Rahast ja rahvastikust, ehk mis toimus lastetoetustega

Möödunud nädala keskseim diskussioon tekkis ärimeeste poolt erakondadele tehtud suurannetuse tõttu. See on mõistetav. Erakondade toetamine on teema, millega kaasneb alati korruptsioonirisk ja ma loodan, et nii ajakirjandus kui valija hoiavad erakondi toetanud ärimeeste ja erakondade suhted edaspidigi terava pilgu all. Maailmavaate toetamine on hea ja mõistlik, ühisosa leidmise tunnustamine samuti, aga sealt edasi tuleb ette piir, millest ei tohi üle astuda. Vähemalt sama terava pilguga tasuks jälgida demograafilisi protsesse ja poliitikute tahet nendega tegeleda.

On kurb, et rahvastikuteemaline debatt jäi võrreldes erakondade rahastamisteemaga selgelt tahaplaanile ja on võimalik, et see ei oleks ilma annetusteta üldse teemaks tõusnud. Aga mure on tõsine. Rein Taagepera, erakonna Res Publica esimees aastatel 2001-2002, tõi 2005. aastal käibesse demograafilise vetsupoti mõiste. Rein kirjeldas rahvastiku langust astmelisena protsessina, mille üldises langusetrendis esinevale väiksele tõusule järgneb pöördumatu langus. Selle tõusu-anomaalia tekitavad ärkamiseajal sündinud suure põlvkonna lapsed ja kui see põlvkond ei suuda end taastoota, siis on edasine langus juba pöördumatu, tõenäoliselt langeb siis eestlaste arv 600 000 inimese kanti ja rahvusriik pole enam jätkusuutlik.

Tegelikult oleks tulnud uute vahenditega rahvastikuprotsessidesse ammu sekkuda, nö “emapalk” omas küll positiivset mõju, aga jäi siiski vaid üheks mõõtmeks ning terviklikumat lähenemist ei tekkinud.

Sündivuse suurendamiseks on mitmeid võimalikke vahendeid ja lähtuvalt erinevast maailmavaatest on erakondadel nende osas erinevaid eelistusi. Piltlikult öeldes tekkis olukord, kus suletud toas istus kamp tüüpe, kes väga tähtsa teema üle filosofeerisid ja väga tõenäoliselt filosofeeriks nad seal sama tähtsalt edasi kuni ukse taga kõik eestlased välja surevad või emigreeruvad. See võib tunduda vastutustundetu, aga ilmselt mõistate te, et selline asjade käik ei ole omane vaid Toompea-elule.

Siin on kaheksast ärimehest ja (mõnest neist eriti selgelt) väga palju abi olnud. Mis nad siis tegid? Selgitasid erinevatele poliitikutele olukorra traagikat ja aitasid kokku leppida meetmes, mida poliitikud võiks ühiselt toetada.

Miks sai demograafia mõjutamiseks käiku lastud meede, mis on esmapilgul oma sisult üsna sihitult jagatav sotsiaaltoetus? Selline lahendus on paljudele parempoolselt mõtlevatele inimestele üsna ebameeldiv. Miks nihkus fookus kolmandale lapsele?

Põhjus on tegelikult lihtne, me ei saa jääda valikute üle arutlema. Suurte põlvkondade esimesed lased on juba sündinud, paljuski ka teised lapsed. Mõjutamise teravik fokusseeriti sinna, kus sellest eeldatavasti kõige rohkem abi on – kolmandate laste sündide toetamisele. Sellist valikut toetasid teadlaste seisukohad, mainitud ärimehed on tegelikult vaeva näinud ka demograafiliste uuringutega. Põhimõtteliselt on nad aastaid teinud midagi, mida meie, poliitikud, peaksime Toompeal tegema.

Muidugi on kolmandad lapsed demograafia seisukohalt üldse väga olulised, seda ei pea isegi selgitama. Samas on võimalik, et pikemas perspektiivis tõuseb vähemalt sama oluliseks teemaks esmasünnitajate vanus, aga see on juba järgmine teema.

Ärimeeste initsiatiivi taustal on üsna veider, et Toompeal pole ikka veel alalist rahvastikukomisjoni, mille vajadusest on räägitud juba 1998. aastast saati, võimalik, et isegi kauem. Põhiseaduse viiendas reas sätestatud “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” ei tohiks olla tühi sõnakõlks.

Lastetoetuste tõus pole sugugi nõiavits ning demograafia on teema, millega tuleb tõsiselt edasi tegeleda. Ma loodan väga, et ka kallid kolleegid ei leia, et töövõit ongi nüüd saavutatud, preemia taskus ja rahvastik päästetud.

Teile, kallid lugejad, tahaks soovida taas kord jaksu üksteise hoidmisel, lastel on hea kasvada siiski tervetes peredes. Kui see jaks mõnel juhul katkeb, siis ärge andke ruumi vihale, hoolige edasi isegi siis kui te ei suuda enam abielus olla. Julgege saada lapsi, sest Toompeal võib poliitik kasvõi kõrvade peal seista ja mis iganes imetoetusi välja mõelda või ka uskumatuid lollusi korda saata, lapsi kasvatavad siiski inimesed ise, mitte riik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.