Tehtud, keeleamet on tulemas

Eesti keel on ilus, väärikas ja oma – meie rahvuse uhkus ja kultuuri alustala. Riigikogu kiitis möödunud nädalal heaks Keeleameti loomise. Keeleametist peab kujunema positiivse missiooniga ametiasutus, mille peamiseks ülesandeks on hoida ja arendada meie rahvusriigi keelepoliitikat ning ühes sellega meie rahvuskultuuri.

Novembris 2019 tuli Isamaa volikogu välja algatusega luua laialdaste volitustega Keeleamet. Lõppeval nädalal jõudsime sellele eesmärgile sammukese lähemale –Riigikogu kiitis heaks seadusemuudatused, millega luuakse Keeleinspektsiooni baasil Keeleamet. Tulevikus on meil ameti näol tegemist kompetentsikeskusega, mis aitab kaitsta ja arendada eesti keele kasutamist kõigis eluvaldkondades.

Riigikeele kasutamine kõiges ja kõikjal on meie riigi ja rahvuse püsimise aluseks. Seda põhimõtet on Isamaa hoidnud juba alates Eesti riigi taastamisest. Keele ja kultuuri säilimine algab inimeste igapäeva puudutavatest väikestest asjadest, aga see puudutab ka meie ettevõtteid, kodanikuühendusi, kohalikke omavalitsusi ja valitsusasutusi.

Kui Keeleinspektsioon tegutses ennekõike järelevalveasutusena, siis Keeleamet peab pikaajalises vaates saama ulatuslikud volitused nii keelepoliitika kujundamiseks kui ka rakendamiseks. Keelenõuete täitmisega on olnud probleeme nii kohalikes, era- kui  ka avalikes ametites ja sektorites. Neid probleeme ei ole võimalik lahendada pelgalt trahvide või sanktsioonidega. Me vajame terviklikku käsitlust, mis vaataks suuremat pilti. Keeleametist peab kujunema positiivse missiooniga ametiasutus, mille peamiseks ülesandeks on hoida ja arendada meie rahvusriigi keelepoliitikat ning ühes sellega meie rahvuskultuuri.

Isamaa on aastate jooksul panustanud täiskasvanute eesti keele õppesse, keelenõuete kontrolli parandamisse ja eestikeelsele haridusele üleminekusse erinevates omavalitsustes. Samas on selge, et väljakutsete hulk on üüratu. Eestist on saanud sisseränderiik, mis mõjutab ka meie keeleruumi. Samuti tuleb meil ületada mitmesugused probleemid, et tagada eestikeelne kõrgharidus ja eesti keele edu digikeelena. Eestit ees ootavaid väljakutseid arvestades on terviklik lähenemine keelepoliitikale vältimatu.

Sündivusest, kuidas saaks edasi?

2005.aastal kirjutas professor Taagepera loo Demograafiline vetsupott. Ta kirjutas, et vajaksime hernhuutlaste sarnast üritust. Et rahvast taastoota, on vaja 22 000 sündi, aga juba 15 aastat on need alla 15 000e. Tõenäoliselt näeme tänavu taas üle pika aja ligilähedaselt 15 000 sündi aastas.

Probleem on vägagi tõsine ja ma ei tea enam, kas aega on piisavalt. Aga tean, et me peame tegutsema. Sest loota, et tänavuaastane veidi suurem sündide arv meid lihtsalt sellest august välja veab, on eksitav. Nagu professor oma loos kirjutab:” Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000le”. Nii hulluks asi päris ei läinud, aga 12 000 sünniga aastas oleme juba leppinud küll. Tegelikult ei tohi sellega leppida ei ühiskond tervikuna, ega meie siin saalis. Sest riiki, keelt ja kultuuri on võimalik läbi aegade kaitsta vaid siis kui on neid, kes seda teha tahavad. Tööturgu ja tööjõupuudust on võimalik reguleerida, näiteks rändepoliitikaga, kuid see on ajutine ning neile ei ole meie riiki tarvis, nemad tulevad tööd tegema. Rahvusriigi püsimiseks on tarvis, et meil sünniks lapsi.

Rahvastiku- ja sündimuspoliitika on inertsed ja pika vinnaga, mõju ühiskonnas näeme aastate ja aastakümnete pärast, aga otsuseid peame tegema täna, tegelikult oleksime pidanud juba eile tegema. Me peame võimalikult kiiresti jõudma eesmärgini, kus laste põlvkonnad ei ole väiksemad kui nende vanemate omad. Kuigi Eestimaa on imeline koht laste saamiseks ja kasvamiseks siis ainult sellest ei piisa. Maailm on avatud ja väljakutseid palju ning kui sihti ei ole, võib erinevate eesmärkide vahel joostes end ära kaotada ja riikide ja rahvastega võib juhtuda sama, mis inimestega. Peame perepoliitika meetmeid ja lastega seotud kulusid hakkama käsitlema nii perekonna kui riigi tasandil investeeringuna. See on oluline suhtumise muutus.

Kuivõrd meie pered ja ootused on väga erinevad, siis peavad seda olema ka poliitikameetmed. Ühte võluvitsa pole olemas. Esmalt peame vaatama üle olemasolevad instrumendid alates lastetoetusest, vanemahüvitisest, kuni 3-lapseliste peretoetuseni välja. Kõik toimiv tuleb säilitada, üht-teist oleme muutnud juba ka paindlikumaks. Kindlasti tuleb meil ka üht-teist lisada. Teine oluline aspekt on aga see, et meie poolt tehtavad seadused ei muudaks lastega perede olukorda raskemaks võrreldes tänase olukorra ja lasteta peredega.

Oluline osa on kindlasti meie hoiakute muutusel. Uueks normaalsuseks peaks saama vähemalt kolmelapseline pere. Aga see pole vaid konkreetse pere küsimus. Me kõik peame oma käitumises korrektiive tegema, oma laste ja abikaasade tähelepanu pöörama.

Mida ma silmas pean? Paar lihtsat näidet:

Minu abikaasa on mitmel korral rääkinud, et kui ta ühistransporti siseneb või väljuda püüab, ühe käe otsas 2-aastane tirts ning kärus jaanipäeval aastaseks saav poiss, siis selle asemel, et inimesed appi tuleks, hakkavad nad pilguga miskit teisest suunast või maast otsima. Ja ütleb, et need, kes märkavad on pigem venekeelsed või ise samasuguses olukorras.

Suhtumisest on mul veel teinegi näide. Mäletan, et oma eelmises ametis maavanemana sain kõne kohalikult ajakirjanikult. Ta uuris, et miks ei leia maavanem aega tulla kohaliku tantsurühma sünnipäevale, isegi parlamendisaadikud on kohal. Ütlesin talle, et sõidan lapsega lasteaiast koju ja tal on süda paha, meil on kolmas peatus. Tol ajal esindas Kagu-Eestit mitu saadikut, kes ei pidanud lastele mõtlema. Ajakirjanik vastas mulle siis, et ta pole niimoodi kunagi mõelnud. Aga tegelikult on see meile igaühele ju iseenesest mõistetav, me pole lihtsalt harjunud sellele nüansile mõtlema. Peame seda ühiskonna tasandil tegema, kui soovime, et peretasandil toimuks mingigi muutus.

Muutused ei sünni iseenesest. Meie siin parlamendis saame teatud valupunktidele osundada ja neid ka lahendada.

Võimalikud lahendused

• Üks võimalik idee, mida arutada on pere- ja lastetoetuste indekseerimine nii nagu teeme pensionidega. Saime küll mõni aeg tagasi sotside eestvedamisel üle aastatepikkusest tõkkest ning tõstsime lastetoetuseid, aga need jäävad õige pea taaskord elukallidusele alla.
• Jätkata tuleb lasterikastele peredele suunatud meetmete arendamist. Maksupoliitikaga peame suurendama maksukoormuse ja maksuvabastusi laste arvust lähtuvalt nõnda, et keskmist palka saav 4-lapseline pere oleks tulumaksust vabastatud.
• Töö- ja pereelu ühildamine. Kuigi meil on töökäsi vaja täna, tuleb mõista, et neid on vaja ka tulevikus. Ehk laste kasvatamine on sama oluline kui töö tegemine.

Pere- ja rahvastikupoliitika siirded jõuavad kõikidesse valdkondadesse haridusest pensionini. Kõige olulisem ehk selle maja seisukohalt: peame demograafiat puudutavad otsused siduma lahti valmistsüklist. Iga erakond hoolib sellest teemast ja igas koalitsioonileppes on midagi, mis peaks aitama meid edasi. See on üks meede nelja aasta kohta, mille toimimist me rohkem usume kui kontrollime. 20 aasta kohta tuleb nõnda viis sammu. Tigu on ka kiirem.

Kuidas seda teha? Kas see on riigikogu alaline komisjon, mis tegeleb iga-aastase analüüsi ja kursikorrigeerimisega? Kas opositsioon ja koalitsioon suudaks koostööd teha, kui asutaksime peaministri rahvastikubüroo? Üks on kindel, vaja on järjepidevat pingutust ning küsimus on ka, kas me enne valimisi, juba järgmiseks aastaks suudame praegusele kursile hinnangu anda, uusi samme astuda.

Ettekanne Riigikogus 31.mai 2018

Ühtluskoolidest ja kogukonnakoolidest, ehk erakooliseaduse valguses haridusest veidi laiemalt

Seoses erakooliseaduse eelnõu teise lugemisega on põhjust vaadata haridustemaatikat veidi laiemalt kui seda käsitleb nimetatud eelnõu. Muudatusi PGS-is ja erakooliseaduses tehakse lootuses, et lapsed saaksid oma võimeid ja huvisid arvestades parima hariduse. Hariduse headuse hindajana ei näe ma paraku mitte riiki vaid lapsevanemat.

Eestis on tihti näha ettekujutust, kus omavalitsus või riik arvavad, et lapsed on nende omand. Ressurss, millega raha eelarvesse tuleb või kulu, millega raha välja läheb. Lisaks saab sellest ressursist feimi, PISA-feimi. Selline suhtumine tuletab mulle meelde pärisorjust, 19. sajandi algust ja varasemat elukorraldust Eestimaal. Nii konservatiiv ma pole, et ma igas nüansis tollesse aega tagasi tahaks minna.

Ma usun siiralt, et maksuraha on kodaniku oma ja riik ning omavalitsus saavad olla vaid head abilised, kes võimaldavad sellel rahal liikuda sinna kooli, kuhu lapsevanem ise tahab.

Nõnda on mul hea meel, et erakoolide rahastamisprobleemile on lõpuks leitud lahendus, millega võib enam-vähem rahule jääda. See on samm õiges, stabiilsuse suunas. Ma tänan koalitsioonipartnereid ja ministrit, kes mõtlesid aktiivselt kaasa ja otsisid heas tahtes parimat võimalikku lahendust, et lapsevanemad saaksid põhiseaduse vaimust tulenevalt olla oma laste hariduse eest esmased vastutajad. See stabiilsus erakoolide tegevuskulude katmisel ja mõistlike õppemaksude kehtestamisel loob vanematele võimaluse valida oma lapsele sobilikku haridusteed.

Tõsi, veel parem meel oleks mul, kui ühel hetkel tuleks ka päev, kus rahastamismudelit silmas pidades pole enam vahet, kas koolipidajaks on riik, omavalitsus, lapsevanemate loodud mittetulundusühing, haridusentusiastide loodud sihtasutus või mõni muu koolipidaja.

Kui me räägime maksuraha mõistlikust kasutusest, siis ei pea me koolide puhul rääkima mitte omandivormist vaid õpilaste arvust ja põhjendatud eranditest, mida me selles osas oleme valmis lubama.

Ma tean, et selle jutu peale läheb karv turri ühtluskooli eestkõnelejatel. Mulle tundub, et nad otsivad ühtluskooli valest kohast. Omandivormist. Ühtlus, kus gümnaasiumid on riigi omad ja põhikoolid omavalitsuste omad (ja neis õpivad kuulekad pärisorjad), pole väga hea ühtlus.

Ma olen nö maakas, Valgas koolis käinud. Kui ma vaatan ühtluskooli eest kõnelejaid, siis on nad enamasti lõpetanud mõne eliitkooli või käivad selles nende lapsed. Ühe mu kunagisest erakonnakaaslasest ministri naersid Tallinna õpetajad välja kui ta kodulähedasest koolist rääkides tõi näiteks näiteks oma koolitee Miina Härma gümnaasiumis.

Üks reformierakondlasest ühtluskooli eest kõneleja (kes oli eelnõu suhtes kriitiline) on eelistanud oma lastele munitsipaalkooli, kus on eraldi nii poiste kui ka tüdrukute klassid, ühte kõige omanäolisemat kooli Eestis. Muide, ka kooli, kus väga erinevate erivajadusega lapsed on õppinud tavakoolis juba ammu enne kui seda seadusega suunama sooviti hakata.

Mina eelistasin oma lastele erakooli, mis on oma olemuselt vägagi kogukondlik. See kogukondlikkus võlus mind juba siis, kui mu lapsed Põlvas erakooli lasteaias käisid. Olen seisnud ka Pühajärve Kooli eest, mis oma kogukondlikkusega samuti silma paistis. Võimalik, et need koolid meenutavad mulle mu oma kooli Valgas, mis samuti polnud kombinaatkool.

Ka mulle meeldib ühtluskool ning ka erakoolid on osa sellest, mõistliku ühtluskooli, mudelist. Mõistlik ühtlus saavutatakse läbi ühtsete standardite ja õppekavade jättes koolile siiski piisavalt ruumi olla omanäoline. See on lahendusi pakkuv nii kohalikus hariduskeskkonnas leiduvatele probleemidele kui ka nutikas kogukonna loodud võimaluste kasutamisel.

Toetagem vanemate võimalust olla esmaseks vastutajaks oma laste haridustee valijatena.

Elagu kogukonnakoolid! Erakooliseaduse muudatused aitavad sellele kaasa.

Omaste hooldusest ja ühest uuest maksuideest, mida konservatiivil on võimatu toetada

Möödunud nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli omaste hoolekande probleemidest. Mure on tõsine, rahvastik vananeb ning võimalusi vanainimeste eest hoolitsemiseks napib. Küllap teavad ka paljud selle teksti lugejad, kui raske see teema on päriselus.

On väidetud, et omaste hoolduse kohustus on ülekohtune, lapsed peavad toetama oma vanemaid samas kui lasteta vanainimesi toetab riik (nii hästi või halvasti nagu jaksab).

Põhjamaine mudel on teistsugune. Võib öelda, et ka vasakpoolne. Seal on hoolduskohustuse võtnud omale riik, mis toob omakorda kaasa võõrandumislaine. Põhjanaabrite meedias saab mõningase intervalli tagant lugeda, kuidas heaoluühiskonnas leitakse oma kodust juba mitmeid kuid surnud ning keskkütteõhus mumifitseerinud vanainimene. Sellised probleemid ei ole ka Eestis võõrad. Riik ei suuda kunagi asendada perekonna hoolivust.

Omamoodi avaldab üle jõu käiv hoolduskohustus survet ka eutanaasia seadustamiseks. Et ühiskonnale koormaks olevad ning oma eluga hädas olevad inimesed lahkuvad meie hulgast vabatahtlikult, võib tunduda tulevikudüstoopiana, ent see düstoopia on vaikselt hiilimas arenenud riikide õuele. Humanism missugune.

Tartu ülikooli kliinikumi dotsent Kai Saksa on välja tulnud ideega, et meil peaks kehtima hoolduskindlustus, sisuliselt veel üks uus maks. Nii on seda probleemi püütud lahendada näiteks Saksamaal.

Sisuliselt on tegu teemaga, mis on nii valus, et seda avalikult väga ei käsitleta. Kui, siis vaid väga emotsionaalsete kaasuste värvikate kirjeldustena. Selle osas tuleb Eesti Ekspressi tähelepanuosutuse eest tänada.

Konservatiive süüdistatakse tihti selles, et me soovime elu tagasi viia 19. sajandisse. Nii veider kui see ka pole, oli siis hoolduskohustus loomulik. Pere hoolitses oma liikmete eest. Tänapäev on kahjuks märksa keerulisem: perede nõrgenemine, kärgpere mudeli võidukäik, väljaränne ja laste arvu langus on meid viinud olukorda, kus elementaarne inimlikkus on muutumas ülejõukäivaks väljakutseks. Isikuvabadus näikse olevat olulisem vastutusest. Nii veider kui see ka poleks, oleme me ühiskonnana oma suutlikkuses olla hooliv astunud sammu tagasi.

Ma loodan väga, et see teema ei taandu kabinettide vaikuses sündivaks formaalse sisuga ebaõnnestunud reformiks.

Veel rohkem loodan ma, et inimesed on võimelised end ise nägema selles probleemiderägastikus ning vähemalt osa neist suudab mõista, et tugev perekond, lapsed ja pere hoolivus on miski, mida riik ei saa asendada.

Me peame mõtlema sellele, kuidas pere saaks hakkama, millised väärtused on põlvkondadevahelisel suhtlusel ning teineteise toetamisel. Uus maks võiks leevendada olukorda hetkeks, ent pikas perspektiivis on selle näol tegu võika enesepettusega.

Liberaalid ja sotsialistid näevad lahendusena sisserännet. Aga nagu me kogenud oleme, see mudel ei toimi, ühelt poolt on kultuuritaustalt erinevate sisserändajate minimaalnegi integreerimine kulukas, teisalt täidab see peamiselt madalapalgalisi töökohti, kus teenitav tulu on selline, et ka põliselanikud eelistavad tihti sama töö eest mujal suuremat palka saada. Turvariskidest rääkimata.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et helget tulevikku meid rahvastiku vananemiseni viivate demograafiliste protsesside valguses ootamas pole. Heal juhul suudame me praeguste tendentside jätkudes saavutada, et elu ei lähe hullemaks. Seda vaid heal juhul.

4,4 on ilus number

Viimase nädala majanduskasv on rõõmustav. Mitu aastat pole olnud esimeses kvartalis nii hoogsat edasiliikumist: 4,4%. Rõõmustavad ka need, kes armastavad meid eelkõige naabritega võrrelda, Lätil oli kasv 4 protsenti ja Leedul 3,9, tegelikult läheb ka neil kenasti. Usun, et majanduses sisse saanud hoog kestab lisaks sellele aastale ka järgmised. Anname selleks oma panuse.

Ka neljapäeva õhtul lõppenud koalitsiooni majanduspoliitika arutelud viisid heade uudisteni. Pea kaks nädalat arutasime, vaidlesime ja jõudsime lahenduseni – kaks maksu jäävad ära ja abikaasade ühise deklareerimise võimalus säilib ja annab perele 180 eurot maksuvaba tulu ka selle abikaasa eest, kes ei tööta või saab väikest tulu, näiteks kui ta on lastega kodus. Ühisdeklareerimise võimalus on Isamaa ja Res Publica Liidule oluline, sest peame peresid ja nende toetamist oluliseks.

Kaks maksu jääb olemata ning see on hea uudis meie majandusele ja ettevõtlusele. Oponendid ei ole kindlasti õnnelikud, rohkem kui häid uudiseid majanduskeskkonnale oodati läbirääkimiste ebaõnnestumist.

Loomulikult, jätkuvalt on teemasid, millega tuleb edasi minna. Kolme osapoolega arutelul ei suutnud me leida lahendust nn suhkrumaksule, millega maksustatakse magusad joogid. Teema on emotsionaalne nii maksu pooldajatele kui ka vastastele. Kindlasti ei ole ainult maks see, mis Eesti inimeste tervist hoiab, samas ei tasu võrrelda igakord limonaadi tordiga, sest viimast ei sööda kilode kaupa, seevastu jooki jaksatakse luua mitmete liitrite kaupa.

Tunnistan, et hea meel on näha Reformierakonda opositsioonis tegutsemas. Nad on teravad ja õppinud palju kaasoponentidelt, eriti retoorika osas.

Eesti inimarengu aruandest

Pidasin Riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul järgmise kõne.

Head kolleegid,

Eesti inimarengu aruanne on halastamatu dokument, mille lehekülgedel avaneb muu hulgas ka pilt Eesti rahva hääbumise võimalusest. Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes leiavad, et see on paratamatu, on veendunud, et rahvusriigid on mineviku igand. Ometi enamik meist nõnda ei arva. Enamik siin saalis viibijatest on valmis seisma Eesti ja põhiseaduse kaitsel.

Praeguste rände- ja demograafiliste protsesside jätkudes jääb põlisrahvas Eestis vähemusse. Iga lahkunud Kalevipoeg loob tööandjale surve korvata madalapalgaline töökoht sisserännanud töölisega, kes on nõus tegema tööd väiksema raha eest kui põlisrahvas. Lahkunud Kalevipoeg tuleks ehk tagasi, aga mitte enne kui talle tema töö eest väärilist palka makstakse.

Iga sisserännanu toob riigile kaasa kulud. Iga sisserännanu laps on oma puuduliku keeleoskusega haridussüsteemile sisuliselt erivajadusega isik, kellega kaasnevad täiendav rahavajadus ja koormus õpetajatele. Meil on olnud kombeks seda ignoreerida.

Ma ei taha öelda, et aeg on lõpetada igasugune sisseränne ja ehitada müüre. Vastupidi, kvalifitseeritud oskustega töötajate tulekut tuleb lihtsustada. Me oleme seda ka selles Riigikogu koosseisus teinud. Tänaseks on oluliselt leevendanud IKT-sektori, start-up ettevõtete töötajate tulemist Eestisse. Seda poliitilist suunda peaksime ka edaspidi hoidma, et just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse asumisel oleks bürokraatlikke takistusi vähem. Need on ka inimesed, kellel sidususe saavutamine siinse ühiskonnaga kulgeb lihtsamalt. Mündi teine pool on madalapalgalised töökohad ja nende täitmine võõrtööjõuga. Lühiajaline töökäte toomine ei kaalu üles rahvusriigi väärtusi. Me ei tohi neid mündi pooli segi ajada.

Me teame, millised probleemid on Euroopas lihttööjõuks toodud sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga ja kui me tähelepanelikult vaatame, siis on meilgi need probleemid juba olemas. Need probleemid on tihti ehitud georgi lindiga. Identiteediotsinguga, mis on suunatud Eestist väljapoole. Seda identiteeti ei leita päritolumaa kultuuritaustast, vaid vaenulikest ideoloogiatest, olgu selleks siis stalinistlik imperialism või radikaliseerunud islam.

IRL on astunud samme, et mõjutada demograafilisi ja rändeprotsesse. Oleme seisnud kolmanda lapse sünni väärtustamise eest. Üritame suurendada madalapalgaliste töötajate sissetulekut läbi maksumuudatuste. Seda lootuses, et lapsi sünniks rohkem ja inimesed jätaks ära kolimata. Kas need lahendused on piisavad ja kas need on piisavalt head, selles on küsimus.

Ometi on suurim oht ühiskonnale mitte ränne, vaid mütoloogia. Desinformatsioon ja sellest lähtuvad hirmud. Usalduse kadumine riigi tehtavate valikute suhtes.

Mul on kolm ettepanekut:

1. Rände- ja rahvastikuküsimuse arutelu peab Riigikogu suures saalis muutuma iga-aastaseks ettevõtmiseks, kus me reaalselt analüüsime toimuvat ning vaatame, kas kehtestatud meetmed ja tehtud valikud toimivad piisavalt hästi.
2. Rändega on seotud hulgaliselt müüte. Et niigi keerulises olukorras mitte anda võimalust mütoloogiliste hirmude tekkeks peab rändega seotud info olema avalikkusele lihtsalt kättesaadav ning selgelt esitatud ja ajakohane. Et igaüks võiks saada vastuse küsimusele, mitu pagulasperet või vallalist pagulast tuli Lähis-Idast ja mitu neist on lahkunud. Palju on meil Ukrainast tulnud töölisi. Milline on kuritegevus sisserännanute hulgas?
3. Tööjõu sisserände puhul tuleb meil eelistada kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga inimesi. Nagu eelnevalt ütlesin, siis üheskoos ministeeriumiga tuleb leida sisulisi lahendusi kuidas vähendada bürokraatlikke tõkkeid sellise tööjõu asumisel Eestisse.

Suurest reedest

Öeldakse, et suurel reedel ei kasva isegi muru. See päev ei ole seinakalendris juhuslikult, põhjuseks on Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi. Kristlane või mitte, on iga eestlane ometi oma ajaloo ja esivanemate kaudu osaks sellest traditsioonist. Bachi “Johannese passioon” on üks Euroopa muusika olulisemaid teoseid. “Johannese passiooni” leiame me väga väärikal kohal ka nii Pärdi kui Tubina muusikast.

Passioon tähendab ladina keeles kannatust ja neis teostes ei ole tegu kellegi anonüümse Johannese kannatusega. Ei, kannatajaks pole mitte Johannes vaid Kristus ja need teosed põhinevad lihtsalt Johannese evangeeliumi tekstil.

Passioone oli kombeks ette kanda kannatuste nädalal, mis kulmineerub täna suure reedega. Kannatus lõpeb surmaga ja ka homne päev on vaikne. Uus elu algab alles pühapäeval. Nimetame seda siis kas lihavõtteks või kevadpühaks. Muide, mujal Euroopas kipub ka esmaspäev vaba päev olema, kui on püha, siis ikka pikemalt.

Suur reede on meie kultuuriruumis ainus kalendri punase päeva püha, mis pole pidupäev. Kindlasti mäletavad paljud suure reede diskosid, barbaarsuse ja kultuurituse manifesti, millest tänaseks on paljuski üle saadud. Vaid Mutionu Baar korraldab “Suure seede peo” ja natuke naljakas on kui Saaremaa Golfiklubi korraldab päeval, mil murugi ei kasva, piduliku hooaja alguspeo.

Tõepoolest, kõik eestlased pole kristlased, ent kultuursed inimesed saame me ometi olla. Kui kirik on võõras, siis võtke täna omale hetk ja kuulake passiooni. Pärdi, Tubina või Bachi oma. See on hea päev sisekaemuseks. Hetk, kus mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Pärdi ja Bachi passioonid leiab Spotify’st, Tubinaga on natuke keerulisem.

Avatud isamaast minu silme läbi

Saatsin erakonna esimehele kirja, milline paistab tema juhitud avatud isamaa minule:

Margus, sa räägid usaldusest ja sellest, et sind takistatakse. Sa oled uhkusega rääkinud, et sina pole erakonnas ühegi poole esindaja. Seda polnud vajagi, sest neid pooli ei olnudki enam. Praeguseks oled saavutanud olukorra, mille enamik nii erakonnas kui avalikkuses olid unustanud, sa oled oma erakonna inimesed ise jälle leeridesse jaganud.

Sa ei ole pidanud vajalikuks oma ideid erakonnas tutvustada, oled enamasti eelistanud meid (oma erakonda!) üllatada, kas meedia kaudu või suurtel kogunemistel.

Esmaspäeval, 21. novembri hommikul kogunesime juhtkonnaga fraktsioonis, et otsustada muudatused valitsusdelegatsioonis.

Sa tead ju, miks ei ole Marko Mihkelson, meie parim kandidaat kaitseministri kohale, praegu minister. Sest sa ei pidanud arutelu vajalikuks ning jooksid kokku ja Marko päästis su. Sa ütlesid tol hommikul, et nüüd on sulle selge, sind ei usaldata. Aga seda polegi ju võimalik teha, kui sa alustasid inimestega suhtlemist telefonitsi alles eelmise päeva õhtul. Pomerantsile proovisid helistada koguni öösel 00.30, et teda oma otsustest teavitada.

Kas see on see sinu arusaam avatud erakonnast ja juhtimisest? Sa ütled ja kirjutad, et sind takistatakse asju ellu viimast? Kuidas on see võimalik, kui sa isegi ei räägi ega aruta. Esimehe töö ongi keeruline, üksildane ja raske. Enamik ei saa ega peagi sellega üksi hakkama saama, seepärast meeskonnad ongi.

See soolo polnud ju esimene kord, vaid see ongi muster sinu käitumisest, mis sai alguse poolteist aastat tagasi Isamaa 2.0 kõnega. Kõnes oli ideid ja ettepanekuid, mida paljud õigeks pidasid, aga kuulsid neist Kultuurikatlas koos avalikkusega. Sa ei pidanud vajalikuks neid ideid erakonnas varem tutvustada ja minu arust oli ka läbi mõtlemata, kuidas me nende ideedega edasi liigume. Seetõttu nad kuhugi õhku rippuma jäidki.

Teine katse, kus sa üksi otsustasid toimetada, oli mullu oktoobrikuine volikogu ERM-is. Viskasid kõnes õhku ettepaneku erakonna nime vahetamiseks. Sa ei rääkinud sellest ideest enne, kuulsime seda kõik kohapeal ja koos meiega Postimehe videoülekande kaudu ka avalikkus.Sinu kolmandat katset valitsusdelegatsiooni värskendamisel juba kirjeldasin.

Neljanda sooloprojektiga astusid sa eestseisuse ette mõned nädalad tagasi, kui teatasid ultimatiivselt, et kasutad esimehele ettenähtud õigust pöörduda volikogu poole erakorralise suurkogu kokkukutsumiseks. Me arutasime eestseisuses ja jõudsime arusaamisele, et suurkogu peaks korraldama, aga erakorralisuseks ei ole põhjust. Erakonna põhikiri ütleb, et juhtorganite volitused kestavad kuni kaks aastat ja see täitub meil juuni esimestel päevadel. Sa olid resoluutne ning meedia oli nendest asjadest eestseisusest varem teadlik. Sul olid kaamerad kohale organiseeritud.

Kui sa küsid, kas ma ei usalda sind, siis vastus on ühene: sina ei ole mind usaldanud ja seega on väga raske eeldada vastupidist. Meil võivad olla eriarvamused, aga mina eelistan arutelu omavahel, erakonnas, mitte meedias ja silte kleepides, nagu sina oled viimastel nädalatel toimetanud. Kui küsid, kas tahan avatumat juhtimist, siis sinu eelkirjeldatud käitumist arvestades tekib mul õud. Tahan arutelu ja nende põhjal tehtud otsuseid. Praegu sunnitakse mulle avalikkuse vahendusel peale käitumist olla avatud või tagurlane. Ja seda ma aktsepteerida ei saa, kui esimees ei suhtle otse oma inimestega, vaid manipuleerib avaliku arvamusega.

Olen mures. Võibolla ongi mõni jäänud uskuma, et meie ja Vabaerakonna valimissüsteemides on mingi riugas, aga sa tead sama hästi kui mina, et probleem ei ole selles. Sinu eestvedamisel toimunud koalitsioonikõnelustel kokkulepitut vormistatakse seadusteks.

Me oleme erakond, kes peaks kaitsma, miks me maksustame autosid lõivuga, kuigi tunneme uhkust ja heameelt hajaasustuse üle, kus sõiduauto on vältimatu. Kehtestame jookidele Euroopa kõrgeimat suhkrumaksu ja maksustame pankade kasumit. Me peaksime sinu eestvedamisel põhjendama, miks olime valmis neid asju nõnda kokku leppima. Ja loomulikult rääkima ka sellest, mis meile läbi aegade oluline on olnud – rääkima peredest. Et emadel-isadel oleks kindel ja turvaline, et nende peredesse sünniks lapsi. Et peamiselt tänu meie järjekindlale perede toetamise poliitikale hakkavad suvest 3-lapselised pered saama 500 eurot, et hariduse mitmekeistamiseks on oluline tagada ka erakoolide rahastamise jätkusuutlikkus. Sest mitmekesisus on väärtus ja haridususku on meie erakond alati olnud. Nendel teemadel peaksime arutama ja vaidlema, et leida ehk isegi paremaid lahendusi. Ja sel puhul on üsna ükskõik, kuidas valitakse meie juhatus või kui mitmest inimesest see koosneb.

Probleem on alati inimestes endis, nende käitumises ja väärtustes. Ja ka nende endi suutlikkuses.

Seelikutest ja ühtsuskoolist

Hiljuti lahvatas Peetri koolis tüli seelikukandmise teemal. Sekkus suisa võrdõigusvolinik. Ma ei taha siinkohal luua arutelu, kas ja kuidas koolivormi peaks reguleerima, see on teine teema. Rae vallas on Peetri kooli näol üritatud isikupärase kooli joont ajada juba 2009. aastast, mil kool rajati. Sellest ajast on pärit ka kooli kontseptsioon. Hea või halb, aga see on sündinud juhtkonna ja toonaste lapsevanemate ühise kokkuleppena ja seda kokkulepet on aidanud hoida ka kooli hoolekogu.

Nüüd tekkis paraku probleem, kuna kool osutab avalikku teenust. Ühtsuskooli mudelis, mis meil paljudele nõnda südamelähedane on. Probleemi sisuks on lühidalt – erineda ei tohi. Erinemise privileegi surutakse erakoolidele ja siit jõuame me ka põhjuseni, miks ma erakoole toetan – lapsevanemal peab olema võimalus valida oma lapsele nii väärtustelt kui ka vormilt sobivat kooli ja haridust. Kui see munitsipaalkoolis pole võimalik, olgu siis vähemalt erakoolis. Põhiseaduski sätestab “Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” Loomulikult ei ole küsimus omandivormi toetamises, tahaks Eesti haridusmaastikul näha omanäolisi koole ja lapsevanemate ning laste valikuvõimalusi. Olgu see siis riigi-, munitsipaal- või erakoolis.

Nagu te märkate Peetri kooli näitel, siis on lapsevanemate valikud munitsipaalkoolis väga piiratud, nende teostamine on keeruline. Juba üks lapsevanem saab ühisel kokkuleppel tekkinud koolikorraldusele, millest lähtuvalt on teised lapsevanemad kooli valinud, surmahoobi anda. Rae vallas on mitu kooli, ka nö ilma seelikuteta kool, lapsevanematel oli valikuvõimalus. Paraku mõnede arvates mitte piisav. Liisa Pakosta sekkumisega jääb valikuid natuke vähemaks. Esialgu vormilistes küsimustes, aga küllap suudetakse teiste ametnike poolt koolid igas nüansis ühetaoliseks lihvida. See, miks erakoole vaja on, sai ka ehk natuke selgemaks.

Räägime võõrkeeles(t)

President Kaljulaid võttis mõni aeg tagasi sõna lasteaedades keele õpetamise teemal. Pole mingi saladus, et lasteaiaeas ja algkooli esimestes klassides on keeleõppeks väga viljakas aeg. Paraku kasutatakse Eestis seda potentsiaali väga vähestes lasteaedades ja koolides. Põhjuseks on nagu ikka, enamasti raha. Kaudselt komistas president ka ühe teise olulise küsimuse otsa, ent ei osanud seda vist märgata. 

Lasteaiaharidus on teatavasti tasuline. Lapsevanema kanda ei ole küll kõik kulud, aga lasteaiatasu on siiski võrreldav enamiku erakoolide õppemaksudega. Keeleõpe tähendaks lasteaialapse vanematele täiendavaid kulusid. Riikliku katteta kulu on varane keeleõpe ka koolidele, tavakoolis algab A-võõrkeele õpe alates kolmandast kassist. Loomulikult üritatakse varase õppe ja õppekavast suurema õppemahu kulu katta kas läbi koolitoetuse või päris avaliku õppemaksu. Keeletunde käsitletakse viimasel juhul tasulise huviharidusena.

Samas, kui me soovime, et vene laps tõesti omandaks eesti keele oskuse või eestlane võõrkeeleoskuse, siis peaks keeleõppega alustama võimalikult vara kõigis koolides, vähemalt nende laste osas, kellel on selliseks õppeks piisavalt eeldusi. Õppega alustamine on seejuures isegi lihtne, keerukam on sobilike metoodikate leidmine ja õpetajate valmisoleku loomine.

Veelgi enam, kui me näeme, et koolieelne õpe peaks olema tingimata vajalik, siis on võimalik, et lasteaia viimane õppeaasta viia üle hoopis kooli. Praegu on see nii ehk naa seotud kooliks ettevalmistumisega. Euroopa praktikas on see täiesti tavaline, mõnes riigis algab koolitee varemgi. Loomulikult on tingimused sellises koolis suurel määral lasteaialikud, ikka selleks, et lapse areng oleks eakohaselt toetatud.

Praktika näitab, et hea õppemetoodika, varase õppe alguse ja õpilase eelduste olemasolu korral omandatakse A-võõrkeele õppimisel põhikooli lõpuks B2 tase kindlasti, tihti isegi C1 tase, eriti andekad jõuavad C2 tasemeni. Riiklik õppekava seab seevastu madalama B2 taseme omandamise eesmärgiks alles gümnaasiumi lõpus. Vahel ei õnnestu seegi.

Võib ju öelda ka, et tegelikult on keeleõppega meil kõik hästi. Eesti keele omandamine vene koolides paraneb tasapisi ning eestlased oskavad inglise keelt paremini kui soomlased, itaallastest rääkimata. Harva märgatakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutatud keeleoskus tekib tihti mitte tänu õppele koolis, mitte tänu efektiivsetele metoodikatele, vaid pigem omandatakse keeleoskus vaatamata koolis toimuvale. Inglisekeelne kultuuri- ja tarbimisruum on sedavõrd intensiivne, et jõuab ühel õpilasteni.

Et keeleõppega kõik korras pole, näitab pigem B-keele õpe. B-keele puhul on tegu enamasti keelega, millega õppijal pole nii intensiivset kontakti kui enamasti A-keeleks oleva inglise keele puhul. Kindlasti leidub andekaid õpetajaid ja andekaid õpilasi, ent liialt tihti on B-keele õpe Eesti koolides ajaraiskamine. Tunde kulutatakse üksjagu, mida ei teki on keeleoskus, millega oleks reaalselt võimalik elus midagi pihta hakata. See probleem on väga tõsine ühtluskooli printsiipi järgivates riigi- ja munitsipaalkoolides, aga teise ja kolmanda võõrkeele õpetamine on väljakutse ka nö eliit-, teeninduspiirkonnata ja erakoolidele.

Siit tekib küsimus, kas see, mida lastele praegu lasteaias ja koolis õpetatakse on tegelikult see, mida vaja oleks. Kas me ikka saame endale lubada seda, et jätame täielikult kasutamata keeleõppeks kõige soodsama vanuse? Kas see, et paljudes koolides kulutatake ebaefektiivsele keeleõppele tunde, millega raisatakse lihtsalt aega, on ikka põhjendatud?

Tegelikult tuleks otsa vaadata ka teistele õppeainetele. Mis saaks siis, kui gümnaasiumi alguseks on hetkel õppekavas seatud võõrkeele õppe eesmärgid juba saavutatud?

Oluline küsimus, milleni president ei jõudnud on et, millises vanuses peaks laps minema kooli ja millal kooli lõpetama. A-võõrkeele õppe ideaalprotsess ei kipu kattuma kooliea ega kestvusega. Võimalik, et meil on veel sarnaseid probleeme: eelkool on muutunud nii levinuks, et see on justkui koolisüsteemi orgaaniline osa. Kas kooliea määratlus vajaks olulist reformi? Siinkohal tahaks rõhutada, et see on tõesti küsimus ja mitte vastus. Ka selliseid küsimusi peame me haridusvaldkonda käsitledes küsima. Paljud lugejatest mäletavad kindlasti, et nemad lõpetasid keskkooli varem kui see tänapäeval kombeks on. Ometi rahvastik vananeb, pensioniiga tõstetakse … aga kooli tiksub ikka omas rutiinis. Vahelduseks arutletakse koolivõrgu korrastamise üle, aga see, mis koolis tegelikult toimub, kuidas kool ümbritseva elu suhtes asetub, kipub jääma tahaplaanile.

Mul on tõeliselt hea meel, et president haridusteemasid puudutab ning soodustab nõnda diskussiooni teket. PISA testi suurepärased tulemused on seda kippunud summutama. Samamoodi on ju keeleoskus suhteliselt hea, keskmine ehitajagi räägib nii inglise kui soome keelt. Meil on kõik justkui hästi. Tegelikult ongi. Küsimuseks jääb, kuhu ja kuidas me saame siit edasi minna. Märgata tasuks ka seda, kas mõned asjad on hästi tänu sellele, mis koolis toimub või vaatamata koolis toimuvale.

Mul on hea meel ka, et haridusmaastik pole Eestis täielikult ühtlustatud. Seda lugu ei oleks kirja saanud kui mõned koolid poleks võõrkeelte (või riigikeele) õpetamisel edukamad kui teised. Need praktikad ja kogemused on kogu haridussüsteemi arengut silmas pidades hindamatud.

P.S. Seda juttu kirja pannes sai konsulteeritud keeleõpetajaga, kes on õpetanud Soomes riigikeelt pagulastele, kokku puutunud keeleõppega Kanadas ning õpetanud inglise keelt Lasnamäe õpiraskustega õpilastele. Igapäevaselt töötab ta ühes nö teeninduspiirkonnata koolis. Miks ma konsulteerisin? Koole külastades keeleõppest avanev pilt on väga vastuoluline ja mul tekkis kahtlus, et ehk ma vaatan seda läbi kõverpeegli.