4,4 on ilus number

Viimase nädala majanduskasv on rõõmustav. Mitu aastat pole olnud esimeses kvartalis nii hoogsat edasiliikumist: 4,4 protsenti. Rõõmustavad ka need, kes armastavad meid eelkõige naabritega võrrelda, Lätil oli kasv 4 protsenti ja Leedul 3,9, tegelikult läheb ka neil kenasti. Usun, et majanduses sisse saanud hoog kestab lisaks sellele aastale ka järgmised. Anname selleks oma panuse.

Ka neljapäeva õhtul lõppenud koalitsiooni majanduspoliitika arutelud viisid heade uudisteni. Pea kaks nädalat arutasime, vaidlesime ja jõudsime lahenduseni – kaks maksu jäävad ära ja abikaasade ühise deklareerimise võimalus säilib ja annab perele 180 eurot maksuvaba tulu ka selle abikaasa eest, kes ei tööta või saab väikest tulu, näiteks kui ta on lastega kodus. Ühisdeklareerimise võimalus on Isamaa ja Res Publica Liidule oluline, sest peame peresid ja nende toetamist oluliseks.

Kaks maksu jääb olemata ning see on hea uudis meie majandusele ja ettevõtlusele. Oponendid ei ole kindlasti õnnelikud, rohkem kui häid uudiseid majanduskeskkonnale oodati läbirääkimiste ebaõnnestumist.

Loomulikult, jätkuvalt on teemasid, millega tuleb edasi minna. Kolme osapoolega arutelul ei suutnud me leida lahendust nn suhkrumaksule, millega maksustatakse magusad joogid. Teema on emotsionaalne nii maksu pooldajatele kui ka vastastele. Kindlasti ei ole ainult maks see, mis Eesti inimeste tervist hoiab, samas ei tasu võrrelda igakord limonaadi tordiga, sest viimast ei sööda kilode kaupa, seevastu jooki jaksatakse luua mitmete liitrite kaupa.

Tunnistan, et hea meel on näha Reformierakonda opositsioonis tegutsemas. Nad on teravad ja õppinud palju kaasoponentidelt, eriti retoorika osas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Eesti inimarengu aruandest

Pidasin Riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul järgmise kõne.

Head kolleegid,

Eesti inimarengu aruanne on halastamatu dokument, mille lehekülgedel avaneb muu hulgas ka pilt Eesti rahva hääbumise võimalusest. Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes leiavad, et see on paratamatu, on veendunud, et rahvusriigid on mineviku igand. Ometi enamik meist nõnda ei arva. Enamik siin saalis viibijatest on valmis seisma Eesti ja põhiseaduse kaitsel.

Praeguste rände- ja demograafiliste protsesside jätkudes jääb põlisrahvas Eestis vähemusse. Iga lahkunud Kalevipoeg loob tööandjale surve korvata madalapalgaline töökoht sisserännanud töölisega, kes on nõus tegema tööd väiksema raha eest kui põlisrahvas. Lahkunud Kalevipoeg tuleks ehk tagasi, aga mitte enne kui talle tema töö eest väärilist palka makstakse.

Iga sisserännanu toob riigile kaasa kulud. Iga sisserännanu laps on oma puuduliku keeleoskusega haridussüsteemile sisuliselt erivajadusega isik, kellega kaasnevad täiendav rahavajadus ja koormus õpetajatele. Meil on olnud kombeks seda ignoreerida.

Ma ei taha öelda, et aeg on lõpetada igasugune sisseränne ja ehitada müüre. Vastupidi, kvalifitseeritud oskustega töötajate tulekut tuleb lihtsustada. Me oleme seda ka selles Riigikogu koosseisus teinud. Tänaseks on oluliselt leevendanud IKT-sektori, start-up ettevõtete töötajate tulemist Eestisse. Seda poliitilist suunda peaksime ka edaspidi hoidma, et just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse asumisel oleks bürokraatlikke takistusi vähem. Need on ka inimesed, kellel sidususe saavutamine siinse ühiskonnaga kulgeb lihtsamalt. Mündi teine pool on madalapalgalised töökohad ja nende täitmine võõrtööjõuga. Lühiajaline töökäte toomine ei kaalu üles rahvusriigi väärtusi. Me ei tohi neid mündi pooli segi ajada.

Me teame, millised probleemid on Euroopas lihttööjõuks toodud sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga ja kui me tähelepanelikult vaatame, siis on meilgi need probleemid juba olemas. Need probleemid on tihti ehitud georgi lindiga. Identiteediotsinguga, mis on suunatud Eestist väljapoole. Seda identiteeti ei leita päritolumaa kultuuritaustast, vaid vaenulikest ideoloogiatest, olgu selleks siis stalinistlik imperialism või radikaliseerunud islam.

IRL on astunud samme, et mõjutada demograafilisi ja rändeprotsesse. Oleme seisnud kolmanda lapse sünni väärtustamise eest. Üritame suurendada madalapalgaliste töötajate sissetulekut läbi maksumuudatuste. Seda lootuses, et lapsi sünniks rohkem ja inimesed jätaks ära kolimata. Kas need lahendused on piisavad ja kas need on piisavalt head, selles on küsimus.

Ometi on suurim oht ühiskonnale mitte ränne, vaid mütoloogia. Desinformatsioon ja sellest lähtuvad hirmud. Usalduse kadumine riigi tehtavate valikute suhtes.

Mul on kolm ettepanekut:

  1. Rände- ja rahvastikuküsimuse arutelu peab Riigikogu suures saalis muutuma iga-aastaseks ettevõtmiseks, kus me reaalselt analüüsime toimuvat ning vaatame, kas kehtestatud meetmed ja tehtud valikud toimivad piisavalt hästi.
  2. Rändega on seotud hulgaliselt müüte. Et niigi keerulises olukorras mitte anda võimalust mütoloogiliste hirmude tekkeks peab rändega seotud info olema avalikkusele lihtsalt kättesaadav ning selgelt esitatud ja ajakohane. Et igaüks võiks saada vastuse küsimusele, mitu pagulasperet või vallalist pagulast tuli Lähis-Idast ja mitu neist on lahkunud. Palju on meil Ukrainast tulnud töölisi. Milline on kuritegevus sisserännanute hulgas?
  3. Tööjõu sisserände puhul tuleb meil eelistada kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga inimesi. Nagu eelnevalt ütlesin, siis üheskoos ministeeriumiga tuleb leida sisulisi lahendusi kuidas vähendada bürokraatlikke tõkkeid sellise tööjõu asumisel Eestisse.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Suurest reedest

Öeldakse, et suurel reedel ei kasva isegi muru. See päev ei ole seinakalendris juhuslikult, põhjuseks on Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi. Kristlane või mitte, on iga eestlane ometi oma ajaloo ja esivanemate kaudu osaks sellest traditsioonist. Bachi “Johannese passioon” on üks Euroopa muusika olulisemaid teoseid. “Johannese passiooni” leiame me väga väärikal kohal ka nii Pärdi kui Tubina muusikast.

Passioon tähendab ladina keeles kannatust ja neis teostes ei ole tegu kellegi anonüümse Johannese kannatusega. Ei, kannatajaks pole mitte Johannes vaid Kristus ja need teosed põhinevad lihtsalt Johannese evangeeliumi tekstil.

Passioone oli kombeks ette kanda kannatuste nädalal, mis kulmineerub täna suure reedega. Kannatus lõpeb surmaga ja ka homne päev on vaikne. Uus elu algab alles pühapäeval. Nimetame seda siis kas lihavõtteks või kevadpühaks. Muide, mujal Euroopas kipub ka esmaspäev vaba päev olema, kui on püha, siis ikka pikemalt.

Suur reede on meie kultuuriruumis ainus kalendri punase päeva püha, mis pole pidupäev. Kindlasti mäletavad paljud suure reede diskosid, barbaarsuse ja kultuurituse manifesti, millest tänaseks on paljuski üle saadud. Vaid Mutionu Baar korraldab “Suure seede peo” ja natuke naljakas on kui Saaremaa Golfiklubi korraldab päeval, mil murugi ei kasva, piduliku hooaja alguspeo.

Tõepoolest, kõik eestlased pole kristlased, ent kultuursed inimesed saame me ometi olla. Kui kirik on võõras, siis võtke täna omale hetk ja kuulake passiooni. Pärdi, Tubina või Bachi oma. See on hea päev sisekaemuseks. Hetk, kus mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Pärdi ja Bachi passioonid leiab Spotify’st, Tubinaga on natuke keerulisem.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Avatud isamaast minu silme läbi

Saatsin erakonna esimehele kirja, milline paistab tema juhitud avatud isamaa minule:

Margus, sa räägid usaldusest ja sellest, et sind takistatakse. Sa oled uhkusega rääkinud, et sina pole erakonnas ühegi poole esindaja. Seda polnud vajagi, sest neid pooli ei olnudki enam. Praeguseks oled saavutanud olukorra, mille enamik nii erakonnas kui avalikkuses olid unustanud, sa oled oma erakonna inimesed ise jälle leeridesse jaganud.

Sa ei ole pidanud vajalikuks oma ideid erakonnas tutvustada, oled enamasti eelistanud meid (oma erakonda!) üllatada, kas meedia kaudu või suurtel kogunemistel.

Esmaspäeval, 21. novembri hommikul kogunesime juhtkonnaga fraktsioonis, et otsustada muudatused valitsusdelegatsioonis. Sa tead ju, miks ei ole Marko Mihkelson, meie parim kandidaat kaitseministri kohale, praegu minister. Sest sa ei pidanud arutelu vajalikuks ning jooksid kokku ja Marko päästis su. Sa ütlesid tol hommikul, et nüüd on sulle selge, sind ei usaldata. Aga seda polegi ju võimalik teha, kui sa alustasid inimestega suhtlemist telefonitsi alles eelmise päeva õhtul. Pomerantsile proovisid helistada koguni öösel 00.30, et teda oma otsustest teavitada.

Kas see on see sinu arusaam avatud erakonnast ja juhtimisest? Sa ütled ja kirjutad, et sind takistatakse asju ellu viimast? Kuidas on see võimalik, kui sa isegi ei räägi ega aruta. Esimehe töö ongi keeruline, üksildane ja raske. Enamik ei saa ega peagi sellega üksi hakkama saama, seepärast meeskonnad ongi.

See soolo polnud ju esimene kord, vaid see ongi muster sinu käitumisest, mis sai alguse poolteist aastat tagasi Isamaa 2.0 kõnega. Kõnes oli ideid ja ettepanekuid, mida paljud õigeks pidasid, aga kuulsid neist Kultuurikatlas koos avalikkusega. Sa ei pidanud vajalikuks neid ideid erakonnas varem tutvustada ja minu arust oli ka läbi mõtlemata, kuidas me nende ideedega edasi liigume. Seetõttu nad kuhugi õhku rippuma jäidki.

Teine katse, kus sa üksi otsustasid toimetada, oli mullu oktoobrikuine volikogu ERM-is. Viskasid kõnes õhku ettepaneku erakonna nime vahetamiseks. Sa ei rääkinud sellest ideest enne, kuulsime seda kõik kohapeal ja koos meiega Postimehe videoülekande kaudu ka avalikkus.

Sinu kolmandat katset valitsusdelegatsiooni värskendamisel juba kirjeldasin.

Neljanda sooloprojektiga astusid sa eestseisuse ette mõned nädalad tagasi, kui teatasid ultimatiivselt, et kasutad esimehele ettenähtud õigust pöörduda volikogu poole erakorralise suurkogu kokkukutsumiseks. Me arutasime eestseisuses ja jõudsime arusaamisele, et suurkogu peaks korraldama, aga erakorralisuseks ei ole põhjust. Erakonna põhikiri ütleb, et juhtorganite volitused kestavad kuni kaks aastat ja see täitub meil juuni esimestel päevadel. Sa olid resoluutne ning meedia oli nendest asjadest eestseisusest varem teadlik. Sul olid kaamerad kohale organiseeritud.

Kui sa küsid, kas ma ei usalda sind, siis vastus on ühene: sina ei ole mind usaldanud ja seega on väga raske eeldada vastupidist. Meil võivad olla eriarvamused, aga mina eelistan arutelu omavahel, erakonnas, mitte meedias ja silte kleepides, nagu sina oled viimastel nädalatel toimetanud. Kui küsid, kas tahan avatumat juhtimist, siis sinu eelkirjeldatud käitumist arvestades tekib mul õud. Tahan arutelu ja nende põhjal tehtud otsuseid. Praegu sunnitakse mulle avalikkuse vahendusel peale käitumist olla avatud või tagurlane. Ja seda ma aktsepteerida ei saa, kui esimees ei suhtle otse oma inimestega, vaid manipuleerib avaliku arvamusega.

Olen mures. Võibolla ongi mõni jäänud uskuma, et meie ja Vabaerakonna valimissüsteemides on mingi riugas, aga sa tead sama hästi kui mina, et probleem ei ole selles. Sinu eestvedamisel toimunud koalitsioonikõnelustel kokkulepitut vormistatakse seadusteks.

Me oleme erakond, kes peaks kaitsma, miks me maksustame autosid lõivuga, kuigi tunneme uhkust ja heameelt hajaasustuse üle, kus sõiduauto on vältimatu. Kehtestame jookidele Euroopa kõrgeimat suhkrumaksu ja maksustame pankade kasumit. Me peaksime sinu eestvedamisel põhjendama, miks olime valmis neid asju nõnda kokku leppima. Ja loomulikult rääkima ka sellest, mis meile läbi aegade oluline on olnud – rääkima peredest. Et emadel-isadel oleks kindel ja turvaline, et nende peredesse sünniks lapsi. Et peamiselt tänu meie järjekindlale perede toetamise poliitikale hakkavad suvest 3-lapselised pered saama 500 eurot, et hariduse mitmekeistamiseks on oluline tagada ka erakoolide rahastamise jätkusuutlikkus. Sest mitmekesisus on väärtus ja haridususku on meie erakond alati olnud. Nendel teemadel peaksime arutama ja vaidlema, et leida ehk isegi paremaid lahendusi. Ja sel puhul on üsna ükskõik, kuidas valitakse meie juhatus või kui mitmest inimesest see koosneb.
Probleem on alati inimestes endis, nende käitumises ja väärtustes. Ja ka nende endi suutlikkuses.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Seelikutest ja ühtsuskoolist

Screen Shot 2017-03-17 at 13.15.31 .png

Hiljuti lahvatas Peetri koolis tüli seelikukandmise teemal. Sekkus suisa võrdõigusvolinik. Ma ei taha siinkohal luua arutelu, kas ja kuidas koolivormi peaks reguleerima, see on teine teema. Rae vallas on Peetri kooli näol üritatud isikupärase kooli joont ajada juba 2009. aastast, mil kool rajati. Sellest ajast on pärit ka kooli kontseptsioon. Hea või halb, aga see on sündinud juhtkonna ja toonaste lapsevanemate ühise kokkuleppena ja seda kokkulepet on aidanud hoida ka kooli hoolekogu.

Nüüd tekkis paraku probleem, kuna kool osutab avalikku teenust. Ühtsuskooli mudelis, mis meil paljudele nõnda südamelähedane on. Probleemi sisuks on lühidalt – erineda ei tohi. Erinemise privileegi surutakse erakoolidele ja siit jõuame me ka põhjuseni, miks ma erakoole toetan – lapsevanemal peab olema võimalus valida oma lapsele nii väärtustelt kui ka vormilt sobivat kooli ja haridust. Kui see munitsipaalkoolis pole võimalik, olgu siis vähemalt erakoolis. Põhiseaduski sätestab “Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” Loomulikult ei ole küsimus omandivormi toetamises, tahaks Eesti haridusmaastikul näha omanäolisi koole ja lapsevanemate ning laste valikuvõimalusi. Olgu see siis riigi-, munitsipaal- või erakoolis.

Nagu te märkate Peetri kooli näitel, siis on lapsevanemate valikud munitsipaalkoolis väga piiratud, nende teostamine on keeruline. Juba üks lapsevanem saab ühisel kokkuleppel tekkinud koolikorraldusele, millest lähtuvalt on teised lapsevanemad kooli valinud, surmahoobi anda. Rae vallas on mitu kooli, ka nö ilma seelikuteta kool, lapsevanematel oli valikuvõimalus. Paraku mõnede arvates mitte piisav. Liisa Pakosta sekkumisega jääb valikuid natuke vähemaks. Esialgu vormilistes küsimustes, aga küllap suudetakse teiste ametnike poolt koolid igas nüansis ühetaoliseks lihvida. See, miks erakoole vaja on, sai ka ehk natuke selgemaks.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Räägime võõrkeeles(t)

President Kaljulaid võttis mõni aeg tagasi sõna lasteaedades keele õpetamise teemal. Pole mingi saladus, et lasteaiaeas ja algkooli esimestes klassides on keeleõppeks väga viljakas aeg. Paraku kasutatakse Eestis seda potentsiaali väga vähestes lasteaedades ja koolides. Põhjuseks on nagu ikka, enamasti raha. Kaudselt komistas president ka ühe teise olulise küsimuse otsa, ent ei osanud seda vist märgata. 

Lasteaiaharidus on teatavasti tasuline. Lapsevanema kanda ei ole küll kõik kulud, aga lasteaiatasu on siiski võrreldav enamiku erakoolide õppemaksudega. Keeleõpe tähendaks lasteaialapse vanematele täiendavaid kulusid. Riikliku katteta kulu on varane keeleõpe ka koolidele, tavakoolis algab A-võõrkeele õpe alates kolmandast kassist. Loomulikult üritatakse varase õppe ja õppekavast suurema õppemahu kulu katta kas läbi koolitoetuse või päris avaliku õppemaksu. Keeletunde käsitletakse viimasel juhul tasulise huviharidusena.

Samas, kui me soovime, et vene laps tõesti omandaks eesti keele oskuse või eestlane võõrkeeleoskuse, siis peaks keeleõppega alustama võimalikult vara kõigis koolides, vähemalt nende laste osas, kellel on selliseks õppeks piisavalt eeldusi. Õppega alustamine on seejuures isegi lihtne, keerukam on sobilike metoodikate leidmine ja õpetajate valmisoleku loomine.

Veelgi enam, kui me näeme, et koolieelne õpe peaks olema tingimata vajalik, siis on võimalik, et lasteaia viimane õppeaasta viia üle hoopis kooli. Praegu on see nii ehk naa seotud kooliks ettevalmistumisega. Euroopa praktikas on see täiesti tavaline, mõnes riigis algab koolitee varemgi. Loomulikult on tingimused sellises koolis suurel määral lasteaialikud, ikka selleks, et lapse areng oleks eakohaselt toetatud.

Praktika näitab, et hea õppemetoodika, varase õppe alguse ja õpilase eelduste olemasolu korral omandatakse A-võõrkeele õppimisel põhikooli lõpuks B2 tase kindlasti, tihti isegi C1 tase, eriti andekad jõuavad C2 tasemeni. Riiklik õppekava seab seevastu madalama B2 taseme omandamise eesmärgiks alles gümnaasiumi lõpus. Vahel ei õnnestu seegi.

Võib ju öelda ka, et tegelikult on keeleõppega meil kõik hästi. Eesti keele omandamine vene koolides paraneb tasapisi ning eestlased oskavad inglise keelt paremini kui soomlased, itaallastest rääkimata. Harva märgatakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutatud keeleoskus tekib tihti mitte tänu õppele koolis, mitte tänu efektiivsetele metoodikatele, vaid pigem omandatakse keeleoskus vaatamata koolis toimuvale. Inglisekeelne kultuuri- ja tarbimisruum on sedavõrd intensiivne, et jõuab ühel õpilasteni.

Et keeleõppega kõik korras pole, näitab pigem B-keele õpe. B-keele puhul on tegu enamasti keelega, millega õppijal pole nii intensiivset kontakti kui enamasti A-keeleks oleva inglise keele puhul. Kindlasti leidub andekaid õpetajaid ja andekaid õpilasi, ent liialt tihti on B-keele õpe Eesti koolides ajaraiskamine. Tunde kulutatakse üksjagu, mida ei teki on keeleoskus, millega oleks reaalselt võimalik elus midagi pihta hakata. See probleem on väga tõsine ühtluskooli printsiipi järgivates riigi- ja munitsipaalkoolides, aga teise ja kolmanda võõrkeele õpetamine on väljakutse ka nö eliit-, teeninduspiirkonnata ja erakoolidele.

Siit tekib küsimus, kas see, mida lastele praegu lasteaias ja koolis õpetatakse on tegelikult see, mida vaja oleks. Kas me ikka saame endale lubada seda, et jätame täielikult kasutamata keeleõppeks kõige soodsama vanuse? Kas see, et paljudes koolides kulutatake ebaefektiivsele keeleõppele tunde, millega raisatakse lihtsalt aega, on ikka põhjendatud?

Tegelikult tuleks otsa vaadata ka teistele õppeainetele. Mis saaks siis kui gümnaasiumi alguseks on hetkel õppekavas seatud võõrkeele õppe eesmärgid juba saavutatud?

Oluline küsimus, milleni president ei jõudnud on et, millises vanuses peaks laps minema kooli ja millal kooli lõpetama. A-võõrkeele õppe ideaalprotsess ei kipu kattuma kooliea ega kestvusega. Võimalik, et meil on veel sarnaseid probleeme: eelkool on muutunud nii levinuks, et see on justkui koolisüsteemi orgaaniline osa. Kas kooliea määratlus vajaks olulist reformi? Siinkohal tahaks rõhutada, et see on tõesti küsimus ja mitte vastus. Ka selliseid küsimusi peame me haridusvaldkonda käsitledes küsima. Paljud lugejatest mäletavad kindlasti, et nemad lõpetasid keskkooli varem kui see tänapäeval kombeks on. Ometi rahvastik vananeb, pensioniiga tõstetakse … aga kooli tiksub ikka omas rutiinis. Vahelduseks arutletakse koolivõrgu korrastamise üle, aga see, mis koolis tegelikult toimub, kuidas kool ümbritseva elu suhtes asetub, kipub jääma tahaplaanile.

Mul on tõeliselt hea meel, et president haridusteemasid puudutab ning soodustab nõnda diskussiooni teket. PISA testi suurepärased tulemused on seda kippunud summutama. Samamoodi on ju keeleoskus suhteliselt hea, keskmine ehitajagi räägib nii inglise kui soome keelt. Meil on kõik justkui hästi. Tegelikult ongi. Küsimuseks jääb, kuhu ja kuidas me saame siit edasi minna. Märgata tasuks ka seda, kas mõned asjad on hästi tänu sellele, mis koolis toimub või vaatamata koolis toimuvale.

Mul on hea meel ka, et haridusmaastik pole Eestis täielikult ühtlustatud. Seda lugu ei oleks kirja saanud kui mõned koolid poleks võõrkeelte (või riigikeele) õpetamisel edukamad kui teised. Need praktikad ja kogemused on kogu haridussüsteemi arengut silmas pidades hindamatud.

 

P.S. Seda juttu kirja pannes sai konsulteeritud keeleõpetajaga, kes on õpetanud Soomes riigikeelt pagulastele, kokku puutunud keeleõppega Kanadas ning õpetanud inglise keelt Lasnamäe õpiraskustega õpilastele. Igapäevaselt töötab ta ühes nö teeninduspiirkonnata koolis. Miks ma konsulteerisin? Koole külastades keeleõppest avanev pilt on väga vastuoluline ja mul tekkis kahtlus, et ehk ma vaatan seda läbi kõverpeegli.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Rahast ja rahvastikust, ehk mis toimus lastetoetustega

Möödunud nädala keskseim diskussioon tekkis ärimeeste poolt erakondadele tehtud suurannetuse tõttu. See on mõistetav. Erakondade toetamine on teema, millega kaasneb alati korruptsioonirisk ja ma loodan, et nii ajakirjandus kui valija hoiavad erakondi toetanud ärimeeste ja erakondade suhted edaspidigi terava pilgu all. Maailmavaate toetamine on hea ja mõistlik, ühisosa leidmise tunnustamine samuti, aga sealt edasi tuleb ette piir, millest ei tohi üle astuda. Vähemalt sama terava pilguga tasuks jälgida demograafilisi protsesse ja poliitikute tahet nendega tegeleda.

On kurb, et rahvastikuteemaline debatt jäi võrreldes erakondade rahastamisteemaga selgelt tahaplaanile ja on võimalik, et see ei oleks ilma annetusteta üldse teemaks tõusnud. Aga mure on tõsine. Rein Taagepera, erakonna Res Publica esimees aastatel 2001-2002, tõi 2005. aastal käibesse demograafilise vetsupoti mõiste. Rein kirjeldas rahvastiku langust astmelisena protsessina, mille üldises langusetrendis esinevale väiksele tõusule järgneb pöördumatu langus. Selle tõusu-anomaalia tekitavad ärkamiseajal sündinud suure põlvkonna lapsed ja kui see põlvkond ei suuda end taastoota, siis on edasine langus juba pöördumatu, tõenäoliselt langeb siis eestlaste arv 600 000 inimese kanti ja rahvusriik pole enam jätkusuutlik.

Tegelikult oleks tulnud uute vahenditega rahvastikuprotsessidesse ammu sekkuda, nö “emapalk” omas küll positiivset mõju, aga jäi siiski vaid üheks mõõtmeks ning terviklikumat lähenemist ei tekkinud.

Sündivuse suurendamiseks on mitmeid võimalikke vahendeid ja lähtuvalt erinevast maailmavaatest on erakondadel nende osas erinevaid eelistusi. Piltlikult öeldes tekkis olukord, kus suletud toas istus kamp tüüpe, kes väga tähtsa teema üle filosofeerisid ja väga tõenäoliselt filosofeeriks nad seal sama tähtsalt edasi kuni ukse taga kõik eestlased välja surevad või emigreeruvad. See võib tunduda vastutustundetu, aga ilmselt mõistate te, et selline asjade käik ei ole omane vaid Toompea-elule.

Siin on kaheksast ärimehest ja (mõnest neist eriti selgelt) väga palju abi olnud. Mis nad siis tegid? Selgitasid erinevatele poliitikutele olukorra traagikat ja aitasid kokku leppida meetmes, mida poliitikud võiks ühiselt toetada.

Miks sai demograafia mõjutamiseks käiku lastud meede, mis on esmapilgul oma sisult üsna sihitult jagatav sotsiaaltoetus? Selline lahendus on paljudele parempoolselt mõtlevatele inimestele üsna ebameeldiv. Miks nihkus fookus kolmandale lapsele?

Põhjus on tegelikult lihtne, me ei saa jääda valikute üle arutlema. Suurte põlvkondade esimesed lased on juba sündinud, paljuski ka teised lapsed. Mõjutamise teravik fokusseeriti sinna, kus sellest eeldatavasti kõige rohkem abi on – kolmandate laste sündide toetamisele. Sellist valikut toetasid teadlaste seisukohad, mainitud ärimehed on tegelikult vaeva näinud ka demograafiliste uuringutega. Põhimõtteliselt on nad aastaid teinud midagi, mida meie, poliitikud, peaksime Toompeal tegema.

Muidugi on kolmandad lapsed demograafia seisukohalt üldse väga olulised, seda ei pea isegi selgitama. Samas on võimalik, et pikemas perspektiivis tõuseb vähemalt sama oluliseks teemaks esmasünnitajate vanus, aga see on juba järgmine teema.

Ärimeeste initsiatiivi taustal on üsna veider, et Toompeal pole ikka veel alalist rahvastikukomisjoni, mille vajadusest on räägitud juba 1998. aastast saati, võimalik, et isegi kauem. Põhiseaduse viiendas reas sätestatud “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” ei tohiks olla tühi sõnakõlks.

Lastetoetuste tõus pole sugugi nõiavits ning demograafia on teema, millega tuleb tõsiselt edasi tegeleda. Ma loodan väga, et ka kallid kolleegid ei leia, et töövõit ongi nüüd saavutatud, preemia taskus ja rahvastik päästetud.

Teile, kallid lugejad, tahaks soovida taas kord jaksu üksteise hoidmisel, lastel on hea kasvada siiski tervetes peredes. Kui see jaks mõnel juhul katkeb, siis ärge andke ruumi vihale, hoolige edasi isegi siis kui te ei suuda enam abielus olla. Julgege saada lapsi, sest Toompeal võib poliitik kasvõi kõrvade peal seista ja mis iganes imetoetusi välja mõelda või ka uskumatuid lollusi korda saata, lapsi kasvatavad siiski inimesed ise, mitte riik.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized