Üks huvitav dokument

Presidendikandidaat Allar Jõks koostas 2006. aastal õiguskantslerina dokumendi, mis pakub huvitavat ja harivat lugemist ka 10. aastat hiljem.

 

Teie 30.12.2005
     
Õiguskantsler        01.2006 nr 6-1/060166/0600782

Gay ja Lesbi Infokeskus
Tartu mnt. 29
10128 TALLINN

Seisukoht samasooliste peresuhete seadustamise kohta

Austatud avaldajad

Pöördusite minu poole avaldusega, mille sain käesoleva aasta 3. jaanuaril. Avalduses leiate, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse põhiseaduse (edaspidi PS) § 12 mõttes, kuna neile ei ole tagatud §‑des 26 ja 27 ette nähtud perekonna puutumatust ja kaitset.

Teie avalduses esitatu kohta märgin järgnevat.

  1. Põhiseaduse § 26 lause 1 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele; lause 2 reguleerib sekkumise aluseid. Paragrahv 27 lg 1 seab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse. Lõige 3 vanemate kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab kõigi isikute võrdsuse seaduse ees; keelatud on diskrimi­neerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Vastavalt põhiseaduse § 3 lg 1 lausele 2 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK). EIÕK art 8 p 1 sätestab igaühe õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust; p 2 reguleerib sekkumise aluseid. Art 12 näeb ette abieluealise mehe ja naise õiguse abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi.

  1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi on märkinud, et põhiseaduslik õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Teistpidi annab see isikutele õiguse, et riik ei sekkuks nende perekonna- ja eraellu muidu kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamisel. Kolleegium on viidanud, et § 26 sõnastusest võib aimata EIÕK artikli 8 mõju. Kohus on märkinud, et § 27 lõige 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu.[1]

Eesti põhiseadus ei sätesta otsesõnu abielu kaitset. Paragrahvi 27 lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse, kui sama paragrahvi esimene lõige räägib perekonnast kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest. Võib öelda, et põhiseaduse vastuvõtmise ajal 1992. aastal mõisteti Eesti ühiskonnas perekonna all üldiselt klassikalist perekonda, st mehe ja naise vahelist abielu ja nende lapsi. Põhiseaduse normide süsteemist ja selleaegseid tavaarusaamu vaadeldes järeldub, et vähemalt osaliselt kattub abielu kaitse perekonnaelu kaitsega. Siiski ei ole aga abielu näol tegemist pelgalt perekonnaelu kaitse ühe valdkonnaga, vaid ka eraldi, omaette kaitstava instituudiga.

EIÕK artikli 12 kohaselt on abieluealisel mehel ja naisel õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et sätte kaitseala hõlmab klassikalist abielu mehe ja naise vahel[2]. Kaitse on piiratud riikide seadustega – isik peab saama abielluda vastava riigi seaduste kohaselt. Kohus on asunud seisukohale, et sellest ei tulene isikute õigust abielluda samasoolise isikuga. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et ka muu stabiilne kooselu võib tähendada perekonnaelu EIÕK artikli 8 mõttes, kuid liikmesriigid võivad seejuures muid kooselusid abielust erinevalt käsitleda[3]. Riigi positiivset kohustust toimida saab sellest sättest tuletada ainult vanema-lapse suhte osas[4]. Seega tagab küll EIÕK abiellumisõiguse, kuid see on piiratud riigi seadustes sätestatud abielu olemuse ning abielu sõlmimise reeglitega. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud vajalikuks abielu sõlmimise õiguse kaitset laiendada samasoolistele isikutele. Selles osas on Kohus jätnud konvent­siooni liikmesriikidele vaba otsustusruumi.

Ka näiteks Saksa Konstitutsioonikohus on abielu käsitlenud ainult mehe ja naise vahelise liiduna, defineerides seda kui kestvat mehe ja naise vahelist põhimõtteliselt lahutamatut ulatuslikku kooselu. Just sellele laienevat Saksa põhiseadusest tulenev abielu kaitse[5], samasooliste suhetele aga mitte.

  1. Esitate oma avalduses seisukoha, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse võrreldes heteroseksuaalsetega, kuna neil ei võimaldata astuda seadusega tunnustatud ja riiklikult kaitstud perekondlikku suhtesse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on väljendanud, et PS § 12 lg 1 lauset 1 tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ka sisuliselt ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.[6]

Käesoleval juhul tuleb võrrelda heteroseksuaalseid paare ja homoseksuaalseid paare – esimesed saavad sõlmida abielusid, teised mitte. Abielu kui perekonna üks vorm on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena (PS § 27 lg 1). Seejuures on silmas peetud seda, et abielu on jätkusuutlik üksus, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. See, et samasoolistel isikutel see võimalus puudub, on seesuguseks erisuseks, mis annab mõistliku põhjenduse erisooliste ja samasooliste paaride erinevaks kohtlemiseks. Ka Saksa Konstitutsioonikohus on leidnud, et erisooliste paaride võimalus ühiseid lapsi saada on põhjus, mis õigustab erisooliste ja samasooliste paaride vahetegemist.[7] Seega olen seisukohal, et homoseksuaalsete isikute ebavõrdne kohtlemine abielu sõlmimise mõttes on põhjendatud.

  1. Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi. Perekonnaõiguse osas on liikmesriigid vabad ise regulatsioonide üle otsustama. Siiski toon siinkohal välja, et Euroopa Liit on astunud oma pädevuse piires samme seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks.

08.02.1994 võttis Euroopa Parlament vastu otsustuse homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Ühenduses, milles peeti homoseksuaalide abiellumise keeldu taunimisväärseks, mille kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama homo- ja heteroseksuaalsele käitumisele ühesugused kaitsvad vanusepiirid, samuti peaksid riigid koostöös kohalike lesbi- ja homoorganisatsioonidega meetmeid kasutusele võtma ja kampaaniaid läbi viima, et võidelda homoseksuaalide igasuguse sotsiaalse diskrimineerimisega[8].

Teine Euroopa Parlamendi otsustus homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus avaldati 12.10.1998. Selles nimetati muuhulgas Eestit kui homoseksuaale karistusõiguses diskrimineerijat. Otsustuses kutsuti kõiki liituda soovijaid riike üles homoseksuaalsete isikute inimõiguste rikkumisi lõpetama ning juhiti Komisjoni tähelepanu vajadusele liikme­kandidaatide puhul nendele aspektidele tähelepanu pöörata.

Nõukogu 27.11.2000 direktiiviga nr 2000/78/EG on paika pandud üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Direktiivi artiklis 1 on märgitud muuhulgas ka seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemist.

Samas lükkas aga Euroopa Kohus oma määrusega 31.05.2001 tagasi kaebuse, milles rootslasest euroametnik nõudis oma Rootsi õiguse järgi registreeritud partnerluse alusel samu soodustusi, mis olid ette nähtud abikaasadele. Kohus põhjendas oma otsust sellega, et abielu mõiste eeldab kõikides liikmesriikides mehe ja naise vahelist liitu. (Teatavasti on tänaseks mõningates liikmesriikides ka samasooliste abielu võimalik.) Kohus viitas sellele, et partnerlussuhted on riigiti väga erinevalt kujundatud ning nende abieluga samale tasemel tõstmiseks on pädev ainult seadusandja. Tänaseks on ühenduse seadusandja seda teinud – kaebuse esitaja poolt nõutud soodustusi antakse ka samasooliste partnerlussuhtes olevatele isikutele.

Rõhutan veelkord, et Euroopa Liidul ei ole perekonnaõiguslikku pädevust. Seega ei ole need põhimõtted liikmesriikidele kohustuslikud perekonnaõiguse reguleerimisel. Nii nagu paljudes Euroopa riikides samasooliste suhete seadustamisest, nii võib ka Euroopa Liidu aktidest välja lugeda, et Euroopa liigub homoseksuaalsete inimeste järjest suurema aktsepteerimise ning regulatsioonide liberaliseerimise suunas.

Ei saa ka välistada, et Euroopa Inimõiguse Kohus (lähi)tulevikus oma seisukohti muudab, näiteks tuletab perekonnaelu puutumatusest nõude, mille kohaselt samasoolised isikud peaksid saama võimaluse oma liit seadustada, või koguni laiendab abielu kaitset samasoolistele isikutele. Käesoleval ajal aga seesuguseid õiguseid homoseksuaalidele Kohus konventsioonist tuletanud ei ole. Ka õigusalases kirjanduses valdavalt ei leia seisukohti, mille kohaselt homoseksuaalidel oleks õigus nõuda suhte registreerimise võimalikkust[9]. Õigus­kantslerina on mul võimalik anda oma seisukoht ainult õigusest lähtuvalt. Käesoleval ajal ei tulene Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.

  1. Oma avalduses viitasite ka perekonnaseaduse eelnõu §-le 11, mille punkti 1 kohaselt on abielu tühine kui abielus on samast soost isikud. Põhiseaduse XII peatükist ja täpsemalt õiguskantsleri seaduse §-dest 1 ja 15 tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse õigustloovate aktide järelkontroll. Eelkontrolli seadus ette ei näe. Seetõttu ma sätte põhiseadusele vastavust siinkohal ei analüüsi. Siiski toon välja, et näen väljatoodud regulatsiooni eesmärgina õiguskindluse tagamist: välismaal sõlmitud homoabielule või -partnerlusele ei leia Eesti rahvusvahelisest eraõigusest vastet, mistõttu jääb nende normide valguses selgusetuks selle õigussuhte iseloom Eestis. Tühisust deklareeriv säte tagab selle, et isikule on algusest peale selge, et Eesti riik seesugust suhet ei tunnusta. Eesti ei võimalda käesoleval ajal siseriiklikult, ja võimaluste piires ka välisriigis (abiellumise tõendi väljastamine), oma elanikel samasooliste isikutega perekonnaõiguslikke suhteid sõlmida. On siiski teada, et praktikas jäävad Eesti riigi käed selleks lühikeseks, seesuguseid suhteid siiski sõlmitakse ja õigussuhete selgust ei õnnestu tagada. Seega ma möönan, et perekonnaseaduse § 11 ei pruugi vähemalt selles osas oma eesmärki täita.

 

Austusega

Allar Jõks

 

 

Ulrika Eesmaa

ulrika.eesmaa@oiguskantsler.ee

[1] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-2-01, p. 14 ja otsus nr 3-4-1-9-04, p. 13

[2] Rees v. the United Kingdom, 17.11.1986

[3] Saucedo Gomez v. Spain, 26.01.1998

[4] Vt M. Wellenhofer-Klein. Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 6

[5] Saksa põhiseaduse art 6 lg 1 sätestab abielu ja perekonna olemise riigikorra erilise kaitse all.

[6] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-1-3-10-02, p. 36; nr 3-4-1-2-02 , p. 16-17; nr 3-1-1-77-02 , p. 22

[7] BVerfGE NJW 1993, 3058; BVerfGE 10, 59. Vt F. Hufen, Verfassungsmässigkeit des Lebensparter­schaftsgesetzes, JuS 2003, 84; J. Braun, Das Lebenspartnerschaft auf dem Prüfstand – BverfG, NJW 2002, 2543, JuS 2003, 21; M. Wellenhofer-Klein, Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 3-4

[8] ABl. C 61 28.02.1994

[9] Vastupidi siiski nt K. Muscheler. Das Recht der Eingetragenen Lebenspartnerschaft, 2001, lk. 34

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.