Vanamoodne eesrindlik Eesti kool

Tänases Postimehes juhtkiri: “Pea püsti, Eesti kool” ja kirjatükk “Eesti koolmeistrid õpetavad nagu ennevanasti”. Seal räägitakse 23 riigis läbiviidud õpetajauuringust ning selgus, et Eesti koolis on võrreldes teistega kõige kõrgem koolitundides õppimisele ja õpetamisele kulutatud aeg ja meil on tugev tunnidistsipliin.

Nõnda palju kui inimesi on ka arvamusi. Kui juhtkirjas räägitakse sellest, et ühelt poolt räägime vajadusest arendada koolis loovust ning kasutada uusi ja huvitavaid meetodeid. Asi polevat niisama lihtne ja ei me ei saa kampaania korras nõunda, et kõik õpetajad teeksid rühmatööd. Et mõnda ainesse see sobib, aga mõnes teises aines sobivad jälle traditsioonilisemad võtted. Paraku jääb täpsustamata, millistes ainetes on võimalik siis kasutada uusi meetodeid ja millistes mitte. Ja õpetamismeetoditest jõutakse kohe õpilasteni, et andekatele sobivad ühed ja vähemandekatele teised meetodid. Ma ei tea, kas see põhineb mingil uuringul, aga julgen selles väites sügavasti kahelda. Artiklis toob vene keele õpetaja näite, kuidas ta kasutab kaasaegseid vahendeid ja see hoiab ka noorte huvi aine vastu ning distsipliiniprobleeme üldiselt pole. Võti on ikkagi õpetaja käes ja olnud seda kogu aeg. See, et me rahuldume massikooliga ei ole minu meelest päris hea. Ühiskond on väga palju muutunud ja seetõttu peab muutuma ka kool. Paljud õpetajad on selleks valmis ja vahel jääb see rohkem vanemate taha. Muudatusi ongi võimalik viia läbi vaid üheskoos.

Seda, et probleem ei ole uudne on ka selge. Samasuguste probleemidega tegeles 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel ka Eesti tunnustatuid pedagoogikateadlane Johannes Käis. Tema on kirjutanud nõnda:

Meile kõigile on tuttav töö käik endises koolis: õpetaja jutustab, tõestab geomeetrilisi lauseid, seletab loetud pala sisu, joonistab, kirjutab, näitab kaardil, valmistab õpilastele eeskujuks asju käsitöö alal. Kõik õpilased klassis (30-40 hinge) peavad kuulama õpetaja seletusi ja siis kordama tema jutustusi, seletusi, tõestusi, kätetööd. Õpetaja annab kogu klassile ühesuguseid näiteid, mida õpilased kõik ühtmoodi peavad seedima. Edasi võetakse õpilase hindamise aluseks õpetaja enda töö: kes täielikumalt kordab õpetaja sõnu ja tööd, on ka paremini edasi jõudnud. Kes seda vähe suudab teha, hinnatakse nõrgaks. Missugused tõelised võimed peituvad õpilases, ei ole õpetaja asi. Selline isiksuse ja individualiteedi hävitamine vanas koolisüsteemis oli tõesti inetu, kõlvatu printsiip, mida kuidagiviisi ei saa põhjendada ega õigeks tunnustada. Oma isiksust arendada ja individualiteeti alles hoida suutsid sääl ainult vähesed, kangemad ja tugevamad vaimud.Johannes Käis, Kooliraamat, Tartu 2004. lk.24

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.