Kui Reformierakond soovib peretoetuse indekseerimise tagasi pöörata, kaob ka peretoetuste pikaajaline rahvastikupoliitiline eesmärk, mis ongi selle peamine mõte. Peretoetused lahjendatakse lühiajaliseks sotsiaalmeetmeks, mille positiivne mõju hakkab aasta-aastalt hääbuma. Reformierakond on riiklikult olulisi poliitilisi eesmärke ka varem oma lühiajaliste huvide nimel ohverdanud – 2002. aastal tehti sama asi eestikeelsele haridusele ülemineku plaaniga. Ajalugu küll ei kordu, aga kipub riimuma.
Nimelt otsustas 1999. aasta valimiste järel Isamaaliidust, Reformierakonnast ja Mõõdukatest moodustatud kolmikliit sisuliselt looma tingimusi üleminekuks eestikeelsele haridusele. Kuid 2002. aasta alguses valitsus lagunes ja Reformierakond tegi koalitsiooni Keskerakonnaga. Siis tõmmati eestikeelsele haridusele üleminekule pidurit ning koalitsioonileppes tagati venekeelne haridus ka pärast 2007. aastat.
Hiljem õnnestus kokku keedetud käkist kuidagi pigistada 60/40 lahendus, et vene õppekooliga koolides tuli 60% minimaalsest kohustuslikust õppemahust õpetada eesti keeles. Erilist tulemust see ei toonud. Õiget eestikeelsele haridusele üleminekut sai hakata tegema alles 2022. aastal ehk 20 aastat pärast Reformierakonna ja Keskerakonna kokkulepet.
See näitab, kui pikaajaline mõju võib olla ühel lühiajalisest kasust tingitud kokkuleppest. Olukorra tegi markantseks asjaolu, et Reformierakond oli toona kõigest kolm aastat varem olnud üks osapooltest, kes eestikeelsele haridusele üleminekut hakkas ette valmistama. Keskerakonnast võis tolles küsimuses rohkem aru saada, arvestades nende valijaskonna demograafilist kooslust.
Perepoliitiliste hüvedega ei tohi mängida
Praegu toimuv ei ole toonasega üks-ühele sarnane olukord, kuid paralleele võib näha. Isamaa, sotside ja Reformierakonna lõpetav kolmikliit otsustas üheskoos tõsta ja indekseerida peretoetused suurematele peredele, kes kannavad eesti rahva püsimajäämise põhiraskust. Isamaa on protsessi juures kogu aeg korrutanud, et tegu ei ole sotsiaaltoetusega, vaid pikaajalise rahvastikupoliitilise meetmega, et säilitada Eesti riigi ja rahva elujõulisus.
Võtmekoht selle rahvastikupoliitilise meetme juures on indekseerimine, mis tagab elukalliduse kasvu tingimustes peredele pikaajalise kindlustunde. Laste kasvatamine ei ole lühiajaline projekt. Peretoetused indekseerimata jättes oleksime lihtsalt ajakohastanud 2017. aasta peretoetusi – ka õige samm, aga lühiajalise mõjuga ja seda tuleks iga natukese aja tagant uuesti teha. Vastasel korral lahjendab elukalliduse kasv toetuse mõju minimaalseks.
Asi sai lõpuks paberil mustvalgelt kokku lepitud, kuigi teemaga kaasnes kahetsusväärselt palju poliitilist kemplust. Näiteks sotside otsus mitu korda oma allkirjad tagasi võtta ja Reformierakonna vastuseis tõsta esimese ja teise lapse toetust, mida tagantjärele tahetakse ikkagi toetada. Aga kohe, kui valimised lõppesid, helistas Kaja Kallaserakonnajuhtidele ja küsis, et kas indekseerimisest, mis alles kokku lepiti, võiks loobuda.
Parem on juba jätta miski üldse tegemata, kui hakata hiljem ära võtma, sest see tekitab tohutut ebakindlust – mida veel võidakse ära võtta? Perede puhul väljendub ebakindlus esmajoones selles, et otsustatakse rohkem lapsi mitte saada. Seega juba indekseerimise kaotamise mõtte välja käimine on kõige halvem signaal, mida peaminister saab lapsevanemetele anda. Selle elluviimine oleks aga rahvastikupoliitiline katastroof.
Meenutagem kasvõi möödunud majanduskriisi, kui riik võttis tagasi mõned perepoliitilised hüved, nagu näiteks 28,8 euro suuruse ranitsatoetuse. Ehkki see polnud peremajanduse vundament, siis põhjustatud ebakindluse kasv tõi kaasa umbes 1000 sündi vähem, nagu on näitena toonud Ene-Margit Tiit. Inimesed kartsid, millise hüve kallale võidakse järgmisena tulla. Indekseerimise äravõtmine võib olla sellest hullemgi ebakindluse põhjustaja.
Eesti juhtivad rahvastikuteadlased Ene-Margit Tiit, Mare Ainsaar ja Allan Puur on öelnud, et perepoliitiliste hüvede äravõtmine on iibele väga kahjulik rahvastikupoliitiline otsus. Sellest on hoiatavalt kirjutanud ka Liisa Pakosta, kes nüüd taas Riigikogu liikmena koalitsioonikõnelustel osaleb. Loodetavasti on tal oma varasemad mõtted meeles ja suudab neid veenvalt koalitsioonikõneluste laua taga reformierakondlastele selgitada.
Reformierakonna lühinägelikkus tekitab aga nördimust. Kuidas nii pikalt riiki juhtinud partei ei suuda ette mõelda, mis praeguste rahvastikuprotsesside jätkudes võib tulevikus juhtuma hakata? Või tahetakse Isamaa ettepanekuid ümber tehes meile kuidagi jälle ära panna? Ei tahaks ka seda uskuda – kogu riigi rahvastikupoliitikat ohtu seades oleks see liialt küüniline samm.
Üks on selge. Kui Eesti praegu oma sündimusega midagi ette ei võta, siis paarikümne aasta pärast on kogu meie ühiskond väga täbaras seisus. Ja kui perepoliitilised hüved tagasi võtta, siis lükatakse rahvastiku hääbumisele ise hoogu juurde. Palun kuulake rahvastikuteadlasi ja ärge perepoliitiliste hüvedega mängige!
Priit Sibula arvamusplats 