Õpetaja on õpetaja on õpetaja

See tekst on paar aastat tagasi kirja pandud ja juba avaldatud, et õpetajate päeval taaskord ajakohane. Head lugemist.

Kui kool teaks, kes ma olen, siis nõuaks ta minult rohkem. Kui ma ütleksin sulle, et ma olen Jumal, siis sa nõuaksid minult maad ja ilma. Nii kaua, kuni ma olen lihtne  lambakarjus, jääd sa rahule ka tühjade kätega või natukese villaga. (GERT KIVISELG)

Veel enne kui ma jõuan selle loo põhjuseni on minu meelest vaja sissejuhatust. Minu viimaste aegade väga erinevatest kohtumistest on mul jäänud eredalt meelde või hoopis häirima Vanalinna Hariduskolleegiumi juhi Kersti Nigeseni mõte sellest, et me oleme suutnud ehitada oma süsteemid üles nõnda, et kusagil ei teki terviklikku käsitlust inimesest. Inimene kui tervik koos kõigi oma rõõmude ja muredega ei ole kellegi huviorbiidis. Tema rääkis seda muidugi peamiselt õpi- ja/või sotsiaalsete raskustega laste õppes. See justkui on ja päriselt ikka ei ole ka kooli probleem. See on lapse probleem. Aga kelle probleem on laps?

Kui on vaja haridust, siis on see Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkond, kui arstiabi või toetust, siis Sotsiaalministeerium, kui kuhugi sõita tarvis siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma, kusagil on veel ka kohalik omavalitsus jne. Lahendusi võiks oodata justkui mitmelt poolt. Mure aga seisneb selles, et tegelikkuses on enamusel juhtudel tarvis tervikkäsitlust. Ei piisa sellest, kui haridussüsteem saab hiilgavalt hakkama, mille tõenduseks peetakse mõne kooli diplomit. Diplom ei lähe tööle. Tööle läheb inimene ja selleks, et hästi tööd teha on lisaks teadmistele vaja veel hulga asju. Samasugust terviklikumat käsitlust vajab ka haridussüsteem. See on üks järeldustest kuhu jõuti Riigikogus   17. jaanuaril oluliselt tähtsa riikliku küsimuse käigus toimunud õpetajahariduse arutelul. Tean, et just see arusaamine tekitas positiivset vastuvõttu ka kaugemal. Me ei saa täna vastata küsimusele kas Eesti kool on hea? Kas Eesti kooli õpetaja on hea? Me peame kõigepealt arutama ja siis leppima kokku mida me koolilt saada tahame ning siis kes, millal ja kui palju ning millisel viisil selle tulemuse realiseerimiseks peab ponnistama. See võib tunduda kummaline mõttekäik, sest kool on ju kogu aeg olemas olnud ja täitnud õpetamise rolli. Selles mõttes küll. Aga inimesed on õppinud ka kodudes oma vanavanematelt ja vanematelt ning siis aidanud neid tarvilikel töödel. Kõik olid õnnelikud, aga taheti ka paremini elada. Seepärast hakati ka väljaspool käima ja teistelt tarkusi õppima, et oleks lihtsam ja saaks paremini. Manufaktuuride ajastu tööstusrevolutsioonist rääkimata eeldas inimesi teatavate konkreetsete ja spetsiifiliste oskustega. Peamiselt mõni lihtne töökäik ja oluliseks muutus, et läbi vilumuse muutusid inimesed paremaks. Olulisim oli kuulekus ja distsipliin, mõelda polnud väga palju vaja. Sulle öeldi – kuna, kuidas, kui kiirest ja mida tuleb teha. Tahtsid elada ja hiljem ka palka, siis tegid. Tahtsid rohkem, pidid olema kiirem.

Selleks, et teada, mida me koolilt ja õpetajalt tahame peame julgema seada eesmärke ühiskonnale laiemalt. Viimasel kümnendil on palju räägitud sellest, et peame rabelema välja allhankemajanduse staadiumist, meil on vaja tarku töökohti ja inimesi. Aga kas me oleme selle eesmärgi sõnastanud ka konkreetsemalt ja leppinud kokku, et siit tulenevad ülesanded ka koolile. Ning milline on selles õpetaja ja milline perekonna roll. Ma ei tea, ei ole kindel, aga kusagilt liiga konkreetselt ei ole selle kohta sattunud lugema. On aga üsnagi loogiline, et kooli eesmärgid ja tegutsemine ei saa olla samasugune kui püüdleme tarkade töökohtade poole või oleme odava tööjõuga allhankijad. Muidugi arvan ma, et inimeste ja ühiskonna jaoks on suurem väljakutse astuda samm edasi. Kui aga tahame sel korral rääkimisest enamat, siis peame ka konkreetsed eesmärgid seadma. Eeldused on meil olemas, aga sihid hetkel veel küllalt ähmased. Kõige lihtsam näide sellest on Riigikogus kevad-suvel vastu võetud uus kutseõppeasutuse seadus ning põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) uuendused. Kutseõppeasutuse seadusega astume järgmise tõsise sammu edasi, PGS-i puhul tegeleme alles arglikult koolivõrgu kujundamisega. Ja sellel viimasel ei ole meie eesmärkidest tulenevalt mingit vahet kus ja kui heleda leegiga raha põleb. Probleem, millele ma viidata tahan on ka hoopis mujal. Seadused tulevad ühest kohast, kuigi erinevatest osakondadest ja töörühmadest on suhtumine õpetajasse nende eelnõude puhul väga erinev, et mitte öelda drastiline. Kui kutsekoolis nähakse õpetajat kui arendajat, juhti, koostööpartnerit, siis üldhariduskoolis on seadusesse jäänud endiselt tema peamiseks rolliks ainete edastamine klassi ees. Kui kutsekooli õpetaja puhul hinnatakse ennekõike tema eriala teadmisi ja mõningal puhul ei ole ka kõrgharidus vajalik, siis üldhariduskooli puhul peab õpetajal olema pedagoogiline kõrgharidus.

Loomulikult on kooli keskmes õpilane ja tema areng. Aga on igaühele selge, et õpetaja rolli on võimatu ületähtsustada. Mäletan avalikke ilkumisi minister Maimetsa üle, kes rääkis heast õpetajast. Minagi olen veendunud, et inimene kes on lastega ja laste ees peab olema olulisem kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku. Kusjuures vaid siis on olemas ka eeldus, et seaduse mõte, mitte üksikute paragrahvide täitmine jõuab kooli. Teatripedagoog ja –teadlane Voldemar Panso on oma mälestusteraamatus kirjeldanud oma õpetajat Aleksander Tamme järgmiselt: “… Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud.”

Inimene, kes suudab võluda ja paeluda oma isiksusega on võimeline korda saatma imelisi asju ja olulisim neist on õpilaste positiivne nakatamine elurõõmu, teadmistehimu ja töökusega. Sest ka eeskuju ja matkimine on see, mis õpetab. Kui tahame koolis tegeleda enam õpilase, tema annete ja arenguga, siis peame suutma lahti lasta ka ainekesksest käsitlusest koolis. Ja selleks, et üht annet märgata ja aidata sel tärgata on vaja väga häid inimesi. Seepärast olen veendunud, et peab kujunema olukord kus kooli õpetajaks tahab minna just parim osa meie ühiskonnast. Selleks aga peavad toimuma mitmed muudatused ja seda nii koolis kui ühiskonnas laiemalt. See on põhjus, millest rääkisin kui pidasin oluliseks ühiskonnale sihte seada, kust ka kool oma ülesanded saab. Usun täie veendumusega, et siis muutub ka kodude suhtumine ning kodu ja kooli koostöö paremaks. Eestimaa üks väljapaistvamaid pedagoogikateadlasi Johannes Käis on kirjutanud: „Mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses, seda rikkam on ka ühiskond“. Seejuures pidas Käis silmas õpilase isiksust tervikuna. Eriti vajalikuks pidas ta õpilase aktiviseerimist õppetöös, mis saavutatakse nende iseseisvale tööle suurema osakaalu andmisega, kusjuures õpetaja töö ei vähene, küll aga muutub tema osa tunnis. Kõrvuti individuaalse tööga propageeris Käis ka rühmatöö ja rühmaõppe kasutamist. Siinjuures oli Käis mingi ühe töövõtte ainukasutamise vastu: ta rõhutas, et ei ole ühte üldkehtivat ainuõiget õppeviisi. Otsustavaks pidas ta õpetaja isiksust, keda ta nimetas kooli hingeks (Koolile pühendatud elu. F.Eisen 1985).

Kokkuvõtteks tahtsin ma sellega öelda vaid seda, et kool ei ole midagi eraldiseisvat. Ka viimaste nädalate kõrgharitud noored tööotsijad või koolivägivallas vaevlev haridussüsteem on meie elu igapäevane osa. See on tervik ja puudutab meid ka siis kui otseselt ei puuduta. Meil on sõbrad ja lapsed ja lapselapsed. Laps ja tema areng on kooli keskmes, aga kooli hingeks on ja jääb õpetaja. Selleks, et kooli läheks parim osa meist ja nad saaksid seal teha tööd kogu pühendumisega, selleks peame ka meie kõik midagi tegema. Muutma oma suhtumist ja lugupidamist nii kooli kui õpetajasse. Vaid sel moel võime aastate pärast märgata positiivseid muutusi.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.