Tasuta kõrgharidusega uuele ringile

President jättis tasuta kõrgharidust lubava seaduse välja kuulutamata. Täna otsustas Riigikogu eelnõud uuesti menetlema hakata. See on minu lühikese saadikutöö kogemuse juures kultuurikomisjonis kõige põhjalikuma arutelu läbinud eelnõu. See on selles mõttes ka loogiline kuna muudab senist kõrghariduse süsteemi oluliselt. Kohtusime väga paljude erinevate huvigruppide ja osapooltega ning saavutasime küllalt mõisliku kesktee. Kõige enam on mul kahju, et kogu eelnõu menetluse käigus ei viidanud mitte ükski osapool Presidendi poolt nimetatud puudustele.

Oluline on ka märkida, et President ei seadnud kordagi kahtluse alla eelnõu sisu osa. Vaid viitas puudustele ja vastuolule põhiseadusega. Ülikoolide rahastamise süsteem peaks olema tema meelest seaduses, hetkel on see ministri määruses. Kuigi võrreldes olemasoleva olukorraga annab uus seadus igal juhul ülikoolidele vabadust juurde, mitte ei piira. Teine viide puudutas seda, et kitsendused akadeemilise ajal tehtavate ainete ja punktide saamise osas võiks hakata kehtima siis kui uus seadus ehk siis mitte 01. jaanuarist vaid 01. septembrist. Ja kolmanda puudusena viidati probleemi, et ei ole võimalik üheselt mõista kuna ja mis mahus tekib ülikoolil õigus nõuda tasu selle eest kui üliõpilane ei saa 30 EAP semestris.

Ma olen kindel, et need pisikesed muudatused viiakse sisse ja seadus võetakse muudetud kujul vastu. Sisu osas jääb see aga endiseks. Uus kord tagab ligipääsu kõigile võimekatele noortele tasuta haridusele. Aga see tasuta ei ole tasuta igal tingimusel. Kõrgharidus peab olema võrdselt võimaldatud kõigile andekatele inimestele, olenemata tudengi või tudengi pere rahakotist. Reformiga lisandub 3500 tasuta uut õppekohta ning kõrghariduse riiklik rahastamine suureneb üle 25%.

Süsteem muutub õiglasemaks. Täna on võimalik ühtedel ülikooli saada tasuta õppekohale, teised peavad maksma õpingute eest maksma kogu õppimise vältel. See ebaõiglus kaob, sest õppima saavad asuda kõik võimekad ja maksumaksja kulul õppimise võimalus sõltub juba noorest endast nii võimetest kui tahtest. Kui kõike ei jõua õigel ajal tehtud, siis ülikoolil tekib õigus küsida tasu saamata jäänud punktide eest. Kui aga üliõpilane saab 30 EAP semestris, maksab õppimise eest maksumaksja.

Ülikoolis õppimise aeg peaks lühenema. Seda tõenäosust on kinnitanud ka rektorid. See tasuta ei ole kõigile tasuta ja igal tingimusel tasuta.

Nagu juba alguses kirjutasin, selle eelnõuga on tehtud väga palju tööd. On kohtutud erinevate osapooltega ja jõutud mõistliku keskteeni. Aga ka nii põhjaliku arutelu läbinud eelnõud on võimalik veel paremaks muuta. Et kaoks väikseimgi kahtlus ja saaks sisu rakendada. Seetõttu toetame seaduseelnõu avamist ja tarvilike muudatuste tegemist.