Kas lasteaedades ja koolides saavad töötada inimesed, kes ei pea samasooliste kooselu õigeks?

 Eile veetsin päeva kella 11-st kuni 17.30ni riigikogus arvamusseminaril, kus arutati kooseluseadusega seonduvat. Kui õiguskomisjoni esimehe, hr Neeme Suure, kutsest ja sissejuhatusest võisid heatahtlikumad oletada sisulist arutelu, siis tegelikkuses olid kõlavate ettekannete pealkirjade ja esinejatenimede taga enamuses kooseluseaduse toetajad. Kuigi tuleb tunnistada, et õnneks oli ka sisulisi arutelusid. Avaettekande pidanud Eesti Notarite Koja esimees, Tallinna notar Anne Saaber tegi põgusa ülevaate nende poolt eelnõule esitatud arvamusest. Ühe olulisema punktina seati kahtluse alla kooseluseaduse vajalikkus, kuivõrd eelnõu seletuskirjas kirjeldatud üks eesmärk on erisooliste inimeste suhete reguleerimine. Tegelikkuses on aga perekonnaseadus ja kooseluseadus nõnda sarnased, et sisuliselt see mingeid lahendusi erisoolistele ei paku. Ning pole ka ühtegi eeldust, mille alusel võiks arvata, et inimesed abielu registreerimisele kooselu registreerimist eelistama asuksid.

Samamoodi ei osanud kahjuks keegi vastata küsimusele, miks on vaid 4 riiki, kus tsiviilpartnerlusseadus reguleerib ka erisooliste suhteid ning kuidas või miks see meie olukorda peaks muutma.

Seega sai taas kord kinnitust, et kooseluseaduse läbisurujate poolne retoorika, nagu oleks kõnealust seadust vaja ennekõike just mehest ja naisest koosnevate paaride õiguste tagamiseks, ei vasta tõele – see retoorika varjab tegelikku eesmärki anda homoseksuaalsetele suhetele eriline riiklik tunnustus, justkui need oleks perekondlike ja abieluliste suhetega võrdväärsed.

Advokaat Sven Veltmanni ettekanne teemal „Nõrgema poole kaitse erinevates kooseluvormides. Registreerimata kooselu – kas uus norm või probleem?“ jäi mulle mõistetamatuks. Vaid ühes osas oli see selge. Nimelt see, et ettekandja oli selgelt kooseluseaduse toetaja. Konkreetsetele küsimustele praeguste probleemide kohta lastega seonduvalt jäid vastused saamata ning kogu ettekanne andis tunnistust sellest, et hr Veltmann ei ole oma ebakompetentsuses mingil juhul käsitletav oma valdkonna eksperdina. Mulle jäi mulje, et ilmselt oli õiguskomisjon kutsunud Veltmanni ettekandjaks mitte tema eriteadmiste, vaid selle pärast, et tegemist on advokaadiga, kes oma eraelulise tausta tõttu on tuline kooseluseaduse pooldaja – sellest andis Veltmann Riigikogu õiguskomisjonile juba kuude eest ka oma pöördumises teada.

Kui Tartu Ülikooli praktilise-filosoofia dotsent Kadri Simmi ettekanne oli pealkirjastatud „Peremudelid ja kool. Kooli roll ja meetodid maailmapildi kujundajana. Sallivus ja normatiivsus. Mudelid ja stereotüübid. Mis vahe on propaganda ja informeerimise vahel?“, siis tegelikult keskendus ettekanne peamiselt utilitaristliku liberalismi koolkonna esindaja John Stuart Milli seisukohtade tutvustamisele. Pr Simm selgitas, et indiviidi õigused on pühad ning neid võib piirata vaid niivõrd, kui nad segavad teiste inimeste vabadusi. See oli iseenesest tore ettekanne, aga pealkirjast eeldasin kordades enam kui ühe (sobiliku) filosoofi isiklike seisukohtade ja eelistuste presentatsiooni. Tõsi, ettekandja ütles ka kohe ettekande alguses, et kõiki neid teemasid ei jõua ta käsitleda. Sedasama ütlesid hiljem ka mitmed teised ettekandjad.

Tartu Ülkooli dotsentide seisukohti on Postimehes (http://www.postimees.ee/2900703/kooseluseaduse-arutelult-kirik-ei-valista-samasooliste-kooselusid) juba tutvustatud. Iseenesest on täiesti skandaalne, et õiguskomisjon kutsus kristlikku positsiooni tutvustama hr Urmas Nõmmiku, kelle vaated homoseksuaalsete suhete moraalsuses osas on jämedalt vastuolus KÕIGI Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute seisukohtadega. Teine ettekandja sel teemal, hr Peeter Roosimaa, lisati seminari programmi alles viimasel minutil pärast Varro Vooglaidi ja Andres Põderi teravat protesti. Siiski kujunes seminaril täiesti vildakas mulje, nagu oleks kristlaste seas homoküsimuses suur lõhenemine ning eksisteeriks kaks võrdväärset seisukohta – üks, mis peab homoseksuaalseid suhteid moraalseks, teine, mis käsitleb neid ebamoraalsetena. Ilmse tendentslikkusega näitas asja just nii ka Postimees, näidates oma kajastuse pealkirjas, nagu oleks hr Nõmmiku dissidentlik ja kristlike usuühenduste ühisele kindlale seisukohale vastanduv vaade kiriku vaade. Kuigi hr Nõmmik rõhutas eraldi enne ettekande algust, et esindab oma isiklikke seisukohti, olles ise kristlane ja heteroseksuaal.

Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi esindaja Christian Veske ettekande pealkirjaks oli pandud „Kas ja kuidas mõjutab abielu institutsiooni kooselu registreerimise võimaluse tekkimine? Kuidas defineerida perekonda? Teistsuguse aktsepteerimine. Sotsiaalsed muutused alates naiste õigustest, üksikvanema staatusest ja teistsugusest nahavärvist kuni samasooliste paarideni.“ Hr Veske kõneles ettekandes emotsionaalselt oma abiellumisest USA-s Timothyga ning seda, kuidas see pole kellegi teise abielu kahjustanud. Ta peatus ka teemal, et nad tahavad lapsi. Lisaks lapsendamise võimalusele on selleks võimalik kasutada mõnd tuttavad naisterahvast, kes on valmis neile lapse sünnitama, või kasutada surrogaatema. Viimasena mainitud võimalus on aga selgelt eraldi teema, mille üle on tarvis pikki arutelusid pidada. Teemaks tuli aga ka see, kuidas ja millised võivad olla suhtumised koolis. Christian Veske teatas ka seda, et LGBT (lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide esindaja) liikumine Eestis aitab õpetajaid koolitada. Kui aga küsisin, kas lasteaedades ja koolides on kohta inimestele, kes ei pea samasooliste kooselu õigeks, siis sellele küsimusele tal ühest vastust ei olnud. See ongi keeruline, sest siin on koht, kus samasooliste üks peamine väide, et kooseluseaduse läbisurumine ei puuduta kuidagi teisi, lükatakse selgelt ümber.

Samuti ütles hr Veske nn geiabielude kohta, et gei-kogukond on nõus astuma sammu tagasi ja saab aru olukorrast, et siin riigis ei ole praegu võimalik kohe nn homoabielu seadustamist saavutada. On teisi viise öelda, et meie kooslus, meie perekond, meie õigused on midagi väärt. Et see on väärtus omaette. Aga nagu hr Veske selgitustest välja tuli, on homoliikumise eesmärgiks pikemas perspektiivis siiski nn homoabielu väljavõitlemine.

Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsari ettekannet oli huvitav kuulata. Tema sõnastas oma ettekande pealkirja “Kooseluseadus ja lapsed: Lapsed perestruktuurides. Laste perspektiiv”. Ettekandes tutvustas pr Kutsar uuringutes läbiviidud intervjuusid. Selgelt tuli välja, et lastele on kindlus oluline ning leping annab kindluse. Pr Kutsar toetas kooseluseadust, kuivõrd see olevat igal juhul lapse jaoks täiendava kindluse allikas, kuna on leping. Samavõrd nõustus ta, et lapsed ei arutle ega mõista lepingu sisu, vaid peavad oluliseks vormi. Ettekandest ei tulnud välja, mille alusel eeldatakse, et inimesed eelistavad registreerida kooselu, mitte abielu.

Ettekandeid oli veelgi, midagi täiesti uut ma teada ei saanud. Üks veendumus aga süvenes selgelt. Tihti esitatud väide, et kooseluseaduse näol on tegemist kahe täiskasvaud inimese suhete reguleerimisega, ei vasta tõele – see puudutab väga teravalt nii laste õigusi ja huve kui ka kogu ühiskonna elementaarseid inimõigusi, mh õigust usu- ja veendumuste vabadusele, sõnavabadusele, oma laste kasvatamise vabadusele vastavalt oma tõekspidamistele jne. Väga mitmest ettekandest käis läbi seisukoht, et on vaja ühiskonnas laiemat arutelu ja sügavamaid uuringuid.

Mainisin seminari lõpus, et mõistan samasooliste arusaamisi ja soove, kuid samavõrd olen vastu kooseluseadusele, sest ei pea seda õigeks. Ühiskond ei saa lähtuda vaid indiviidide isiklikest huvidest ja nõudmistest, vaid peab ennekõike pidama silmas ühiskonna ühist hüve ning lähtuma sellest, mis tagab meie rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade. Seetõttu oleks rumal minna ideoloogilise surve tõttu kergekäeliselt perekonna institutsiooni kallale ning mõtestada see seadustega olemuslikult ümber. Perekond on põhiseaduse kohaselt rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus ning kõiges, mis puutub ühiskonna aluste radikaalset ümbermääratlemist, tuleb olla ülimalt ettevaatlik.

 

 

 

9 kommentaari “Kas lasteaedades ja koolides saavad töötada inimesed, kes ei pea samasooliste kooselu õigeks?

  1. Tõsiselt peab valus olema kui inimesel on nii kademeel kui keegi omasooline saaks omasugusega suhtesse astuda. Kes Teil tüki küljest võtab?
    Võidelge näiteks lahutamiste vastu parem, näiteks abielu kuni surmani, nagu vanasti oli. Mida Jumal paari pani, seda kirik lahutada ei tohtinud. Või isegi veel parem, elagem nagu islamis, sest neil on väga õiged perekondlikud traditsioonid.

    1. Keegi pole siiani keelanud samasoolistel omavahel suhtesse astuda. Minu teada astuvad nad suhtesse päris tihti. Kui meie, kristlased, peaksime elama sinu sõnade järgi, siis ela sina samuti meie sõnade järgi.

      Homopropaganda tuleks Eestis keelustada. Igasugune homoidealistlik promo tuleb keelata lasteaedades ja õppeasutustes. Homod on siiani sinu nõutud seadusteta hakkama saanud, küll saavad ka edaspidi.

    2. Kas keegi takistab homode kooselu – EI, kas keegi takistab teil välja mõelda oma kooselu vorm, mida siis seadustada – EI
      Aga kuidas te aru ei saa – see on midagi mõistetamatut vist teile – mehe ja naise liitu EI SAA KUNAGI VÕRDSUSTADA HOMOLIIDUGA, sest sellest liidust EI SAA sündida lapsi – mitte mingist poosist ega asendist.
      Seega on see midagi väga muud kui abielu või perekonna imitatsioon.
      Lisaks paluks sellele suurele kisale erisooliste abielu kestvuse teemal, et kui pikk on siis 1 keskmine homoliit – kas mõni (kasvõi 1 paarike) on ka hõbe või kuldpulmadeni jõudnud – ma arvan et see on tõsine naerukoht. Täpseid numbreid teadmata pakun et see on kindlasti kümneid kordi lühem kui keskmine erisooliste abielu ja seda kindlasti mitte põhjusel, et puudub vastav seadus – ükski seadus ei hoia peret koos. Lisaks – ma ei kujuta ette, et kui need lapsed kunagi suureks saavad, kas nemad siis hakkavad ka sama innukalt oma vanemaid abistama ja toetama ja nende eest hoolitsema kuni surmani, vaatamata sellele, et 1 neist või koguni mõlemad pole nende vanemad ja seda enam, et neid ilmselt suht tihti vahetub nagu homodel tavaks??? Võin ainult kinnitada, et selline riik, kes sülitab perekonnale on hukule määratud.

    3. Eelmisele…
      Need eesmärgid on juba järgmised kui pedofiilsete kultuurmarksistide vihast inimkonna vastu võitu saame. Asi ongi üle võlli läinud ja inimesed vabadusega lolliks läinud ning seda kuritarvitama hakanud.
      Kommunism suudeti kuulutada inimsuse vastaseks kuriteoks kuid selle ideoloogia kandjaid vasakliberaalide näol veel mitte. Loodan, et ka see aeg saabub varsti ja inimkond taas arenguteele suundub kus psüühilised haigused ja perverssused edumeelseks eluviisiks pole kuulutatud ning inimese täiuslik ja terviklik areng sihiks seatud.

  2. Nii nagu inimene ei saa valida sündides oma nahavärvi, vanemaid või elukohta ei saa ta valida ka parima tahtmise juures oma orientatsiooni. Homoseksuaalsust on esinenud inimeste seas ja ka teistes liikides võib öelda et aegade algusest.
    Pean tunnistama, et mõned aastad tagasi oleksin ehk isegi mõneti kooseluseaduse vastane olnud. Siinkohal mainin kohe, et minu enda jaoks on kiriklik abielu mehe ja naise vahel ning nende ühistele lastele ainuõige perevorm. Samas aktsepteerin seda, et mis on ainuõige minu jaoks ei pruugi seda olla mõne teise inimese/paari jaoks. Minu arvamust/suhtumist on muutnud inimesed ise. Mul on au tunda väga toredaid, intelligentseid, oma ala tippe, kes on jah homoseksuaalse orientatsiooniga. Tean ka sõpra, kes on valinud elada väljaspool Eestit just sellepärast, et ei tunneks siin ennast vabalt ning austusest oma vanemate vastu ei taha neile ebamugavust tekitada. Tema näol on Eesti ühiskond kindlasti kaotanud ühe andeka talendi.
    Palun ärgem ajagem sassi mõisteid homoseksuaalsus ja pedofiilia, veel vähem võrrelgem zofiiliaga. Rohkem sallivust härrad, lõpuks koonduvad ju kõik inimesed mõiste alla Homo sapiens 🙂

    1. Üks asi on sallida inimesi, teine asi on sallida rõvedusi ja nt. kuritegu. Kas vihkad kurjategijat? See oleks ju vale ometi. Küll aga jälestad sa kurjategija tegusid, kui sa oled päris normaalne mees. Ei pea mina tolereerima rõvedat homoseksualismi ega selle ilminguid, ega pea samuti soodustama homoseksualismi levikut.

      See on küll homopropaganda valelik väide, et inimene sünnib samasse patta koos nahavärvi ja hälbelise elustiiliga. Homoseksualism on samasugune valik nagu on seda ka nekrofiilia või pedofiilia. Inimene ju ometi valib lõpuks selle tee – või tahad öelda, et ta on sündinud nekrofiiliks?

    2. Sellised väited on klassikalised homopropaganda valed. Sellega püütakse lihtsalt inimesi heidutada soosivale ja positiivsele hoiakule selle hälbe suhtes. Mõelgem kasvõi homoseksuaalsuse puhul inimeste terviseriskidele. Ei hakkagi siinkohal kirjeldama, mida see tähendab.

      Homoseksuaalsus ei ole isegi mitte bioloogilisest või muust loodusteaduslikust seisukohast kaasasündinud hälve. Soovitan ikkagi tõsiselt uurida homode endi käest nende lapsepõlves seksuaalset kujunemist. Eelkõige kujundavad inimese seksuaalsust kasvatus ja inimkeskkonna mõjurid. Seda eriti lapsepõlves kui inimese sooline identiteet on alles kujunemas. Kõige enam on vastavaid uurimisandmeid ja statistikat välja töötatud USA-s. Kõikjal , kus on homoseksualism kas legaliseeritud või soositud ning sellealast koolitust antakse juba lausa algklassides, on täheldatud homoseksuaalsuse järsku tõusu. Indiana osariigis oli teema väga tugevalt üleval ka valitsuse tasandil, sest koolides hakkasid toimuma homoorgiad ning õpilaste õpitegevus tegi tugeva taandarengu.

      Ja mis veel tähtsam. Seda debatti püütakse pidevalt suunata homoseksuaalide sallimise või mittesallimise tasandile. Neid on kogu aeg olnud ja eestlased on reeglina selle suhtes olnud üsna sallivad või pigem ükskõiksed. Mina küll ei tea, et mõni homo oma sättumuse pärast tööst ilma oleks jäänud või muud moodi tõrjutud kui ta just ise seksuaalselt kaasinimesi ahistada ei püüa.

      Kui mõni agar homo end Eestis ahistatuna tunneb, on see tema probleem ning vaatamata tema andekusele või mitte ei ole sellise hoiakuga inimese kaotus probleem, sest vastasel korral kaotame veel rohkem väärtuslikke inimesi vaimse puude läbi.

      Kooseluseaduse puhul on hoopis debati põhisisu perekonna ja inimloomuse ümberdefineerimise ning nõrgendamise soov. Selle asemel, et riiklikul tasandil pöörata tähelepanu inimeseks kasvamise ja kujunemise keskkonna tugevdamise nimel, püüab ametlik võim seda pigem nõrgestada ja isegi hävitada. Kes hiljem tagajärgede eest vastutab?
      Kui “homosapiensil” on probleeme vastava info kättesaadavusega, võin aidata.

    3. Homo sapiens on liigi nimi, kumbki pool on osa liigist. Kokku nendest siis -arukas inimene. Tundub, et homod (ise) on kaaperdanud mõiste ja jätnud naispoole siis lihtsalt lesbideks.Leila

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.