Lastele ja peredele pühendutakse liiga vähe

Ma olen ainult osaliselt nõus Eesti Lastevanemete Liidu juhatuse liikme Aivar Halleriga, kes väidab, et Eesti lastevanemate muretus internetiohtude osas on seotud teadmatusega. See on kindlasti üks paljudest põhjustest, mille üle ei ole tarvidust pikalt diskuteerida. Mul on jäänud mulje, et osades kodudes nähakse arvutis pigem vanemate abilist laste kasvatmisel. Vähemalt saab nõnda endale vaba aega leida ning lapsed saavad aktiivset tegevust. Mõtleme aga teistpidi ja teistele küsimustele. Kui palju me üldse teame, millega meie lapsed tegelevad? Kes on nende sõbrad ja millised on nende ajaveetmise vormid? Kas koolist koju jõudnud lapselt küsime endiselt, mis ta hindeks sai ning kas homseks on õpitud? Või kuidas tal koolis läks ja kas tal on milleski nõu või abi vaja? Loomulikult tahame igaüks oma lapsele parimat. Tuleme ka ise pärast väsitavat päeva töölt koju ega jõua millelegi süvitsi pühenduda. Toimub pidev –  igaüks eraldi ja üheskoos kulgemine. Väga vähe on tugevaid ja pühendunud peresid, sest enam pole tähtsad rollid, ega väärtused.

Mäletan kui Riigikogus oli arutluse all võrdõiguslikkuse küsimus. Oli üsna minu parlamendipoliitiku tee algus. Tahtsin esitada küsimuse, kui minu juurde tormas üks fraktsioonikaaslane, et uurida ega ma midagi kohatut taha küsida. Tegemist olevat väga tähtsa ja olulise küsimusega, mida ei tohi naeruvääristada. Tõsi ta on ja seda plaani mul polnudki. Uurisin vaid kuidas kolleeg Mikko kujutab ette, et haridussüsteem peaks olema soorollide stereotüüpidest vabam. Ja siis ma kuulsingi, et naisi ei pea kujutama piltidel põllega pliidi ees ning isasid tööd tegemas, teleri ees või ajalehte lugemas. Selles osas oleme ühel meelel, ainult põhjused on kardinaalselt erinevad.  Minu arusaam on vastupidine, seda tehakse liiga vähe. Peredele ja erinevatele rollidele perekonnas pööratakse liiga vähe tähelepanu.

See kõik aitab tasahilju luua eelduse, et keegi kusagil tegeleb meie lastega. Oleme ju vanematelt võtnud ära hulga rolle ja delegeerinud need ühskonnale. Emal ja isal ei ole aega lapsi kasvatada, sest nende roll on käia tööl. Nõnda võibki ju oletada, et lapsi kasvatavad – lasteaed või isegi sõim, kool, teler ja nüüdsel ajal on omal kohal ka arvuti. Kust läheb piir vanema ja teiste kasvatajate vahel, on ja jääb alati hägusaks. Ning vastutus on hajutatud ja hõljub õhus.

Peame ühiskonnas ülesannete korraldust uuesti üle vaatama ning rollid ja kohustused paika saama. Siis suudame rohkem pühenduda ka peredele ning lastele. Ja peame siis ehk laste kasvatamist ka tööks ning hindame seda kõrgemalt. See debatt on oluline igal pool üle ilma. Olen hetkel USA-s ja ka siin räägitakse, et pr Romney pole elus midagi teinud või suurt saavutanud. Ta on olnud kogu aeg kodus ja tegelenud oma viie lapsega. Aga pr Obama oli varem edukas jurist.

Ma ei sunni kedagi pliidi ja mähkmete vahele. Tahan öelda ainult seda, et ei ole mõtet katusekive vahetada kui vundament pudeneb.

Kogupere konverentsi “Head valikud hariduses. Terve kogukond” avaringis 19. mai, 2012

Pilt

9 kommentaari “Lastele ja peredele pühendutakse liiga vähe

  1. Kas ma saan õigesti aru, et väidate, et Eesti koolides peab senisest rohkem kujutama “naisi piltidel põllega pliidi ees ning isasid tööd tegemas, teleri ees või ajalehte lugemas”?

    1. Ei neid pilte ei ole tarvis rohkem kujutada. Aga on väga oluline, et piltidel oleksid nii emad kui isad. Ja hea kui seal oleks ka õed-vennad. Ning on oluline, et oleks võimalik ka piltidelt järeldada, et emal ja isal on peres erinevad rollid, seda peaks ka piltidelt näha olema. Sest nagu öeldakse.vahel räägib üks pilt enam kui tuhat sõna.

      1. Mis neil piltidel siis muidu praegu on? Pole ammu pilte vaadanud. 🙂

  2. Sooline diferentseerumine on oluline teema, sest paljusid omadusi ja sotsiaalseid rolle, mida inimestesse lähtuvalt soost juurutatakse, ei hinnata sageli üheväärseteks, vaid üldise arusaama kohaselt on meestele omistatud tunnused ja rollid mõjukamad ja tõhusamad ning neid seostatakse ka kõrgema sotsiaalse staatusega (Berscheid, 1993).
    Mida enam lapse verbaalsed ja kognitiivsed võimed avarduvad, seda enam laiendavad vanemad tema sookontseptsiooni, andes talle juhiseid sookohaste käitumisstiilide ja soorollide kohta, minnes kaugemale puhtast asjade, inimeste ja üksikute tegevuste klassifitseerimisest meeste ja naiste kategooriatesse. Teadlased on eelnevalt tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et vanemad soodustavad poiste soolist diferentseerumist rohkem kui tüdrukute oma. Hoolimata varem välja toodud paljudest uurimistulemustest, on vanemate mõju laste sotsiaalse soo kujunemisele ja toimimisele andnud ainest erinevateks empiirilisteks diskussioonideks. Maccoby ja Jacklin (2006) järeldasid oma tööst, et tõendeid sellele, et vanemad käituvad poiste ja tüdrukutega erinevalt, on vähe. Vähem aega tagasi väitsid sama ka Lytton ja Romney (2004), tuginedes oma metaanalüüsi tulemustele. Sellisele järeldusele vaidlesid vastu paljud teised teoreetikud (Siegal, 2007). Laiahaardelisem analüüs (Bussey ja Bandura, 2009), mis hõlmab lapse varases eas rakendatavate kasvatustegevuste kohta käivate uurimuste tulemusi, kinnitab, et vanemad siiski mõjutavad oma lapse sotsiaalse soo arengut.
    Nagu lapsevanemate ja eakaaslaste puhul, soodustavad ka õpetajad oma sotsiaalsete sanktsioonidega poiste puhul teravamat sotsiaalset diferentseerumist kui tüdrukute puhul. Õpetajad pööravad poistele ka rohkem tähelepanu ning suhtlevad nendega intensiivsemalt kui tüdrukutega (Morse ja Handley, 2005). Alates sõimest kuni esimeste algklassideni välja saavad poisid tüdrukutega võrreldes rohkem nii kiita kui laita (Simpson ja Erickson, 1987). Küsimuse üle, kas vanemad käituvad poiste ja tüdrukutega erinevalt, on vaieldud kõvasti juba palju aastaid (nt Maccoby ja Jacklin, 1974). Kuna on ilmnenud, et see, kuivõrd vanemate käitumine poiste ja tüdrukutega erineb olenevalt lapse soost, varieerub suurel määral, on hakatud lähemalt uurima, millised on need tingimused, mille puhul on vanemate kasvatuskäitumine diferentseeritud. Näiteks on püütud välja selgitada, mis tüüpi situatsioonides vanemad poiste ja tüdrukutega kõige sagedamini erinevalt käituvad, ja ka seda, mis tüüpi vanemate puhul on see kõige tõenäolisem. Praeguseks on tõendeid, et paljudel psühholoogilistel tunnusjoontel on vähemasti osaliselt bioloogilised alused (ülevaateks vt Plomin ja Caspi, 1999). Lisaks näitavad uurimused, et bioloogia mängib rolli ka laste osade sooliste erinevuste kujunemises psühholoogiliste omaduste osas. Nii näiteks mõjutab suguhormoonide hulk prenataalses ja neonataalses arenguetapis sooliste erinevuste kujunemist selliste tunnuste osas, nagu aktiivsus, mänguasjade eelistused, vaimsed võimed, lisaks võivad nad mõju avaldada ka muudele soolistele erinevustele.Vanemate kasvatustegevustele võivad mõju avaldada mitmed erinevad uurimustes dokumenteeritud soolised erinevused. Toon neist siinkohal välja kolm, mis võivad olla eriliselt olulised. Esiteks, laste varases arenguetapis on tüdrukud vaimselt arenenumad kui poisid.
    Teiseks näib, et tüdrukud alluvad vanemate püüetele neid sotsialiseerida kergemini kui poisid. Juba teisel eluaastal teevad tüdrukud võrreldes poistega rohkem seda, mida emad neilt ootavad, ning täidavad oma ema käskusid agaramalt ja seda isegi siis, kui ema ei ole läheduses. Kolmandaks, juba kaheaastastena eelistavad lapsed soostereotüüpseid tegevusi teistele . See eelistus ning lisaks ka poiste kalduvus olla sünnist saadik tüdrukutest aktiivsemad. Nagu uurimused kinnitavad ( Bussey ja Bandura, 1979), võib lapse sugu koosmõjus vanema sooga mõjutada vanemate kasvatustegevuste tagajärgi, sellisel moel, et lapsed reageerivad rohkem endaga samast soost vanema käitumisele. Seega võib öelda, et isegi kui täiskasvanud ei kohtle poisse ja tüdrukuid erinevalt, võib nende kasvatuskäitumine kummagi puhul erinevat arenguteed soosida.

    1. Muide soostereotüüpidest lähtuvalt on meil ka täna filoloogias õppimas ja tööl rohkem naisi kui mehi, sest kuna naisi peetakse humanitaarias üldiselt rohkem andekateks (stereotüüp, mitte teaduslikult kinnitatud fakt), siis neid ka rohkem nendes ainetes kiidetakse. Täpselt vastupidine on seis nt matemaatikas, mistõttu kaob seal jällegi ka keskmiselt andeka tütarlapse motivatsioon selles sfääris edasi õppida üsna kiiresti. Vot tak.

    2. Mehe ja naise erilaadsusele jälile saamine aitab mõista elu suurt ja rikast müsteeriumi. Aga lääneliku kultuuri pinnalt asjale lähenedes on sellest müsteeriumist väga raske aru saada…Meie kultuur on teadupärast kaua aega tegelenud mehe ja naise võrdväärsuse saavutamisega. Selles on kaugele jõutud, aga mitmel rindel on võitlus veel käimas. Jutt mehe ja naise erilaadsusest ning vastandlikkusest elustab taas võtlused nendel tandritel. Sellest kiputakse aru saama kui võrdväärsuse ohustamisest nimelt seetõttu, et tõelist võrdväärsust pole veel saavutatud. Võib-olla on meie kultuuris veel liiga vara sellest erilaadsusest rääkida. Kui jutt käib näiteks emaduse väärtustamisest, siis saadakse sellest otsekohe aru nõnda, nagu kujutaks emaduse väärtustamine endast katset kinnitada naine pliidi ja pesupali äärde. Keegi ei hakkaks arutama asja sisu, sest käimasolev võitlus võrdväärsuse eest moonutaks seda nii tugevasti, et probleem ei pääseks üldse kuuldavale. Nähtaks vaid õuduspilti allasurutud naisest (T.Hellsten).
      Arutelud on minu meelest kujunenud hasartseks võistluseks. Ja oluline ei ole mitte niivõrd teema sisu, mille üle arutatakse. Olulisim tundub olevat hoopis see, kes suudab kõige ennem kellegi märgistada (naeruvääristada) ja ülejäänu keerleb juba ainult selle ümber.

      1. Kultuur (ja mis asi on läänelik kultuur?) ei tegele kohe kindlasti kellegi võrdväärsuse saavutamisega :). Aga muidugi on ka mõistel kultuur juba nii palju pornoarnograafilisi tõlgendusi, et… Tegelikult on olulisem see, et õhtumaade allakäik on paratamatus, mida meie järgnevad põlved ka üks-üheselt pealt vaadata saavad. Iga surm on oma lõplikkuses kaunis. Kahju, et ma ise suren varem. Eks hiljem ehk taas. Hetkel kiire. Salut!

      2. Ma lugesin nüüd veel korra algpostituse läbi, sest hakkasin mõtlema, et milles siis tegelikult üldse point on või mure või probleem või hälve vms, mida me lahendama peame? Aga vastust ma õieti ei saanudki. Saan aru, et midagi justkui vaevab ning midagi peab justkui tegema. Samas ei kuma siit otseselt välja ka kuulsat Sex Pistolsi lööklauset – i don’t know what i want, but i know how to get it… Seega olen ikkagi segaduses :). Ja see on hea, sest sellisel juhul oli Cipo postitus kunst. Ja kunsti mina juba armastan. Hallelujah! Sempre Juve!

  3. Nojah. Õigekirja osas on siin muidugi puudujääke, aga tegelikult ma isegi ei tea (kuna seda enam keegi ei valda, mis iseenesest ei olegi maailmavaateliselt nii halb ja võimaldab keskenduda olulisele), kas see on hea või halb, pigem hea. Kuidas selle läbi eeskuju anda? Küllap saab muidugi. Igasugu eeskuju saab anda. Igasuguste asjadega. Igasugu on ka huvitav sõna. Selle sünonüüm on muide kõiksugu (adjektiivina kõiksugune jne). Justkui kõneleks ka sugudest. Nonäedsa. Ja siis see stereotüüp, mis peaks eesti keeli olema lihtsustatud püsiv arusaam mingist nähtusest, eksole. See jah on veidi kurjast. Samas ei tule Cipo kirjutisest ka lõpuni välja, et mida või keda ta siis ikkagi toetab ning kuidas vundamenti parem vahetada oleks. Või äkki vahetaks vundamendi asemel ära hoopis mähkmed? Või on hoopis olulise mõttevahetus. Raha vahetati siinmail viimati paari aasta eest, seega selleks tegevuseks on aeg ehk veel liiga varane. Või mis see kell nüüd ongi? Üldiselt oli tekst ju ikkagi loetav, kuigi kusagilt maalt jooksis sisse muidugi see Kennummi juugendlik “peame” stiil, aga see on antud juhtumil paratamatu nähtus. Rollide ja väärtuste ühtesegamine oli samuti intellektuaalselt huvitav lähenemine. Siin ma isiklikult ei nõustu, sest pean väärtusi kaugelt tähtsamaks, põhimõttelisemaks ja võimsamaks nähtuseks, omaduseks vms kui misiganes rolli. Rollid on teatris ja teater on palagan. Nagu poliitika. Nende kohal aga lendlevad kunst ja elu. Jah, on olemas ka improvisatsiooniteater, kus rollid on veidi vabamad, annavad ruumi hingata ja mõelda. Reeglina aga käib roll ikkagi skripti järgi. Nagu sõjaväes. Vastuvaidlejad pannakse seina äärde. Ehk see jääb nende viimaseks rolliks. Aga peamisele kirjutan muidugi alla – AINULT perekond teeb inimesest inimese, kunstniku, looja, ema, isa, õpetaja, õpilase, meistri ja maaharija. Loosungitega siin muidugi midagi ei tee. Seetõttu ongi ka hädised poliitikud suunanud tänases Eestis nii palju tähelepanu formaalharidusse, kus üritatakse rahaga teha sama, mida tänane Euroopa laenuprogrammide abil. Kuna eutanaasia pole lubatud, siis on muidugi hapnikumask täiesti möödapääsmatu abinõu. Tuleb möönda. Tuleb. Mööname siis koos sellel õhtumaa loojangu ajastul. Loomulik kulg on asi, millest me ikka ja jälle puudust tunneme. See tähendab, enamik vist ei oska tunda. Mõtte jõuga saab siiski veel midagi teha. Ma usun. Salut!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.