Sündivusest, kuidas saaks edasi?

2005. aastal kirjutas professor Taagepera loo – „Demograafiline vetsupott”. Ta kirjutas, et vajaksime hernhuutlaste sarnast üritust. Et rahvast taastoota, on vaja 22 000 sündi, aga juba 15 aastat on need alla 15 000-e. Tõenäoliselt näeme tänavu taas üle pika aja ligilähedaselt 15 000 sündi aastas.

Probleem on vägagi tõsine ja ma ei tea enam, kas aega on piisavalt. Aga tean, et me peame tegutsema. Sest loota, et tänavuaastane veidi suurem sündide arv meid lihtsalt sellest august välja veab, on eksitav. Nagu professor oma loos kirjutab:” Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le”. Nii hulluks asi päris ei läinud, aga 12 000 sünniga aastas oleme juba leppinud küll. Tegelikult ei tohi sellega leppida ei ühiskond tervikuna, ega meie siin saalis. Sest riiki, keelt ja kultuuri on võimalik läbi aegade kaitsta vaid siis kui on neid, kes seda teha tahavad. Tööturgu ja tööjõupuudust on võimalik reguleerida, näiteks rändepoliitikaga, kuid see on ajutine ning neile ei ole meie riiki tarvis, nemad tulevad tööd tegema. Rahvusriigi püsimiseks on tarvis, et meil sünniks lapsi.

Rahvastiku- ja sündimuspoliitika on inertsed ja pika vinnaga, mõju ühiskonnas näeme aastate ja aastakümnete pärast, aga otsuseid peame tegema täna, tegelikult oleksime pidanud juba eile tegema. Me peame võimalikult kiiresti jõudma eesmärgini, kus laste põlvkonnad ei ole väiksemad kui nende vanemate omad. Kuigi Eestimaa on imeline koht laste saamiseks ja kasvamiseks siis ainult sellest ei piisa. Maailm on avatud ja väljakutseid palju ning kui sihti ei ole, võib erinevate eesmärkide vahel joostes end ära kaotada ja riikide ja rahvastega võib juhtuda sama, mis inimestega. Peame perepoliitika meetmeid ja lastega seotud kulusid hakkama käsitlema nii perekonna kui riigi tasandil investeeringuna. See on oluline suhtumise muutus.

Kuivõrd meie pered ja ootused on väga erinevad, siis peavad seda olema ka poliitikameetmed. Ühte võluvitsa pole olemas. Esmalt peame vaatama üle olemasolevad instrumendid alates lastetoetusest, vanemahüvitisest, kuni 3-lapseliste peretoetuseni välja. Kõik toimiv tuleb säilitada, üht-teist oleme muutnud juba ka paindlikumaks. Kindlasti tuleb meil ka üht-teist lisada. Teine oluline aspekt on aga see, et meie poolt tehtavad seadused ei muudaks lastega perede olukorda raskemaks võrreldes tänase olukorra ja lasteta peredega.

Oluline osa on kindlasti meie hoiakute muutusel. Uueks normaalsuseks peaks saama vähemalt kolmelapseline pere. Aga see pole vaid konkreetse pere küsimus. Me kõik peame oma käitumises korrektiive tegema, oma laste ja abikaasade tähelepanu pöörama.

Mida ma silmas pean? Paar lihtsat näidet: Minu abikaasa on mitmel korral rääkinud, et kui ta ühistransporti siseneb või väljuda püüab, ühe käe otsas 2-aastane tirts ning kärus jaanipäeval aastaseks saav poiss, siis selle asemel, et inimesed appi tuleks, hakkavad nad pilguga miskit teisest suunast või maast otsima. Ja ütleb, et need, kes märkavad on pigem venekeelsed või ise samasuguses olukorras.

Suhtumisest on mul veel teinegi näide. Mäletan, et oma eelmises ametis maavanemana sain kõne kohalikult ajakirjanikult. Ta uuris, et miks ei leia maavanem aega tulla kohaliku tantsurühma sünnipäevale, isegi parlamendisaadikud on kohal. Ütlesin talle, et sõidan lapsega lasteaiast koju ja tal on süda paha, meil on kolmas peatus. Tol ajal esindas Kagu-Eestit mitu saadikut, kes ei pidanud lastele mõtlema. Ajakirjanik vastas mulle siis, et ta pole niimoodi kunagi mõelnud. Aga tegelikult on see meile igaühele ju iseenesest mõistetav, me pole lihtsalt harjunud sellele nüansile mõtlema. Peame seda ühiskonna tasandil tegema, kui soovime, et peretasandil toimuks mingigi muutus.

Muutused ei sünni iseenesest. Meie siin parlamendis saame teatud valupunktidele osundada ja neid ka lahendada.

Võimalikud lahendused

  • Üks võimalik idee, mida arutada on pere- ja lastetoetuste indekseerimine nii nagu teeme pensionidega. Saime küll mõni aeg tagasi sotside eestvedamisel üle aastatepikkusest tõkkest ning tõstsime lastetoetuseid, aga need jäävad õige pea taaskord elukallidusele alla.
  • Jätkata tuleb lasterikastele peredele suunatud meetmete arendamist. Maksupoliitikaga peame suurendama maksukoormuse ja maksuvabastusi laste arvust lähtuvalt nõnda, et keskmist palka saav 4-lapseline pere oleks tulumaksust vabastatud.
  • Töö- ja pereelu ühildamine. Kuigi meil on töökäsi vaja täna, tuleb mõista, et neid on vaja ka tulevikus. Ehk laste kasvatamine on sama oluline kui töö tegemine.

Pere- ja rahvastikupoliitika siirded jõuavad kõikidesse valdkondadesse haridusest pensionini. Kõige olulisem ehk selle maja seisukohalt: peame demograafiat puudutavad otsused siduma lahti valmistsüklist. Iga erakond hoolib sellest teemast ja igas koalitsioonileppes on midagi, mis peaks aitama meid edasi. See on üks meede nelja aasta kohta, mille toimimist me rohkem usume kui kontrollime. 20 aasta kohta tuleb nõnda viis sammu. Tigu on ka kiirem.

Kuidas seda teha? Kas see on riigikogu alaline komisjon, mis tegeleb iga-aastase analüüsi ja kursikorrigeerimisega? Kas opositsioon ja koalitsioon suudaks koostööd teha, kui asutaksime peaministri rahvastikubüroo? Üks on kindel, vaja on järjepidevat pingutust ning küsimus on ka, kas me enne valimisi, juba järgmiseks aastaks suudame praegusele kursile hinnangu anda, uusi samme astuda.

Ettekanne Riigikogus 31. mai 2018

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Ühtluskoolidest ja kogukonnakoolidest, ehk erakooliseaduse valguses haridusest veidi laiemalt

Seoses erakooliseaduse eelnõu teise lugemisega on põhjust vaadata haridustemaatikat veidi laiemalt kui seda käsitleb nimetatud eelnõu. Muudatusi PGS-is ja erakooliseaduses tehakse lootuses, et lapsed saaksid oma võimeid ja huvisid arvestades parima hariduse. Hariduse headuse hindajana ei näe ma paraku mitte riiki vaid lapsevanemat.

Eestis on tihti näha ettekujutust, kus omavalitsus või riik arvavad, et lapsed on nende omand. Ressurss, millega raha eelarvesse tuleb või kulu, millega raha välja läheb. Lisaks saab sellest ressursist feimi, PISA-feimi. Selline suhtumine tuletab mulle meelde pärisorjust, 19. sajandi algust ja varasemat elukorraldust Eestimaal. Nii konservatiiv ma ka pole, et ma igas nüansis tollesse aega tagasi tahaks minna.

Ma usun siiralt, et maksuraha on kodaniku oma ja riik ning omavalitsus saavad olla vaid head abilised, kes võimaldavad sellel rahal liikuda sinna kooli, kuhu lapsevanem ise tahab.

Nõnda on mul hea meel, et erakoolide rahastamisprobleemile on lõpuks leitud lahendus, millega võib enam-vähem rahule jääda. See on samm õiges, stabiilsuse suunas. Ma tänan koalitsioonipartnereid ja ministrit, kes mõtlesid aktiivselt kaasa ja otsisid heas tahtes parimat võimalikku lahendust, et lapsevanemad saaksid põhiseaduse vaimust tulenevalt olla oma laste hariduse eest esmased vastutajad. See stabiilsus erakoolide tegevuskulude katmisel ja mõistlike õppemaksude kehtestamisel loob vanematele võimaluse valida oma lapsele sobilikku haridusteed.

Tõsi, veel parem meel oleks mul, kui ühel hetkel tuleks ka päev, kus rahastamismudelit silmas pidades pole enam vahet, kas koolipidajaks on riik, omavalitsus, lapsevanemate loodud mittetulundusühing, haridusentusiastide loodud sihtasutus või mõni muu koolipidaja.

Kui me räägime maksuraha mõistlikust kasutusest, siis ei pea me koolide puhul rääkima mitte omandivormist vaid õpilaste arvust ja põhjendatud eranditest, mida me selles osas oleme valmis lubama.

Ma tean, et selle jutu peale läheb karv turri ühtluskooli eestkõnelejatel. Mulle tundub, et nad otsivad ühtluskooli valest kohast. Omandivormist. Ühtlus, kus gümnaasiumid on riigi omad ja põhikoolid omavalitsuste omad (ja neis õpivad kuulekad pärisorjad), pole väga hea ühtlus.

Ma olen nö maakas, Valgas koolis käinud. Kui ma vaatan ühtluskooli eest kõnelejaid, siis on nad enamasti lõpetanud mõne eliitkooli või käivad selles nende lapsed. Ühe mu kunagisest erakonnakaaslasest ministri naersid Tallinna õpetajad välja kui ta kodulähedasest koolist rääkides tõi näiteks näiteks oma koolitee Minna Härma gümnaasiumis.

Üks reformierakondlasest ühtluskooli eest kõneleja (kes oli eelnõu suhtes kriitiline) on eelistanud oma lastele munitsipaalkooli, kus on eraldi nii poiste kui ka tüdrukute klassid, ühte kõige omanäolisemat kooli Eestis. Muide, ka kooli, kus väga erinevate erivajadusega lapsed on õppinud tavakoolis juba ammu enne kui seda seadusega suunama sooviti hakata.

Mina eelistasin oma lastele erakooli, mis on oma olemuselt vägagi kogukondlik. See kogukondlikkus võlus mind juba siis kui mu lapsed Põlvas erakooli lasteaias käisid. Olen seisnud ka Pühajärve Kooli eest, mis oma kogukondlikkusega samuti silma paistis. Võimalik, et need koolid meenutavad mulle mu oma kooli Valgas, mis samuti polnud kombinaatkool.

Ka mulle meeldib ühtluskool ning ka erakoolid on osa sellest, mõistliku ühtluskooli, mudelist. Mõistlik ühtlus saavutatakse läbi ühtsete standardite ja õppekavade jättes koolile siiski piisavalt ruumi olla omanäoline. See on lahendusi pakkuv nii kohalikus hariduskeskkonnas leiduvatele probleemidele kui ka nutikas kogukonna loodud võimaluste kasutamisel.

Toetagem vanemate võimalust olla esmaseks vastutajaks oma laste haridustee valijatena.

Elagu kogukonnakoolid! Erakooliseaduse muudatused aitavad sellele kaasa.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Omaste hooldusest ja ühest uuest maksuideest, mida konservatiivil on võimatu toetada

Möödunud nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli omaste hoolekande probleemidest. Mure on tõsine, rahvastik vananeb ning võimalusi vanainimeste eest hoolitsemiseks napib. Küllap teavad ka paljud selle teksti lugejad, kui raske see teema on päriselus.

On väidetud, et omaste hoolduse kohustus on ülekohtune, lapsed peavad toetama oma vanemaid samas kui lasteta vanainimesi toetab riik (nii hästi või halvasti nagu jaksab).

Põhjamaine mudel on teistsugune. Võib öelda, et ka vasakpoolne. Seal on hoolduskohustuse võtnud omale riik, mis toob omakorda kaasa võõrandumislaine. Põhjanaabrite meedias saab mõningase intervalli tagant lugeda, kuidas heaoluühiskonnas leitakse oma kodust juba mitmeid kuid surnud ning keskkütteõhus mumifitseerinud vanainimene. Sellised probleemid ei ole ka Eestis võõrad. Riik ei suuda kunagi asendada perekonna hoolivust.

Omamoodi avaldab üle jõu käiv hoolduskohustus survet ka eutanaasia seadustamiseks. Et ühiskonnale koormaks olevad ning oma eluga hädas olevad inimesed lahkuvad meie hulgast vabatahtlikult, võib tunduda tulevikudüstoopiana, ent see düstoopia on vaikselt hiilimas arenenud riikide õuele. Humanism missugune.

Tartu ülikooli kliinikumi dotsent Kai Saksa on välja tulnud ideega, et meil peaks kehtima hoolduskindlustus, sisuliselt veel üks uus maks. Nii on seda probleemi püütud lahendada näiteks Saksamaal.

Sisuliselt on tegu teemaga, mis on nii valus, et seda avalikult väga ei käsitleta. Kui, siis vaid väga emotsionaalsete kaasuste värvikate kirjeldustena. Selle osas tuleb Eesti Ekspressi tähelepanuosutuse eest tänada.

Konservatiive süüdistatakse tihti selles, et me soovime elu tagasi viia 19. sajandisse. Nii veider kui see ka pole, oli siis hoolduskohustus loomulik. Pere hoolitses oma liikmete eest. Tänapäev on kahjuks märksa keerulisem: perede nõrgenemine, kärgpere mudeli võidukäik, väljaränne ja laste arvu langus on meid viinud olukorda, kus elementaarne inimlikkus on muutumas ülejõukäivaks väljakutseks. Isikuvabadus näikse olevat olulisem vastutusest. Nii veider kui see ka poleks, oleme me ühiskonnana oma suutlikkuses olla hooliv astunud sammu tagasi.

Ma loodan väga, et see teema ei taandu kabinettide vaikuses sündivaks formaalse sisuga ebaõnnestunud reformiks.

Veel rohkem loodan ma, et inimesed on võimelised end ise nägema selles probleemiderägastikus ning vähemalt osa neist suudab mõista, et tugev perekond, lapsed ja pere hoolivus on miski, mida riik ei saa asendada.

Me peame mõtlema sellele, kuidas pere saaks hakkama, millised väärtused on põlvkondadevahelisel suhtlusel ning teineteise toetamisel. Uus maks võiks leevendada olukorda hetkeks, ent pikas perspektiivis on selle näol tegu võika enesepettusega.

Liberaalid ja sotsialistid näevad lahendusena sisserännet. Aga nagu me kogenud oleme, see mudel ei toimi, ühelt poolt on kultuuritaustalt erinevate sisserändajate minimaalnegi integreerimine kulukas, teisalt täidab see peamiselt madalapalgalisi töökohti, kus teenitav tulu on selline, et ka põliselanikud eelistavad tihti sama töö eest mujal suuremat palka saada. Turvariskidest rääkimata.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et helget tulevikku meid rahvastiku vananemiseni viivate demograafiliste protsesside valguses ootamas pole. Heal juhul suudame me praeguste tendentside jätkudes saavutada, et elu ei lähe hullemaks. Seda vaid heal juhul.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

4,4 on ilus number

Viimase nädala majanduskasv on rõõmustav. Mitu aastat pole olnud esimeses kvartalis nii hoogsat edasiliikumist: 4,4 protsenti. Rõõmustavad ka need, kes armastavad meid eelkõige naabritega võrrelda, Lätil oli kasv 4 protsenti ja Leedul 3,9, tegelikult läheb ka neil kenasti. Usun, et majanduses sisse saanud hoog kestab lisaks sellele aastale ka järgmised. Anname selleks oma panuse.

Ka neljapäeva õhtul lõppenud koalitsiooni majanduspoliitika arutelud viisid heade uudisteni. Pea kaks nädalat arutasime, vaidlesime ja jõudsime lahenduseni – kaks maksu jäävad ära ja abikaasade ühise deklareerimise võimalus säilib ja annab perele 180 eurot maksuvaba tulu ka selle abikaasa eest, kes ei tööta või saab väikest tulu, näiteks kui ta on lastega kodus. Ühisdeklareerimise võimalus on Isamaa ja Res Publica Liidule oluline, sest peame peresid ja nende toetamist oluliseks.

Kaks maksu jääb olemata ning see on hea uudis meie majandusele ja ettevõtlusele. Oponendid ei ole kindlasti õnnelikud, rohkem kui häid uudiseid majanduskeskkonnale oodati läbirääkimiste ebaõnnestumist.

Loomulikult, jätkuvalt on teemasid, millega tuleb edasi minna. Kolme osapoolega arutelul ei suutnud me leida lahendust nn suhkrumaksule, millega maksustatakse magusad joogid. Teema on emotsionaalne nii maksu pooldajatele kui ka vastastele. Kindlasti ei ole ainult maks see, mis Eesti inimeste tervist hoiab, samas ei tasu võrrelda igakord limonaadi tordiga, sest viimast ei sööda kilode kaupa, seevastu jooki jaksatakse luua mitmete liitrite kaupa.

Tunnistan, et hea meel on näha Reformierakonda opositsioonis tegutsemas. Nad on teravad ja õppinud palju kaasoponentidelt, eriti retoorika osas.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Eesti inimarengu aruandest

Pidasin Riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul järgmise kõne.

Head kolleegid,

Eesti inimarengu aruanne on halastamatu dokument, mille lehekülgedel avaneb muu hulgas ka pilt Eesti rahva hääbumise võimalusest. Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes leiavad, et see on paratamatu, on veendunud, et rahvusriigid on mineviku igand. Ometi enamik meist nõnda ei arva. Enamik siin saalis viibijatest on valmis seisma Eesti ja põhiseaduse kaitsel.

Praeguste rände- ja demograafiliste protsesside jätkudes jääb põlisrahvas Eestis vähemusse. Iga lahkunud Kalevipoeg loob tööandjale surve korvata madalapalgaline töökoht sisserännanud töölisega, kes on nõus tegema tööd väiksema raha eest kui põlisrahvas. Lahkunud Kalevipoeg tuleks ehk tagasi, aga mitte enne kui talle tema töö eest väärilist palka makstakse.

Iga sisserännanu toob riigile kaasa kulud. Iga sisserännanu laps on oma puuduliku keeleoskusega haridussüsteemile sisuliselt erivajadusega isik, kellega kaasnevad täiendav rahavajadus ja koormus õpetajatele. Meil on olnud kombeks seda ignoreerida.

Ma ei taha öelda, et aeg on lõpetada igasugune sisseränne ja ehitada müüre. Vastupidi, kvalifitseeritud oskustega töötajate tulekut tuleb lihtsustada. Me oleme seda ka selles Riigikogu koosseisus teinud. Tänaseks on oluliselt leevendanud IKT-sektori, start-up ettevõtete töötajate tulemist Eestisse. Seda poliitilist suunda peaksime ka edaspidi hoidma, et just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse asumisel oleks bürokraatlikke takistusi vähem. Need on ka inimesed, kellel sidususe saavutamine siinse ühiskonnaga kulgeb lihtsamalt. Mündi teine pool on madalapalgalised töökohad ja nende täitmine võõrtööjõuga. Lühiajaline töökäte toomine ei kaalu üles rahvusriigi väärtusi. Me ei tohi neid mündi pooli segi ajada.

Me teame, millised probleemid on Euroopas lihttööjõuks toodud sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga ja kui me tähelepanelikult vaatame, siis on meilgi need probleemid juba olemas. Need probleemid on tihti ehitud georgi lindiga. Identiteediotsinguga, mis on suunatud Eestist väljapoole. Seda identiteeti ei leita päritolumaa kultuuritaustast, vaid vaenulikest ideoloogiatest, olgu selleks siis stalinistlik imperialism või radikaliseerunud islam.

IRL on astunud samme, et mõjutada demograafilisi ja rändeprotsesse. Oleme seisnud kolmanda lapse sünni väärtustamise eest. Üritame suurendada madalapalgaliste töötajate sissetulekut läbi maksumuudatuste. Seda lootuses, et lapsi sünniks rohkem ja inimesed jätaks ära kolimata. Kas need lahendused on piisavad ja kas need on piisavalt head, selles on küsimus.

Ometi on suurim oht ühiskonnale mitte ränne, vaid mütoloogia. Desinformatsioon ja sellest lähtuvad hirmud. Usalduse kadumine riigi tehtavate valikute suhtes.

Mul on kolm ettepanekut:

  1. Rände- ja rahvastikuküsimuse arutelu peab Riigikogu suures saalis muutuma iga-aastaseks ettevõtmiseks, kus me reaalselt analüüsime toimuvat ning vaatame, kas kehtestatud meetmed ja tehtud valikud toimivad piisavalt hästi.
  2. Rändega on seotud hulgaliselt müüte. Et niigi keerulises olukorras mitte anda võimalust mütoloogiliste hirmude tekkeks peab rändega seotud info olema avalikkusele lihtsalt kättesaadav ning selgelt esitatud ja ajakohane. Et igaüks võiks saada vastuse küsimusele, mitu pagulasperet või vallalist pagulast tuli Lähis-Idast ja mitu neist on lahkunud. Palju on meil Ukrainast tulnud töölisi. Milline on kuritegevus sisserännanute hulgas?
  3. Tööjõu sisserände puhul tuleb meil eelistada kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga inimesi. Nagu eelnevalt ütlesin, siis üheskoos ministeeriumiga tuleb leida sisulisi lahendusi kuidas vähendada bürokraatlikke tõkkeid sellise tööjõu asumisel Eestisse.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Suurest reedest

Öeldakse, et suurel reedel ei kasva isegi muru. See päev ei ole seinakalendris juhuslikult, põhjuseks on Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi. Kristlane või mitte, on iga eestlane ometi oma ajaloo ja esivanemate kaudu osaks sellest traditsioonist. Bachi “Johannese passioon” on üks Euroopa muusika olulisemaid teoseid. “Johannese passiooni” leiame me väga väärikal kohal ka nii Pärdi kui Tubina muusikast.

Passioon tähendab ladina keeles kannatust ja neis teostes ei ole tegu kellegi anonüümse Johannese kannatusega. Ei, kannatajaks pole mitte Johannes vaid Kristus ja need teosed põhinevad lihtsalt Johannese evangeeliumi tekstil.

Passioone oli kombeks ette kanda kannatuste nädalal, mis kulmineerub täna suure reedega. Kannatus lõpeb surmaga ja ka homne päev on vaikne. Uus elu algab alles pühapäeval. Nimetame seda siis kas lihavõtteks või kevadpühaks. Muide, mujal Euroopas kipub ka esmaspäev vaba päev olema, kui on püha, siis ikka pikemalt.

Suur reede on meie kultuuriruumis ainus kalendri punase päeva püha, mis pole pidupäev. Kindlasti mäletavad paljud suure reede diskosid, barbaarsuse ja kultuurituse manifesti, millest tänaseks on paljuski üle saadud. Vaid Mutionu Baar korraldab “Suure seede peo” ja natuke naljakas on kui Saaremaa Golfiklubi korraldab päeval, mil murugi ei kasva, piduliku hooaja alguspeo.

Tõepoolest, kõik eestlased pole kristlased, ent kultuursed inimesed saame me ometi olla. Kui kirik on võõras, siis võtke täna omale hetk ja kuulake passiooni. Pärdi, Tubina või Bachi oma. See on hea päev sisekaemuseks. Hetk, kus mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Pärdi ja Bachi passioonid leiab Spotify’st, Tubinaga on natuke keerulisem.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Avatud isamaast minu silme läbi

Saatsin erakonna esimehele kirja, milline paistab tema juhitud avatud isamaa minule:

Margus, sa räägid usaldusest ja sellest, et sind takistatakse. Sa oled uhkusega rääkinud, et sina pole erakonnas ühegi poole esindaja. Seda polnud vajagi, sest neid pooli ei olnudki enam. Praeguseks oled saavutanud olukorra, mille enamik nii erakonnas kui avalikkuses olid unustanud, sa oled oma erakonna inimesed ise jälle leeridesse jaganud.

Sa ei ole pidanud vajalikuks oma ideid erakonnas tutvustada, oled enamasti eelistanud meid (oma erakonda!) üllatada, kas meedia kaudu või suurtel kogunemistel.

Esmaspäeval, 21. novembri hommikul kogunesime juhtkonnaga fraktsioonis, et otsustada muudatused valitsusdelegatsioonis. Sa tead ju, miks ei ole Marko Mihkelson, meie parim kandidaat kaitseministri kohale, praegu minister. Sest sa ei pidanud arutelu vajalikuks ning jooksid kokku ja Marko päästis su. Sa ütlesid tol hommikul, et nüüd on sulle selge, sind ei usaldata. Aga seda polegi ju võimalik teha, kui sa alustasid inimestega suhtlemist telefonitsi alles eelmise päeva õhtul. Pomerantsile proovisid helistada koguni öösel 00.30, et teda oma otsustest teavitada.

Kas see on see sinu arusaam avatud erakonnast ja juhtimisest? Sa ütled ja kirjutad, et sind takistatakse asju ellu viimast? Kuidas on see võimalik, kui sa isegi ei räägi ega aruta. Esimehe töö ongi keeruline, üksildane ja raske. Enamik ei saa ega peagi sellega üksi hakkama saama, seepärast meeskonnad ongi.

See soolo polnud ju esimene kord, vaid see ongi muster sinu käitumisest, mis sai alguse poolteist aastat tagasi Isamaa 2.0 kõnega. Kõnes oli ideid ja ettepanekuid, mida paljud õigeks pidasid, aga kuulsid neist Kultuurikatlas koos avalikkusega. Sa ei pidanud vajalikuks neid ideid erakonnas varem tutvustada ja minu arust oli ka läbi mõtlemata, kuidas me nende ideedega edasi liigume. Seetõttu nad kuhugi õhku rippuma jäidki.

Teine katse, kus sa üksi otsustasid toimetada, oli mullu oktoobrikuine volikogu ERM-is. Viskasid kõnes õhku ettepaneku erakonna nime vahetamiseks. Sa ei rääkinud sellest ideest enne, kuulsime seda kõik kohapeal ja koos meiega Postimehe videoülekande kaudu ka avalikkus.

Sinu kolmandat katset valitsusdelegatsiooni värskendamisel juba kirjeldasin.

Neljanda sooloprojektiga astusid sa eestseisuse ette mõned nädalad tagasi, kui teatasid ultimatiivselt, et kasutad esimehele ettenähtud õigust pöörduda volikogu poole erakorralise suurkogu kokkukutsumiseks. Me arutasime eestseisuses ja jõudsime arusaamisele, et suurkogu peaks korraldama, aga erakorralisuseks ei ole põhjust. Erakonna põhikiri ütleb, et juhtorganite volitused kestavad kuni kaks aastat ja see täitub meil juuni esimestel päevadel. Sa olid resoluutne ning meedia oli nendest asjadest eestseisusest varem teadlik. Sul olid kaamerad kohale organiseeritud.

Kui sa küsid, kas ma ei usalda sind, siis vastus on ühene: sina ei ole mind usaldanud ja seega on väga raske eeldada vastupidist. Meil võivad olla eriarvamused, aga mina eelistan arutelu omavahel, erakonnas, mitte meedias ja silte kleepides, nagu sina oled viimastel nädalatel toimetanud. Kui küsid, kas tahan avatumat juhtimist, siis sinu eelkirjeldatud käitumist arvestades tekib mul õud. Tahan arutelu ja nende põhjal tehtud otsuseid. Praegu sunnitakse mulle avalikkuse vahendusel peale käitumist olla avatud või tagurlane. Ja seda ma aktsepteerida ei saa, kui esimees ei suhtle otse oma inimestega, vaid manipuleerib avaliku arvamusega.

Olen mures. Võibolla ongi mõni jäänud uskuma, et meie ja Vabaerakonna valimissüsteemides on mingi riugas, aga sa tead sama hästi kui mina, et probleem ei ole selles. Sinu eestvedamisel toimunud koalitsioonikõnelustel kokkulepitut vormistatakse seadusteks.

Me oleme erakond, kes peaks kaitsma, miks me maksustame autosid lõivuga, kuigi tunneme uhkust ja heameelt hajaasustuse üle, kus sõiduauto on vältimatu. Kehtestame jookidele Euroopa kõrgeimat suhkrumaksu ja maksustame pankade kasumit. Me peaksime sinu eestvedamisel põhjendama, miks olime valmis neid asju nõnda kokku leppima. Ja loomulikult rääkima ka sellest, mis meile läbi aegade oluline on olnud – rääkima peredest. Et emadel-isadel oleks kindel ja turvaline, et nende peredesse sünniks lapsi. Et peamiselt tänu meie järjekindlale perede toetamise poliitikale hakkavad suvest 3-lapselised pered saama 500 eurot, et hariduse mitmekeistamiseks on oluline tagada ka erakoolide rahastamise jätkusuutlikkus. Sest mitmekesisus on väärtus ja haridususku on meie erakond alati olnud. Nendel teemadel peaksime arutama ja vaidlema, et leida ehk isegi paremaid lahendusi. Ja sel puhul on üsna ükskõik, kuidas valitakse meie juhatus või kui mitmest inimesest see koosneb.
Probleem on alati inimestes endis, nende käitumises ja väärtustes. Ja ka nende endi suutlikkuses.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized