Mida järgmised aastad lugejale toovad, sõltub suuresti, millisesse postkasti see ajaleht maandub. Kui see asub mõne Lõuna-Eesti tõmbekeskuse maja väraval või koridoris, pole ilmselt suuremat põhjust muretsemiseks. On ju valitsust moodustamas kolm selgelt linnas elavale keskklassile orienteeritud erakonda, kes nende inimeste elu pigem mõistavad. Kui aga lugeja elab põlislaante vahel paiknevas talus, kuhu ei levi juba täna korralik internet, kust kaob iga kõvema tuulega elekter ning lähima pangaautomaadi, postkontori või kaupluseni viivad mõnikümmend kilomeetrit aastaid remontimata teid, võivad Tallinnas peetavad valitsuskõnelused tunduda hirmuäratavad. Hirmutatakse nii maksutõusude kui kulude kärpimisega, eks lähipäevad toovad selgust, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Kuidas me praegusesse olukorda jõudsime? On üsna selge, et möödunud valimised ei olnud ideoloogilised, ega teemadepõhised. Peamiseks otsustamise põhjuseks sai paljudel vana nn Vene kaart ja Reformierakond suutis selle enese kasuks hästi tööle panna. Tuleb tunnistada, et opositsiooni jäävad erakonnad andsid selleks nii põhjust kui ka võimalust. Keskerakond üritas rääkida eesti ja vene keeles erinevat juttu ning sai lõpuks nahutada mõlemalt valijalt. EKRE osade juhtpoliitikute sõnavõtud läksid sootuks rappa. Loomulikult oli probleem ka selles, et meie Isamaas piisavalt jõuliselt ja selgelt ei distantseerinud end Ukraina sõja kontekstis ebalevalt väljendanud jõududest. Nõnda tuli maitsta Kaja Kallase hirmukampaania kibedaid vilju.
Aga Eesti on demokraatlik riik ning parlamendi uues koosseisus on poliitilisi jõudusid jälle rohkem. Tõsi, ilma Reformierakonnata järgmisel neljal aastal ühtegi valitsust ei moodustata, mis annab ühele erakonnale väga suured võimalused ning asetab ühtlasi ka ülisuure vastutuse. Koalitsioonileppe ootuses võib võtta mürki, et kuigi kaks satelliitparteid konstateerivad kui ühest suust, et on riigis väga keeruline aeg, teemad ja arutelud on rasked, siis lõpuks tulevad kokkulepped ikka sellistena nagu peaministripartei neid soovib. See on ka üsna loomulik, sest juba kampaania ajal sedastasid nii Eesti200 kui ka sotsid, et näevad end reformivalitsuses. Nad ajasid end ise varakult oravatõlla ette rakkesse ning nüüd jääb viimastel üle vaid piitsa anda.
Kuhu suunda tõld liikuma hakkab, üllatab ilmselt paljusid Eesti inimesi. Praegused sõnumid riigi rahakoti sandist seisust on selle eelmäng. Juba laotakse vundamenti vabandusteks, miks ühtegi suurt valimislubadust ei õnnestu ellu viia. Kõik olla lihtsalt nii suur üllatus – ka Reformierakonna jaoks, kes on kokku pannud kaks viimast valitsust ja hoidnud sealjuures mõlemas rahandusministri portfelli. Usutavasti näeb valija sellest palaganist läbi ning mõistab, et neile müüdi põrsast kotis. See pahameel tuleb koalitsioonil, ennekõike loomulikult oravate partneritel, teenitult vastu võtta ja kannatada.
Tähtsaimad otsused, mis uut parlamendikoosseisu ees ootavad, on seotud julgeolekuteemadega. Ka praegu palju tondiks tehtavast suurest eelarvepuudujäägist on suur hulk vahendeid just meie julgeolekusse panustatud ja sellega tuleb loomulikult jätkata. Riigi- aga ka kodanikukaitse teema püsib aktuaalsena meie jaoks vähemalt inimpõlve. On üsna selge, et peame valmistuma ennast kaitsma ning hoidma sõpru ja liitlasi. See on kallis, aga oma riik on kallimgi veel.
Siinkandis on selles vallas kõige pakilisem küsimus, mille peaministripartei jättis valimistel sakutada saamise hirmus uue parlamendi ning valitsuse lahendada, Nursipalu harjutusväljaku laiendamine. On üsna selge, et Eestimaad ja Eestimaa kodusid ei ole võimalik kaitsta kedagi jõuga kodunt välja tõstes. Esmalt peavad riigivalitsejad Lõuna-Eesti inimestele tõestama, et ühtegi mõistlikku alternatiivi praegu välja käidud laiendusele ei eksisteeri. Lisaks tuleb neile, kes peavad kodust lahkuma, garanteerida õiglane kompensatsioon – ainult nõnda, oma usku riigi suhtes kasvatavalt otsustades, on meil võimalik kodumaad kaitsta ja kaitsetahet kasvatada.
Selle viimasega peab hakkama tegelema juba koolis. Seepärast on vaja kiiremas korras ära otsustada täiendav rahastus eestikeelsele haridusele üleminekuks, et kõik meie noored kasvaksid ühises info- ja väärtusruumis ning saaksid iseseisvat elu alustada võrdsetel tingimustel.
Kooli- ja hariduselus seisab ees hulga teisigi keerulisi otsuseid. Väikekoolid peavad püsima, aga neid pole võimalik pidada ilma lasteta ja suurtes hoonetes. Me ei saa linnadest väljapoole jäävatele omavalitsustele mõeldud toetusi jagada edasi samamoodi kui praegu, kus igapäevast pendelrännet kogevad Tallinna naabervallad küsivad riigilt samasugust kompensatsiooni kui Põlva-, Valga- või Võrumaa omavalitsused, kus küsimus pole mitte, kus tööl käia, vaid kas üldse leidub tööd, mida pakkuda. Kõige tõhusam kui mitte ainus toimiv regionaalpoliitika on ettevõtluse ja töökohtade toetamine. Ainult avaliku sektori ja/või teenuste toetamisega me inimesi maapiirkonnas ei hoia. Ka siin on vaja tasuvaid töökohti, sest meile on oluline, et ka maal elaks inimesi. Seda julgeolekut arvestades, kusjuures nii riigikaitselisest vaatenurgast, aga ka toidutootmist silmas pidades.
Riik peab hoolitsema ka selle eest, et elu Eestis ei muutuks meie oma inimeste jaoks liiga kulukaks. Peaminister hurjutas alles hiljuti valitsuse pressikonverentsil ettevõtjatega, süüdistades neid sisuliselt liigkasuvõtus, sest sõjast lakke lennanud kulud on ju langenud, aga hinnad poodides mitte. Samal ajal hoiab aga riigile kuuluv Eesti Energia ettevõtjaid sama hästi kui pantvangis, küsides neilt hirmkõrgete elektrihindadega pakettidest loobumise eest hiiglaslikke trahvisummasid. See kõik avaldab lõpuks mõju tavaliste eestlaste rahakotile. Selle asemel, et siin appi tulla, ähvardab loodav koalitsioon nülgida veel viimasegi naha, tõstes käibemaksu või lõpetades ära kodualuse maa maksuvabastuse. Ja ärge lootkegi näha järgmisel kütteperioodil sel talvel Isamaa välja võideldud energiatoetust, sest ikka kõlab vabanduseks, et riigil pole ju raha.
Lõpetuseks aga tähtsaimast: me ei tohi hetkekski unustada, et rahvusriiki saab pidada vaid siis kui on neid, kes seda riiki enda omaks peavad. Me ei ole pelgalt kodanike riik, me oleme ennekõike rahvusriik. Seepärast peame igapäevaselt mõtlema kuidas taaskord saavutada sündimuses kasvavaid numbreid, mis hetkel näitavad 100 aasta madalaimat taset. Rahvastikupoliitika otsused on keerulised ja nende realiseerimine on pikaldane. Möödunud koosseisus tegime otsuseid lootuses laste sündide kasvule. Aga juba on kuulda, et kusagilt on sirutumas kellegi karvane käsi, et pöörata pikaajalised otsused lühiajaliste eesmärkide nimel peenrahaks.
Neli aastat näguripäevi?
Avaldatud
Priit Sibula arvamusplats 