaviksoo käigud loogilised. Halduskorraldust ja haridusvõrku ei ole vaja mitte ainult ümber korraldada, vaid seda on tarvis teha ka õigesti. Ja Otepää ei ole kindlasti koht, millest saaks eeskuju võtta.

See on huvitav, sest minule teadaolevalt arutasime seda küsimust eestseisuses. Eestseisuse otsus oli konkreetne ja lühike:  seisukoha kujundamiseks mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimuses toetab Erakond Isamaa ja Res Publica Liit senist olukorra säilitamist.

Ehk eestseisus üksmeelse otsuse kohaselt ei näe me mingit vajadust seadusandlikeks muudatusteks. Ja minu otsus on endiselt sama konkreetne ning ei ole kõikuma löönud.

Minu jaoks on asjad pigem vastupidi. Peame riigina aitama perekonda (mis koosneb vähemalt mehest ja naisest) kui institutsiooni tugevdada. Mõned mõtted mul on, aga kui kellelgi on häid ettepanekuid, siis ootan neid meeleldi.

Reedel 07. oktoobril koguneb Põlvamaa vaimulik mõttekoda, kus osaleb külalisena semiootik Mihhail Lotman ning teemaks on perekond ja armastus.

Me peaksime palju rohkem mõtlema sellele kuidas toetada traditsioonilist, naise ja mehe vahelist, peremudelit. Suures vabaduse tuhinas oleme unustanud vabadusega kaasneva vastutuse. Ühel hetkel saab sellest tava ja me kardamegi vastutust igas asjas. Kaasa arvatud perekonnas.

Peaks olema igaühele iseenesest mõistetav, et kui tahame Eesti riigi ja rahvana elama jääda, siis on oluline anda kindlust ja toetada perekonda. Perekonda, kus on mees ja naine. Mul on ülimalt hea tunne, et ka tänane erakonna eestseisus toetas seadusandlikul tasandil selles küsimuses olemasoleva olukorra säilimist.

Mulle tundub, et muudatuste tahtjaid ei tea pahatihti kuhu tahavad välja jõuda. On muidugi ka võimalik, et avalikkuse eksitamiseks tegeletakse lihtsalt jama ajamisega. KAS IKKA TEGELIKULT KA UUDSUSE JA AVATUSE SUUNAS? Kartsin ja rääkisin juba mõnda aega oma lähedastele tuttavatele, et on vaid aja küsimus millal saabuvad ka meile “targad”, kes räägivad vajadusest põhjalike muudatuste järele kirikus. Nii nagu mõne aja eest toimusid tõsised arutelud Soomes. Üleeile jõudis kõigi meieni “humanistliku kristluse manifest”.  Küllaltki kummalise taotlusega dokument, mis erineb ametlikust liinist olulisel määral.

Võibolla on seda diskussiooni vaja. Loodan, et see aitab kaasa ka nende inimeste koondumisele, kes seni kehtinud arusaamu ja tõekspidamisi toetavad.

Mina ei koosta manifesti. Kutsun üles säilitame külma närvi ja jahedat pead. Hoiame traditsioonilist peremudelit ja mõtleme, kuidas seda tugevamaks muuta.

Toetusrühma liikmed said ülevaate hetkel Setomaa ees seisvatest ülesannetest, probleemidest ja lahendustest. Olulise küsimusena tõusis viisadega seonduv. Hetkel on tegevus päris peatunud. On oluline, et viisade kompenseerimisega seotud segadused võimalikult kiiresti laheneksid ning tegevus lähiajal jätkuks. Pikemas perspektiivis on oluline saavutada kodanike võrdne kohtlemine mõlemal pool piiri. Ehk me peame liikuma kohalikele inimestele, kellel on tarvis üle piiri käia, pikaajaliste viisade andmise suunas.

Teiste oluliste küsimustena, mis täna kerkisid ning millega toetusrühm täiendavalt tulevikus peab tegelema on: Petseri II keskkooli ja hoone tuleviku ja staatuse küsimus; Setomaa arenguprogrammi tulevik; Unesco tegevuskavast tulenevad tegevused.

Isiklikult pean oluliseks, et järgmise perioodi tegevusi jälgiksime tugevas seoses Unesco tegevuskavast tulenevate ülesannetega. See ühelt poolt garanteerib riigi poolt võetud kohustused nii Unesco kui teisalt tagab ka kohaliku kogukonna elujõulisuse.

Lepiti kokku, et järgmine kohtumine toimub suveperioodil Setomaal.

Eile 11. aprillil (taas)asutasime Riigkogu Setomaa toetusrühma. Toetusrühmaga liitusid Riigikogu liikmed: Juku-Kalle Raid, Ülo Tulik, Kalvi Kõva, Tarmo Tamm, Peeter Laurson, Meelis Mälberg, Inara Luigas, Priit Sibul. Urve Palo ja Toomas Tõniste. Toetusrühma aseesimees on Urve Palo ja esimees mina.

Loodan juba lähiajal kohtuda ka Setomaa esindajatega, et arutada läbi eesseisvad ja pakilised küsimused. Setomaa jaoks oli ka täna oluline päev, sest regionaalminister Kiisler allkirjastas ja kinnitas Setomaa arengu programmi nõukogu koosseisu.

Teine minu jaoks olulise toetusrühma moodustamine toimus Riigikogus täna. Nimelt sai taasasutatud kodanikuühiskonna toetusrühm, sellegi eestvedajaks valiti mind.  Loodan, et meil õnnestub omalt poolt kaasa aidata kodanikuühiskonna arengule. Senini olen selles valdkonnas osalenud konkreetsete MTÜ-de tegevustes ja seda korteriühistu juhtimisest kuni külaliikumise ‘(MTÜ Kappermäe Selts) kuni haridusseltsideni välja  (Rosma Haridusselts, Jakob Hurda nimeline Põlvamaa Rahvahariduse Selts ning vastloodud Maarjamaa Haridusselts).

Juba nädalapäevad on Otepääl taaskord väga närviline. Kuigi paljud on lasknud end uinutada jutust, et midagi e juhtu. Täna sain kõne Orava vallast: Priit, mis jama teil seal toimub? Pühajärve kooli tahetakse kinni panna ning asemele teha hooldekodu. Eile räägiti Pühajärve sulgemisest ka Valgamaa teises otsas. Pole kahtlustki, et tahetakse kinni panna.

Umbes kuu aja eest sattusin Otepääl sündmusele, kus kohalikud reformierakondlased ei andnud suurt asu olla. Küll heitsid ette, et kuidas ma julgen Pühajärve kooli eest seista ja neid segada. Ja kuidas ma ametnikuna julgen käima protestiaktsioonidel jne jne jne.

Kahjuks ei ole kõigile veel ikka selge, et see pole minu jaoks pelgalt poliitiline aktsioon. See on minu kodule lähim kool. See on hea kool. Olen ise alustanud väikeses koolis ja tean, et see on hea, kuigi kallis.

Küsimus on lihtne, kelle heaks töötab kohalik omavalitsus. Otepääl on alati leitud vahendeid, et toetada Tehvandi spordikeskust, Tartu maratoni, inimeste töölt vabastamise eest makstakse hüvitist jne. Järelikult vahendeid on, aga prioriteedid on lihtsalt paigast ära.

Arutasime teemat IRL Valgamaa piirkonna juhatuses:

Pressiteade 23.03.2011

IRL Valgamaa piirkonna juhatus: Pühajärve Põhikool peab säilima.

Isamaa ja Res Publica Liidu Valgamaa piirkonna juhatus arutas Otepää vallas toimuvaid arenguid seoses plaaniga korraldada ümber valla haridusvõrk.

Meile on hästi teada, et õpilaste arv väheneb, aga Valgamaa suuruselt teise põhikooli pidamine ei käi Otepää vallale täna üle jõu. Valgamaa piirkonna juhatuse liikme ja Otepää vallavolikogu liikme Jaanus Barkala arvates on see prioriteetide seadmise küsimus. „Meie arvates on Pühajärve Põhikool väga tugev kool ning peame tegema kõik enesest oleneva, et lastevanematel oleks võimalik valida piirkonnas erinevate koolide vahel“ ütles Barkala.

Otepää vald on oma loodusliku rikkuse ja eripära poolest väga mõnus paik maal elamiseks. Maaelu on väärtuslik kui infrastruktuur toimib. Pühajärve Põhikool on oluline infrastruktuuri üksus Otepää vallas. Esiteks aitab kool kinnistada kohapealseid väärtusi – kool pälvis 2007.a projekti „Roheline kooliõu – Hea idee ja väärt tegu rohelise mõtteviisiga koolis” läbiviimise eest Eesti Vabariigi Presidendilt tiitli Eesti kaunis kool.

„Pühajärve Põhikooli olemasolu loob lastevanematele võimaluse valida oma lapsele sobiliku hariduskeskkonna. Valikuvõimaluse puudumine tähendab vabaduse puudumist ja vähendab sellega elukvaliteeti“ tõdes juhatuse liige ja Riigikogusse valitud Põlva maavanem Priit Sibul.

Seega toetame ja peame vajalikuks valikuvõimaluste olemasolu haridusmaastikul ka Otepää vallas. Üheskoos arendame Pühajärve Põhikooli edasi. Pühajärve Põhikoolil on suur eeldus kujuneda looduskallakuga kooliks ning olla Otepää Looduspargile partneriks. Et vorm vastaks sisule ja võttes aluseks tuleviku perspektiive, teeme ettepaneku:

1. Tagada kooli säilimine

2. Muuta KIK-i abiga koolihoone energiasäästlikumaks

3. Koolisööklas eelistame tervislikku toitu

4. Lasteaiarühmad kolime koolihoonesse

Lisainfo:

Jaanus Barkala, 5036109

Või

Priit Sibul, 5248433

Koos Kaitseliidu Põlvamaa maleva ning Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola´ga kuulutasime tänavuse aasta maakonnas mäletamisaastaks. Meie eesmärgiks on tõsta esile ning tähistada riigi ja rahva jaoks olulisi tähtpäevi senisest aktiivsemalt. Meil ei tegeleta üheski instantsis läbimõeldult ja pidevalt oma riigi tunnustamisega. Ja ometi oleme imestunud ja kurvad kui loeme, et juba rohkem kui mitukümmend tuhat üle saja tuhande kaasmaalase on leidnud enesele mõnusama elamispaiga kusagil mujal. Me ei oska märgata ja väärtustada, seda mis meil olemas on. Meile on rohkem omane kirumine.

Aga, miks just mäletamisaasta? Just nimelt mäletamis-, mitte mälestamisaasta. Huvitaval kombel olen märganud, et kõik tähtpäevad on meil pigem kurvameelsed ja olulisim näikse neil sündmustel olevat mälestussamba jalamile pärgade viimine. Kindlasti, ei ole minu sooviks, et me ei mõtleks või ei oleks tänulikud neile, tänu kellele võime riiki pidada. Aga me teeme seda ühtviisi nii pidupäevadel (24.veebruar või 23. juuni) kui ka kurbade sündmustega seotud tähtpäevadel (03.01, 02.02, 25.03 või ka 14.06). Me püüame tänavu aasta jälgida senisest tähelepanelikumalt päevade sisu ning neid siis vastavalt ja väärikalt ka tähistada.

Raamatus “Meie inimesed”, mis anti välja Eesti Vabariigi 90-ndaks juubeliks mõtiskleb lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson järgmiselt: “… Mulle tundub, et eestlane on tänaseni jäänud põhiolemuselt maarahvaks. Üks mu sõber pidas plaani päriseks Eestist lahkuda. Talle pakuti pikaajalist diplomaadikohta Vahemere piirkonnas. Ta loobus. Minu miks-pärimisele vastas ta, et ei tea. Vist see soode lõhn. Seal ei ole seda soode lõhna. Mõtlesin siis, kui ilusti ta oskas vastata. Vahel mulle tundub, et igal eestlasel on siin oma soolõhn. Kuidas lõhnab minu Eesti “… mu lehkav Isamaa …”. Mis mind siin hoiab kinni, mis seob mind selle maaga? Isegi kui ta on enamasti nii kidur, vihmane, porine, pilvine”…

Tänane hommik algas matuse pääl. “Sambaklubi” kogunes tänavu aasta viimast korda. Kõik sai alguse reedel kui Jakob Hurda nim Põlva Rahvahariduse Selts oma 15 tähtpäeva ja seltsimaja 100 aastapäeva tähistas. Selle käigus esietendus Põlva Linna Harrastusteatril dokumentaalne retrospektiiv “Oskar ja Linda” – killukesi rahvahariduse seltsi kunagise näitejuhi Oskar Kurvitsa ja tema pere elust. Täna möödus kolonelleitnant Kurvitsa surmast 60 aastat. Leppisime reedel kirikuõpetajate Toomas Nigola (Põlva Maarja koguduse õpetaja ja Põlvamaa Kaitseliidu Maleva kaplan) ning Leevi Lillemäe (Põlva Peetri kiriku õpetaja) kokku, et teeme esmaspäeval mälestushetke. Kohal olid lisaks meile ka Kaitseliidu, maakonnalehe ning Hurda seltsi esindajad. Kolonelleitnant Oskar Kurvitsa kalm täna hommikul

Lõuna ajal toimus traditsiooniline Põlva Puuetega Inimeste Koja poolt korraldatud jõuluüritus. Mõnus kontsert ja siirad inimesed. Au ja kiitus kõigile eestvedajatele, ennekõike Kairitile. Ainult üksainus mure, üritus toimus Põlva Kultuurimajas ja kui poolteist tundi seal istuda, hakkab seal lihtsalt külm.

Pärastlõunal toimus Anne Vabarna kultuuripreemiate üleandmine Värskas. Vald annab välja preemia 2×5000 krooni, millest üks on valla sisene ja teine välja poole. Tänavu aasta said igati teenitult kohaliku preemia Saatse muuseumi hing ja eestvedaja Tea Korela ning teine preemia läks Seto Sümfoonia Peko loojale Erki Meistrile.

Sel ajal kui teised Anne Vabarna kalmul olid, külmetasin mina Põlva Kultuurikeskuses. Kord ühel üritusel sosistati minu sõbrale kõrva, et näed maavanem jälle Setomaa rahvariietes, ei tea, et Põlvamaa pole Setomaa. Tean küll. Tean ka seda, et ilma seto kultuurita, oleks Põlvamaa kultuur palju vaesem. Pärimuskultuuri puhul on oluline see, mida ja kui palju hoida. Ning mida ja kuidas luua uut. Tänavuse aasta premeeritud said sellega imepäraselt hakkama. Võttes aluseks kohaliku ning valasid selle vastsesse vormi. Ja tulemus on suurepärane. Kõik kes kuulasid sümfooniat või on külastanud Saatse Muuseumi teavad seda. Kes veel pole, see külastagu niipea kui võimalik.

Hetk tänaselt ürituselt