Eile tähistasime Ameerika iseseisvuspäeva. Mille poolest see erineb meie Võidupühast? Mitte palju, aga mõned olulised aspektid. Toimuvad paraadid, ainult selle vahega, et lisaks jõustruktuuridele saavad osaleda ka erinevad organisatsioonid. Võimalus inimestel endil selles osaleda annab hoopis teise tunnetuse. Väga väikene aga ülioluline vahe. Ma võrdleksin seda laulupeol osalemisega. Igaüks teab, kui hingemattev ja ülev on laulupeol osaleda, aga see tunne, mis valdab inimest laulukaare all ei ole võrreldav pealtvaataja tunnetega. Olen osalenud mõlemas rollis ning seda vahet enese nahal tunnetanud.
Õhtul osalesime külalistena ühel väga armsal peol. Kuhu maja perenaine Gullian oli kutsunud oma sõbrad ja naabrid. Väga mõnus ja hubane olemine – söök, väike jook ning palju uusi inimesi ja jutte. Kui pimedaks läks ja pimedaks läheb siin õige vara ja väga kiiresti, toimus ilutulestik. Käisime sellest osa saamas ühe golfiklubi juures. Kuigi ilutulestikke oli sel õhtul õige mitmeid üle Atlanta ning ühendriikide. Inimesed kogunesid perekondadena, kaasas tekid ja kokkuklapitavad toolid. Nautisid ja rõõmustasid. Ilutulestikuga läheks meil raskeks. Pikad ja valged õhtud on aga meie võimalus, et pere tarvis aega võtta ning nautida oma pere, riiki ja suviseid hetki.
Üha globaliseeruvas maailmas on oluline patriotismiga tegeleda. See ei teki iseenesest, aga inimesel on maailmas hästi tundmiseks vaja tugevat vundamenti, ning seda saab üks riik ja rahvus pakkuda. Meie kooliprogrammides aga ei jätku selleks aega. Meie perekonnad, välja arvatud teatud erandid ei pööra sellele piisavalt tähelepanu. Ning siis ühel hetkel vaatame me hämmeldunult üksteisele otsa ja mõtleme, mis on juhtunud. 34ndal aastal alanud Võidupüha tähistamine on hea päev riikluse ja patriotismiga tegelemiseks. Minu meelest on aeg täiendavaid samme ette võtta, 78 aastat tagasi alustatud traditsioon vajab lisa. Tänavu möödub 20 aastat õige mitmest sündmusest, loodetavasti suudame neid päevi väärikalt tähistada.
Atlanta, 05.juuli 2012
Priit Sibula arvamusplats 