Erki lahkus poliitikast

_MG_6286

Erki läks IRList ja poliitikast ära ja see ei üllata mind. Kes tema tegemisi on tähelepanelikumalt jälginud, need on märganud, et Erki on aktiivselt tegev Euroopa Kergejõustikuliidus ja oma spordikooli edendamisel. Sport on erinevalt poliitikast tore maailm, inimesed arenevad kibestumise asemel parema sooritusvõime suunas, tulemused on üheselt mõõdetavad. Arvestades Erki kompetentsi ja inspireerimis- ning organiseerimisvõimet on selge, et sport võidab sellest lahkumisest.

Mina pole nii suur spordisõber, et tunda rõõmu sellest, et sport võidab Erki lahkumisest. Mul on tõsiselt kahju, et Erki poliitika jätab.

Olin üks nendest, kes 2007. aastal aitas Erki kampaaniat koordineerida, toonane oli ka tema parim valmistulemus. Pärast valimisi käis ta suvel piirkonnas rahvaga kohtumas ning kuna jalg oli kipsis, siis olin mina roolis. Veetsime õige pikki tunde koos mööda Kagu-Eestit ringi sõites. Oli palju eripalgelisi kohtumisi. Eredamalt jäid meelde need, kus Erki käis koolis noori motiveerimas ning oma spordimehe karjäärist rääkis.

Eelmises koosseisus olime fraktsioonis mõttekaaslased ning olime need, kes IRLi seisukohti kooseluseaduse vastu olemises teistest julgemalt välja ütlesid.

Ühel hetkel oli meil mõlemal võimalus saada Riigikogu keskkonnakomisjoni esimeheks. Olin Erkile lubanud, et võimaluse tekkides toetan teda ja nõnda ma end ka taandasin olukorras, kus meist ootamatult konkurendid said.

Ma pean oluliseks ausust ja Erki on aus. Talle on omane asju selgelt ja ausalt välja öelda ka olukorras, kus kõik teised eelistavad vait olla või nurga taga skeemitada. Seda otsekohesust on Erkile ette heidetud. Rumalad etteheited.

Loomulikult oli mul kahju, kui valimistulemustest selgus, et Erki ei pääsenud parlamenti. Veel rohkem on kahju, et ta nüüd ära läheb ja ma loodan, et mul on kunagi rõõm näha ka seda hetke, kus ta poliitikasse tagasi tuleb.

Pilt: 14.05.2013, anname koos Erkiga intervjuud telekanalitele. Parajasti toimub SAPTKi kogutud kooseluseaduse vastaste allkirjade üleandmine Riigikogule.

Pagulasvastasus, ehk mis on pildil valesti

Pagulasteema on ülimalt keeruline.  Eile käis meil fraktsioonis Kalev Stoicescu Kaitseuuringute Keskusest, kellega rääkisime olukorrast Süürias. Olukord, mille venelased seal loonud on, käib kokku nende vanasõnaga – mida hullem, seda parem. Näib, et Venemaa pole ainus, kes segast olukorda veelgi segasemaks muuta soovib. Venelastel on lootus, et pinged lähis-Idas aitavad kergitada nafta hinda ning kasvatada nende mõjuvõimu, eesmärk ei ole pakkuda lahendusi.

Eile toimus lisaks Toompeal EKRE meeleavaldus pagulaste vastu. Mul pole kahtlustki, et enamik eestlasi ei soovi siia pagulasarmeed. Seda ei soovi ka kohalikud venelased. Põhjused, miks me pagulasi siia ei taha on ometi erinevad ja seda on näha ka meeleavaldusel. Ometi oli midagi sel pildil, mis riigikogu aknast avanes, valesti. Inimesi oli platsil vähe, vägagi vähe. Ja ausalt öeldes pole see hea. Nõnda on massiimmigratsiooni pooldajatel võimalik öelda, et meelt avaldas vaid väike kamp ekstremiste.

Neil on seda hea teha. Juba on meedias pildid meeleavalduse algusest, kus sinimustvalgete lippudega kolonni juhivad karistatud pedofiil Joel Steinfeld* ja keskerakondlik kloun Neeme Lall, kelledele sekundeerib ükskõik millises poliitilises kontekstis enese eksponeerimisest toituv Kristiina Ojuland.

See meeleavaldus on masendavalt kehvasti korraldatud. Võtke võrdluseks kasvõi SAPTKi korraldatud kooseluseaduse meeleavaldus, mis isegi tõsiseid kooseluseaduse pooldajaid pani austusega korraldajatele alt üles vaatama. Olukord, kus ilmsed provokaatorid saavad piisava rahvahulga puudumisel domineeriva positsiooni on kergelt öeldes masendav.

Rääkides eestlaste tegelikust hoiakust pagulaste suhtes, siis enamik eestlasi on abivalmis inimesed. Hädasolijat soovitakse aidata ja kui vähegi võimalik, siis seda ka tehakse. Paraku on meie võimekus pagulasi aidata on väga piiratud. Kui me toome siia hulga inimesi, keda me aidata ei suuda, siis me tõepoolest loome vaid sotsiaalseid probleeme. Nõnda on isegi valitsuse ja Euroopa institutsioonide vahel kõneks olnud pagulaste arvud ka tõsiselt probleemsed, nõuavad meilt väga tõsist pingutust. Tegelikult oleme me hädas juba olemasolevate pagulastega.

AS Hoolekandeteenused, Vao pagulaskeskuse operaator, kes oma juhi Maarjo Mändmaa isikus ajakirjanduse veergudel pagulaste toetuseks sõna kipub võtma, on praegu Eestis viibivad pagulased tegelikkuses tõsiselt õnnetusse olukorda seadnud. Vaadake kasvõi, mida räägib reaalsest olukorrast reaalne Ukraina pagulane siin hiljutises Postimehe artiklis “Mitte sõnagi eesti keelt oskava Ukraina poisi juhtum näitas, mis on pagulasprobleemi nõrgim lüli.” Tuleb välja, et pagulaskeskuses ei toimu keeleõpet, laste vanemad sooviksid laste kiiret integreerumist Eesti kultuuriruumi läbi koolikeskkonna, aga koolil puudub võimekus tekkivate probleemidega hakkama saada. See muide ei ole kooli süü, tegu on tõsise erivajadusega mis tekib ühest kultuuriruumist teise tulekul ja koolil pole heale tahtele vaatamata rahalist võimekust nii keeruka erivajadusega hakkama saada.

Eestlane on reeglina arukas inimene, kes ei allu manipulatsioonidele ja kipub lollused saatma nö pikale lainele. Nõnda ka massiimmigratsiooni, tõrjub selle meelekindlalt ja intelligentselt.

EKREl ilmus hiljuti propagandaleht, mille kohta Martin Helme ütles: “Mul on hea meel, kui inimesed leiavad tegevust ja partei propagandat teevad. /…/ Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette.” EKRE lehes eksponeeriti tänavuste pagulassündmuste kirjelduseks veerand sajandit tagasi Albaanias toimunud sündmuste pilti. Lisaks teisi pilte, mille allkirjad lihtlabaselt valetasid. Arukas lugeja märkab selliseid asju ja märkab ka massiimmigratsiooni pooldav liberalistist nö pagulasesõber.

Ma tean päris hästi, mida tähendab inimeste lolliks pidamine. Üks seltskond IRLis pidas möödunud valimistel võimalikuks teha kampaaniat, mis  alahindas valijat. Kippus inimesi lubadustega ära ostma. Madalapalgalised inimesed ei soovinud mitte saada kopika võrra suuremat sissetulekut, vaid teha inimväärset tööd ja saada tegelikku toimetulekut võimaldavat palka. Maksusoodustus saab sellel teel olla vaid väike, ehkki paljusid abistav oluline osake. IRL sai eksimuse eest karistada. Oluline hulk valijaid pööras meile selja. Valijapoolne karistus on proportsionaalne erakonna tehtud lollusega ja IRLile on see karistus mõjunud hästi, vahel vajatakse arengutõukeks nuuti.

Antud EKRE kaasuse puhul on olukord halvem – nuuti ei saa mitte erakond ise, vaid kõik eestlased, kes tegelikult on massiimmigratsiooni vastu. Meid saab nõnda lollideks või valelikeks ullikesteks sõimata.

Seepärast peaks EKRE teema labastamise asemel tegelema ühisosa otsimisega. Minu hinnangul on seda võimalik leida näiteks ümberasustatavate piirmäära küsimuses ja reaalse pagulaste vastuvõtu võimekuse hindamises. See on koht, kus konservatiivid vajavad tegelikku ühist pingutust. Seda sõltumata erakonnast.

Milline on ideaalne pagulaspoliitika?

Abistada tuleks eelkõige Lähis-Ida kristlasperekondi, kes on seal mail kõige rängema löögi alla sattunud. Läbi Kirikute Nõukogu on kogudused koondunud abivajajaid aitama. See võimakus ei ole väga suur, aga ma usun, et kogudused oma reaalse sotsiaalse infrastruktuuriga, arvukate kontaktide ja abikätega suudavad abivajajaid tõesti aidata. Kindlasti suudavad seda ka mõningal määral Eesti riik kui tema praegused koostööpartnerid pagulaste vallas kui tegelikkusele avatud silmadega otsa vaadatakse. Aidata tuleb nii palju kui võimalik, aga see tähendab tegelikku aitamist, mitte selle mängimist ja meie kohaliku elu turvalisuse ohtu seadmist. Seepärast peame selle käigus hindama ka oma tegelikku võimekust ning andma ka Euroopa partneritele julgelt teada, milline on meie tegelik võime neid vastu võtta ning nendega tegeleda. See oleks kõigi jaoks aus ja õiglane.

Tõrvikutega rongkäikud ei aita meid kuidagi. Nende osas tõmmatakse koheselt paralleele natsi-saksaga, kes meid omal ajal poole Poola eest Nõukogude Liidule maha müüs. Praeguses olukorras PEAVAD konservatiivid käituma konstruktiivselt. IRL, EKRE ja Vabaerakond ka, salaja on nemadki konservatiivid.

P.S. Ekspress avaldas eile pagulasküsimust puudutava juhtkirja, kus Mikk Salu arvab, et Eesti võiks vastu võtta kasvõi 60 000 pagulast kui nood vaid alluks meie elukorraldusele ja seadusele. See, head lugejad on kuritegelik naiivsus. Meie võime uusi inimesi oma peresse vastu võtta sõltub siiski vaid meist endist, eriti kui me tahame neid tegelikult aidata, mitte lihtsalt koormata riigieelarvet suure sotsiaaltoetuste mahuga.

* http://www.postimees.ee/1555065/lapsi-seksuaalselt-kuritarvitanud-suudimoistetud

Kooseluseaduse rakendamise eelnõust

Toompea selle nädala üks kuumemaid kartuleid on olnud kooseluseaduse rakendussätetega seonduv. On poliitikuid (teiste hulgas peaminister), kes armastavad rõhutada, et tegemist on vaid tehnilist laadi küsimusega ehk puhta formaalsusega.

Eelnõud pole kõigile riigikogu liimetele saadetud ja nii nagu kooseluseaduse enese puhul toimub ka nn rakendamise eelnõu menetlemine esialgu salaja ja teki all. IRLi saadikute allkirjasid eelnõul ei ole, aga mitmed teiste erakondade esindajad on eelnõu juba signeerinud.

Minuni on jõudnud signaalid, et eelnõu polegi nii “formaalne” nagu sel soovitakse lasta välja paista. Kui muutmisele tahetakse suunata nii välismaalaste kui kodakondsuse seadust, siis on tegu väga tõsiste regulatsioonidega, seda sõltumata maailmavaatest.

Tegelikult on rakendamise eelnõu oma kaalult ja sisuliselt olulisem kui kooseluseaduse eelnõu ise, seda vähemasti vastuvõtmiseks vajaliku häälte arvu osas. Kui kooseluseaduse vastuvõtmiseks piisas lihthäälteenamusest, siis rakendamise eelnõu käsitleb tõepoolest sisulisi teemasid ja siin on vajalik juba koosseisu häälte enamus ehk vähemalt 51 häält. Nende häälte kokkusaamine ei ole sugugi kindel ja ma ei kurvasta selle üle.

Sunnitud sõprusest ja vihakõnest

Viimastel päevadel on meie poliitikamaastikul aset leidnud pöördelised sündmused, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kaitsepolitsei teeb oma tööd hästi ja see on hea. See, et varastada ei tohi, on lapselegi selge. Samas on hetkel olulisemaid teemasid.

Nädala eest esmaspäeval parlamendi hooaega avades kõnelesid riigikogu esimees ja president pagulastest, kooseluseadusest ning vihakõnest.

Just vihakõne on see maagiline mõiste, millest paljud liberaalse maailmavaate esindajad loodavad lahendust pingestunud olukorrale ühiskonnas. Omamoodi MMS (Miracle Mineral Solution ehk kloordioksiid), manustad piisavalt suure doosi ja patsient ei ole enam kunagi haige. Võimalik, et see ei ole lõpuni hea võrdlus. Päris kindlasti ei ole vihakõne eelnõu eest seisvate sotside ja liberaalide otseseks sooviks ühiskonda hävitada, loomulikult soovivad nad Eestit paremaks muuta. Tee põrgusse on alati sillutatud heade kavatsustega.

On tõsi, et meie kodumaa on verbaalsel tasandil täis vihkamist, mis kontsentreerub hirmuäratava tasemini, kus sellega kaasneb juba ka esimesi vägivalla ilminguid. Loomulikult on see masendav. Tähelepanelik vaatleja saab ometi aru, et vihkamine ei ole mitte diagnoos, haigus ise, vaid selle sümptom. Haiguseks on mõnede inimeste soov ühiskonda vägisi muuta, sundides meid selga pöörama rahvusriigile, kultuuripärandile ja harjumuspärasele elukorraldusele. See tekitab viha. Õnneks on eestlased tasakaalukas rahvas, mõnes teises kultuuriruumis näeksime praeguses olukorras tänavail kontrollimatut vägivalda.

21. septembri Vikerraadio saates „Reporteritund“ väitlesid vihakõne teemal vasakliberaalse maailmavaate esindaja Mall Hellam ja katoliiklik konservatiiv Markus Järvi. Saade oli iseenesest huvitav. “Ahaa!” ütles Mall Hellam, kommenteerides Markus Järvi kahtlusi liberaaldemokraatlike ja liberaalvasakpoolsete väärtuste ülevõtmise osas. Hellam jätkas hüsteeriliselt: “Oleme paremad kui Rootsi, oleme paremad kui Holland ja oleme paremad kui …” Saan aru, et tema arvates peaks need riigid meie eeskujud olema. Seejärel tuli ta välja trumbiga: “Ma räägin liberaalsest demokraatiast, see on üks konkreetne asi koos oma põhiväärtustega, mis kaitseb vähemusi, mis kaitseb võrdõiguslikkust, mis kaitseb inimõigusi. Kui need väärtused on teile vastuvõetamatud, siis öelge, millised väärtused teile sobivad.” Kes meist ei sooviks inimõigusi Hollandi kastmes (la sauce hollandaise)?

Mina, Priit Sibul, tahan küll, et Eesti oleks parem kui Holland ja parem kui Rootsi. Mulle ei meeldi Hollandi liberaalne narkopoliitika, legaliseeritud prostitutsioon ja koloniaalajalugu, mis on riigi rikkusele aluse pannud nõrgemate rahvaste ekspluateerimise ja orjastamise kaudu. Mulle ei meeldi Rootsi pagulaspoliitika, immigratsioonipump, mis tekitab meie naaberriigis tõsiselt pingeid. Ei meeldi ka rootslaste mädandatud heeringas. Ometi on Hollandis positiivseid eeskujusid pakkuv haridussüsteem ja äge jalgpallikultuur. Rootsis on teatavasti suurepärased lihapallid.

Sel hetkel, kus Eesti on valmis üle võtma kõik, mida meile läänest ja idast peale surutakse, lakkab Eesti rahvusriigina olemast. Loomulikult peame olema paremad kui Holland või Rootsi, meil polegi teist teed. Kindlasti tasub asju ka üle võtta, aga eeskujusid ettevaatlikult valides.

Markus Järvi jättis saates positiivsema mulje. Siiski unustab ta oma kirglikus väljenduses selle, et valitsuses viibib IRL, kes on selgelt olnud vastu kooseluseadusele (vaadake hääletustulemusi ja programmi). Andestage, et meil ei ole kombeks lärmata ja praalida sellisel viisil, nagu EKRE seda teeb. “Kui on must, näita ust” – efektiivset pagulaspoliitikat saab ka viisakalt teostada. Justiitsminister Reinsalu on väljendanud oma seisukohta üheselt: ministeerium oma ressursse äpardunud kooseluseaduse edendamiseks ei kasuta. IRL ei toetanud riigikogus kooseluseadust ega näe ka vihakõne eelnõul perspektiivi. Edasine on riigikogu kätes ja nagu te teate, on IRL konservatiivse maailmavaatega erakond.

Miks mina vihakõne praeguse eelnõu regulatsioonile vastu olen?

Ma olen olnud poliitik juba mitmeid aastaid. Jõudsin sellise valikuni pärast seda, kui töötasin maksuametis, kus ma nägin, et repressiivmeetmete ja puudulike seaduste kaudu ühiskonna korraldamine ei ole efektiivne tee.

Poliitikuna kogen ma pea igapäevaselt sõimu, viha ja vihkamist. Pahased inimesed võtavad sõna ka minu vastu ja teevad seda tihti vägagi teravalt. See ei ole normaalne, aga on sellegipoolest mõistetav. On ju tõsi, et ei valitsus, riigikogu ega erakonnad ei suuda piisavalt oma positsioone rahvale selgitada. Me teeme ka vigu, päris sageli muide. Poliitikaga kaasneb vastutus ja ka vihane tagasiside on parem kui tagasiside puudumine.

Viimane asi, mida ma soovin, on politseiriik ja vaikiv ajastu. Ma ei taha minna tagasi sellesse ühiskonda, millest minu vanemate põlvkond meid välja tõi. Mulle ei sobi riik, kus kodanikule öeldakse, mida ta peab mõtlema või aktsepteerima-tolereerima. Mõneti liberaalne seisukoht, aga ka konservatiivsed väärtused saavad püsida vaid vabaduse kaudu. Väärtused elavad inimestes, mitte riiklikes regulatsioonides.

Mis on praeguses vihakõne seaduseelnõus valesti?

Esiteks, rida sisustamata või väga avaraid mõisteid: „tegevus, millega kutsutakse üles vaenule“, „sotsiaalne seisund“, „inimeste õiguste seadusliku alusteta piiramine“ jne.

Ilmselt saab vaenu sisu selgeks kohtupraktikas – sisu loomine seadusele kohtutee kaudu on nähtus, mida ma Eestis näha ei tahaks.

Teiseks. Seadus seab väga keerulisse valgusse mitmete organisatsioonide tegevuse regulatsiooni tõttu, milles seisab „võrdne kohtlemine ehk inimeste õiguste seadusliku aluseta piiramine“. Kahtlemata käituvad kirikud, üliõpilaskorporatsioonid ning mitmed teised konservatiivsed organisatsioonid seaduse valguses diskrimineerivalt, kuivõrd nende tegevust reguleerib usutunnistus või põhikiri, mitte Eesti Vabariigi seadus. Võrdsest kohtlemisest saab diskrimineerimine ja seadus kaotab igasuguse sisu.

Kolmandaks, seaduse eesmärk. Ma ei näe, et seadus peaks olema vahend, millega suunatakse inimesi viisakale käitumisele, selleks on ikkagi kodune kasvatus. Riik võib küll tahta kodu rolli üle võtta, aga see ei ole mõistlik. Praegune eelnõu võib kujuneda ähvardamise vahendiks, mis annab võimaluse paljude põhimõtteliste debattide summutamiseks.

Neljandaks. Ma ei taha, et Eesti inimese tegevus- ja sõnavabadus oleks piiratud hirmuga, aga just hirm on see, mida lisarepressiivmehhanismidega luuakse.

Viiendaks. Me ei pea olema tingimusteta tolerantsed ja sõbralikud. Euroopat on tabanud rahvaste ränne, siia on saabunud palju meist erineva väärtussüsteemiga inimesi ning me ei tohi end selles olukorras nõrgaks ja võitlusvõimetuks muuta.

Lubage tsiteerida lugupeetud spiikeri Eiki Nestori riigikogu tööaasta avakõnet: “Eelmisest Riigikogu koosseisust pooleli jäänud tööna tuleb vastu võtta ka kooseluseaduse rakenduslik osa. 
Mis mind eriti häirib ja kurvaks teeb, on asjaolu, et need, selle nii-öelda sallivusrünnaku alla sattunud, väidavad end kaitsvat Eestit ja eestlaseks olemist. Kes teile selle õiguse andis?” Tõepoolest, kes üldse annab õiguse inimesele sõna võtta ja oma vaadete eest seista. Mõne arvates oleks parem, kui rahvas oleks vait ja teeniks edasi võimulolija huve. Ma ei saa sellega nõustuda. Tõtt-öelda see häirib mind ja teeb ka kurvaks.

Veel mõtteid Eiki Nestorilt: “
Soovin, et kooseluseaduse rakendusosa arutelul ei solvata mitte kedagi ei siin saalis ega ka komisjoni istungil. Seadus ise on ju vastu võetud. Meie ülesanne ei ole hinnata, kas seadust on vaja. Meie ülesanne on viia sisse muudatused õigusaktidesse tulenevalt juba vastuvõetud seadusest.” Andke Eikile andeks, et ta ei saa aru, et riigikogu liikme töö osaks ongi seaduste hindamine ja vajadusel ka parandamine. Kui parandada ei anna, siis tühistamine.

Abist ja abordist

Osalesin eilsel riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõud. Tegin ka ettepaneku, millele paraku rohkem toetajaid ei olnud. Ettepanek iseenesest oli järgmine:
1. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõuga 731 SE tehtavad ettepanekud lükata tagasi.

Selgitus: Tänane seaduse sõnastus tagab perekonnas vanematele võimaluse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Eelnõuga tehtavad muudatused teevad selle võimatuks, sest seadusest kaotatakse vanemate nõusoleku kohustus. Need muudatused on meie õigussüsteemis ebaproportsionaalsed, kuna annavad noorele vastutuse ja õigused vaid ühes olulises küsimuses. Oma tuleviku ja perekonnaga seonduvates küsimustes saavad noored ainuõiguse ja vastutuse, aga tänane õigusruum ülejäänud kontekstis ei pea noort piisavalt vastutustundlikuks, et näiteks osaleda valimistel, osta pakk suitsu või pudel siidrit.
Eelnõu eesmärgiks olevad muudatused panevad noorele inimesele seega ebaproportsionaalse vastutuse vaid ühes valdkonnas. Õigusruumi muutes oleks oluline ühetaolisuse ja proportsionaalsuse printsiip.

Komisjonis räägiti väga palju erinevatest väga keerulistest võimalikest juhtumitest, mis olid ka minu jaoks täiesti mõistetavad. Absoluutselt arusaamatuks jääb minu jaoks aga see, miks planeeritakse ükskikjuhtude vajalikuks lahendamiseks muuta üldist õiguskorda. Kui senini on erandid reegleid kinnitanud, siis viimaste muudatuste (nii käesolev eelnõu kui ka vastuvõetud lastekaitseseadus) valguses hakkavad erandid reegleid kehtestama. See on väga halb praktika. Minu meelest ei saa erandlikke üksikjuhtumeid lahendada üldises korras seadusi muutes.

Veelgi arusaamatumaks muutis olukorra naistearstide esindaja, kelle sõnul on olukord viimastel aastatel läinud paremuse poole. Kui aastate eest tehti noorte seas üle 700 abordi, siis nüüd on neid alla 200. Vaatamata sellele faktile toetavad nad seaduse ümberkirjutamist. Kahju ja täiesti arusaamatu.

Erakoolidest, piimatootmisest, abordist, töövõimereformist ja eelarvest

Riigikogus arutati II lugemisel tuleva aasta riigieelarvet:
Tänahommikustest rahvusringhäälingu uudistest kuulsin Baltimaade animafilmide festivalist, kus räägitakse teemadest, millest muidu on raske rääkida, muu hulgas nimetati aborte. Loomulikult võiks see teema paljudele mõjuda isiklikult, kuivõrd paljud mäletavad veel aega, kui seda peeti üheks pereplaneerimise poliitika meetmeks. Sel teemal räägitakse ka siin koridoris ja kabinettides. Kui alles eile tegeles sotsiaalkomisjon selle teemaga ning menetluses on eelnõu, mille alusel ei ole alaealistel tulevikus tarvis enam vanema nõusolekut abordi tegemiseks, siis nädala eest küsis üks meie kolleegidest rõõmsal ilmel minult: “Sibul, kuidas sul abordistatistikaga läheb?” Ma ütlesin nädala eest ja ütlen ka täna, et ma ei tee ei abordistatistikat ega ühtegi teist statistikat. Aga tõsi on seegi, et mul on selles küsimuses konkreetne seisukoht. Ma soovin ideaalis sellist Eestit, kus sündimata inimesi ei tapetaks, ning püüan enda poolt teha kõik, et seda ei tehtaks. Minu hinnangul ei tohiks neid rahastada haigekassa vahenditest, sest tegemist ei ole ju raviga. Inimelu ei ole haigus ja seega on mõistetamatu, miks on abort praegu haigekassa poolt rahastatavate teenuste nimekirjas.
Nagu eelnimetatud teema puhul, nii on mul seisukoht ka meie ees oleva riigieelarve eelnõu osas. Seda dokumenti on keeruline, et mitte öelda võimatu, lugeda. See on valimiseelne eelarve, millega püütakse meeldida ja jagada kõigile. Minu hinnangul ongi üks suurematest meie ees seisvatest probleemidest see, et meie riigil ei ole prioriteete. Me ei julge öelda, et see või teine valdkond on meile teistest olulisem. Prioriteete ei ole ka valdkondade- või ministeeriumidesiseselt. Meie baas on paigas ja jaotame lihtsalt raha laiali. Vaja on aga selget sihti, prioriteete ning sellest lähtuvat rahastust.
Eelmise valitsuse eesmärk oli õpetajate töötasu kiirem kasv. Edasi liiguti küll aeglaselt, kuid see teema oli siiski pidevalt päevakorras. Nüüd aga ei kuule enamat kui erandkorras päevavalgele kerkivaid probleeme, mis enamikule on juba ammu teada, kuid mille koalitsioon näib olevat avastanud alles viimasel minutil ning neile nüüd lahendust pakkuda püüab. Tõsi küll, ka siin mitte kõigele. Näiteks erakoolide rahastamise temaatika on täna mitme tooli vahel ning laiutatakse käsi ja räägitakse, et lahendused tulevad. Erakoolid ei teeni Eestis mitte omanikele tulu, vaid rikastavad haridusmaastikku ning see on meie kõigi huvides, et haridusmaastikul oleks eluterve konkurents ning pedagoogikate mitmekesisus. Kui see kaob, kaotame me kõik.
Entusiasmiga kõneleb koalitsioon ja rahanduskomisjoni esimees sellest, et eraldame riigipiirile täiendavalt kaks miljonit eurot: Siseministeeriumi sisemiste vahendite ja looduskaitseliste maaüksuste riigile välja ostmata jätmise arvel ühe miljoni euro ulatuses. Eelmine siseminister tegi juba eelarve koostamisel ettepaneku leida vahendeid riigipiiri tarvis, aga siis ei peetud seda vajalikuks. Minule ei meeldi, kui julgeolekuga tegeletakse siis, kui on käes juba viimane minut. Selliselt on aga Reformierakond järjepidevalt kaitsepoliitikasse suhtunud, kui püüdis aastaid Eestit üle viia palgaarmeele. Nüüd jällegi peetakse oluliseks stabiilsust ja minnakse koguni nõnda kaugele, et äsja liitunud kindral mitte ainult ei toeta kohustuslikku kaitseväeteenistust, vaid soovib sundkorras ka kõik naised sinna saata. Sõbrad, võtke hetk ja mõelge läbi, mida te teha tahate! Siis on võimalik aru saada, kui tõsiselt teid neis küsimustes üldse võtta saab.

Teine teema, millel ma tahaksin pikemalt peatuda, on põllumajandus, sest ma olen ikkagi maaelukomisjoni liige. Tegime IRL-iga ka ettepaneku, mida ei peetud vajalikuks arvestada. Küll aga räägib põllumajandusminister, et Venemaa sanktsioonid on meie piimasektorit tugevalt mõjutanud ning et ta on teinud tööd leidmaks probleemidele leevendust. Eile õhtul sai selgeks, et Euroopa Liit kavandab Venemaa sanktsioonide mõjude leevendamiseks toetuste paketti Baltimaade piimatootjatele mahus veidi enam kui 28 miljonit eurot, millest Eesti osaks plaanitakse 6,9 miljonit ja seda siis loomulikult juhul, kui tuleb ka ametlik kinnitus. See on vaid osa mahust, mida võiksime maksta siseriiklike toetustena ehk top-up´ina, aga selleks instrumendiks ei leidnud valitsev koalitsioon sentigi. Ma võin ka öelda, et möödunud aastal ei olnud sellist olukorda ega Venemaa sanktsioone, mida meile ette heidetakse. Ei ole mõtet rääkida, et neid toetusi ei olnud ka selle aasta eelarves. Ka meist, IRL-ist võib olla parem. On ilmselge, et tänane olukord muudab konkurentsiolukorda turul, kuivõrd Eesti piimatootjaid lööb teema kõige valusamalt ning oleme jäämas ainsaks, kes sisulist tuge sektorile ei paku.
Kolmas teema, millel tahaksin peatuda, on tööhõivereformi temaatika. See on ikka päris õnnetu tase, millisel kujul me valdkondi ümber korraldada suudame. Kui omal ajal püüti lahendada töötuse probleemi, hulk inimesi muudeti töövõimetuteks ning nad hakkasid saama toetusi ja tänaseks pensioni, siis jäid puuetega inimesed aga tähelepanuta, nagu jäävad nende probleemid lahendamata ka nüüd vastuvõetud reformi käigus. Loomulikult käis seni kehtinud süsteem meie maksumaksjatele üle jõu. Kurb on aga see, et lahendust ei saa puuetega inimeste tegelikud probleemid ja vajadused ning ka uus süsteem on maksumaksjale endiselt üle jõu käiv. Seega tehakse justkui suurt asja, kus aga võitjaid ei näi olevat. Nõnda on see kogu 2015. aasta eelarvega. Lubatakse paljudele, ootused on suured, aga võitjaid ei näi olevat. Mul on ettepanek, et koalitsioon võiks teiste positiivsete asjadena nimetada ka seda, et Eesti rahvas võib nüüd selle eelarve eelnõu järgi ka rohkem seksida, sest põhimõtteliselt ei ole ju selle asja kohta eelnõus midagi öeldud, järelikult ei ole see keelatud. Võib-olla sobib see neile veel üheks positiivseks argumendiks. Tänan tähelepanu eest!

Laste abistamisest ja kaitsmisest

DSC_0065Eile toimus parlamendis Lastekaitseseaduse II lugemine. Rääkisin seal ilma hüsteeriata asjadest, mis mulle olulised: perekond, lapsed ja nende õigused, kohustused ning lootus abile. Kasutasin oma kõnes Varro Vooglaidi poolt kirja pandud mõtteid. Eilne kõne:

Head kolleegid
Mina lähtun oma elus ideaalidest. Muidugi ma tean ja näen, et elu meie ümber on tihti ideaalidest kaugel, kuid sellegipoolest – või ehk just selle pärast – tuleb sihte seada ja ideaalid peavad olema. Ka õigusloomet tehes peame meie siin lähtuma justnimelt ideaalidest. Näiteks sellest, et lapsel on armastavad ema ja isa. Et me oleme valmis pidama perekonda pühaks ning vajadusel ka perekonda aitama. See eelnõu, mida mõni on nimetanud maailma parimaks ei kannata kriitikat. Me teeme selle eelnõuga lastekaitses hulga samme edasi, ühiskondlikus mõttes on need aga sammud vastupidises ehk vales suunas. Ideoloogiline telg on selle eelnõu puhul väärakas. Meie siin, ega mitte ükski valitsus pole taasiseseisvunud aja jooksul teinud midagi selleks, et PEREKOND, meie ühiskonna püsimise ja kasvamise alus oleks kaitstud ja au sees.
See täna arutatav eelnõu toob mulle tahes-tahtmata meelde paralleeli vähem kui kuu aja eest vägisi ja vastu rahva tahtmist vastuvõetud kooseluseadusega. Siis räägiti, et kelleltki ei võeta midagi ära. Võib-olla mõned eelnõu toetajad ka uskusid seda. Aga veelgi kurvem on see, et kooseluseadus ei andnud ka kellegi midagi juurde. Tekitas vaid palju paksu pahandust ühiskonnas Samamoodi juhtub ka lastekaitseseadusega, mille praegune redaktsioon võtab lapselt ema ja isa ning annab talle last kasvatava isiku. Esialgu võib-olla ei tundugi nii õudne, kuid peame mõistma, et iga sogane definitsioon kergitab järgmise probleemi ega too lahendusi. Me võime aborti nimetada abordiks või, nagu see tegelikult on, sündimata lapse tapmiseks – sisu jääb samaks, aga mõtteviis muutub aegapidi. Peame seda tunnistama. Nagu tolgendamisest, mis on selgelt halvakõlaline sõna, on saanud hängimine, mida enamus peab normaalseks. Meid ei häiri enam väga kusagil hängivad lapsed. Tegelikult on aga häda suur, kui need lapsed on sedasi sihitult “laokil”, aga meid see ei huvita. Me täna ei räägi siin sellest kuidas neid aidata, vaid arvame, et nad vajavad kaitset. Head kolleegid, need nagu mitmed teisedki lapsed vajavad ennekõike tähelepanu, hoolt ja abistamist ja alles siis kaitset. Me peame mõtlema, kuidas aidata lapsi ja perekondi kus nad kasvavad. Abivajav ning hädaohus olev laps peaks seaduses olema selgesõnaliselt defineeritud. Meie aga tegeleme selles eelnõus hoopis teise küsimustega:
Esiteks loob see eelnõu arusaamise justkui tuleb lapsi kaitsa nende vanemate eest. Luuakse nägemus vastandlikust suhtest laste ja vanemate vahel ning siis kujundatakse regulatsioon, millega tagada riigi abi nõrgemale poolele ehk lastele.
See eelnõu kannab eneses sotsialistlikku mentaliteeti, mille kohaselt riik sekkub üha enam vanemate õigusesse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest – vanemad taandatakse positsiooni, kus nende loomulikku õigust oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda hakatakse käsitlema riigi poolt omistatud privileegina. See on nähtav ka tõsiasjast, et algselt puudus lastekaitseseaduse eelnõust viide põhiseaduse §-s 27 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt on vanematel esmane õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Samuti puudus eelnõust viide seonduvale printsiibile, et lapse arengu ja kasvamise loomulikuks keskkonnaks on perekond. Igal juhul ei ole uue lastekaitseseaduse eelnõus endiselt mitte sõnagi laste loomulikust õigusest emale ja isale – “ema” ja “isa” on sõnad, mida lastekaitseseaduse eelnõus ei mainita mitte kordagi.
Eelnõust jäävad välja mitmed kehtivas lastekaitseseaduses sisalduvad olulised põhimõtted, mis jaatavad selgesõnaliselt mitte üksi laste õigusi, vaid ka nende kohustusi. Laste kohustuste väljatoomine eelnõus on oluline mõistmaks tasakaalustavat konteksti, mille raames tuleb laste õigusi tõlgendada. Ilma laste kohustuste selge väljatoomiseta võib juhtuda, et seadust hakatakse väär-tõlgendama, nagu kujutaks vanemate poolt oma laste moraalsete, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste täitmise nõudmine endast tegevust, mida võib käsitleda laste õiguste rikkumisena ja sellisena omakorda õigustusena riiklikuks sekkumiseks perekondlikesse suhetesse.
Probleemiks eelnõu juures on tõsiasi, et see küll sätestab, et lapsi puudutavates asjades tuleb lähtuda laste parimatest huvidest, ent samas jätab määratlemata, et last otseselt või kaudselt mõjutavate otsuste tegemisel tuleb laste parima huvi väljaselgitamiseks lähtuda ennekõike perekonna huvidest ja vanemate seisukohtadest ning konflikti korral kellegi teise seisukohtade või huvidega lähtuda võimaluse korral esimesena mainitust. Sellise väljajätmise teel on lahjendatud võimalust väita, et seadust tõlgendades tuleks alati eelistada sellist lähenemist, mis ei vastanda laste ja vanemate huve, vaid püüab neid koos käsitleda. See loob omakorda paremad võimalused vanemate ja perekonna õigustesse sekkumiseks
Lastekaitseseaduse eelnõu keelab küll pornograafilise sisuga materjalide levitamise laste seas, kuid samal ajal ei ütle sõnagi mitmesuguse muu info levitamise kohta, mis samuti kahjustab laste füüsilist või vaimset tervist või nende kehalist, intellektuaalset või moraalset arengut.
Et mitte käituda silmakirjalikult, peaksime mõtlema tõsiselt ka sellele, milles seisneb pornograafilise sisuga piltide ja filmide laste hulgas levitamise keeld. Kui seadusandja on selle keelu eesmärgi saavutamisest reaalselt huvitatud, siis tuleks tõsiselt kaaluda ka pornograafilise sisuga materjali kättesaadavuse ulatuslikku piiramist internetis, sest kõigile lastele, kel on juurdepääs internetiühendusega aruvutile või telefonile, on kõige võikama sisuga pornograafia kättesaadav vaid mõne hetkega.
Kokkuvõtteks on uue lastekaitseseaduse eelnõus palju tõsiseid ja põhimõttelisi probleeme, millest nähtub taaskord, kuidas seadusandlik suundumus Eesti Vabariigis on muutumas perekonnavaenulikumaks, aga seeläbi tegelikult ka inimvaenulikumaks. Kui nüüd küsida, miks mina või IRL ei teinud muudatusettepanekuid, siis kinnitan, et need probleemid mida käsitlen, need ettepanekud ja mured kajastusid MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, intensiivne grupp Perekonna ja Laste kaitseks poolt esitatud ettepanekutes.
Paljude riikide kogemus näitab, et niisugune õiguslik regulatsioon, nagu eelnõuga tahetakse kehtestada, toob kaasa väga tõsiseid probleeme, ennekõike just seonduvalt avaliku võimu kaugelt liiga jõulise ja ulatusliku sekkumisega perekonna loomulikesse õigustesse. Norras, mille regulatsioonist on eelnõu väljatöötamisel lähtutud, eraldatakse igal aastal perekondade juurest rohkem kui tuhat last ning nii mõnelgi juhul on laste eraldamine oma emast ja isast olnud selgelt põhjendamatu – väidetavalt on sarnane olukord ka Soomes ja mitmes teises riigis, kus laste perekondadelt jõuga äravõtmisest on kujunemas järjest ulatuslikum ühiskondlik probleem.
Kahetsusväärseks tuleb pidada eile sotsiaalministeeriumist meile saabunud anonüümset tõde. Meile on valmistatud ette eelnõu ja eile saabus ka kiri, et ärge nähke liialt vaeva ja mõelge sellele. Teie eest on mõeldud. Teil on vaja see vaid vastu võtta. Minule niisugune arusaam ei sobi.
Kõige suurem põhjus, miks ma sellele eelnõule vastu olen, pole mitte see, mida seadusest võib lugeda, vaid ennekõike see, mis on jäetud kirja panemata ehk ei taheta täpselt defineerida: kes on abivajav või hädasolev laps ning kes ja millal peab teda abistama. Eelnõu räägib sellest, et riik läheb appi kohalikule omavalitsusele, jätab aga reguleerimata selle, kes ja millal läheb appi lapsele või perekonnale, kes abi vajab. Ning päris lõpetuseks arvan, et meil pole tarvis mitte lastekaitseseadust vaid abivajava lapse abistamise seadust.

Seto Kongress ja Mulgi Konverents

Täna Vikerraadiost setokeelseid uudiseid kuuldes oii taaskord kahju, et ei saanud läinud neljapäeval kongressil osaleda. Hetkel on olulised ja keesulised ajad nii piiril kui järgmise rahastusperioodi ettevalmistamisel. Saatsin kongressile oma tervituse:
Head kongressi delegaadid ja külalised.

Esiteks palun mind vabandada, et ma nõnda olulise sündmuse kutse pean tagasi lükkama. Nimelt nagu te tõenäoliselt teate toimub täna parlamendis kooseluseaduse eelnõu lõpphääletus. Ma pean sellel osalemist samavõrd oluliseks kui kongressi. Nii kummaline kui see võib-olla ka ei kõla, sain ma just selle eelnõu debati käigus aru, mida tähendab olla vähemus, kui kõik sind ümberringi toetavad. See võib näida ja tunduda kohatu võrdlusena, aga just nõnda mulle tundub. Kõik mõistavad ja toetavad setode vajadusi, aga otsustamise ajal kipub ressursse alati nappima.

Olen enesele selgeks teinud, et ennekõike peab olema enesel siht selge ja arusaam kuhu jõuda tahetakse. Mulle tundub, et paljude meie peades on see arusaamine olemas. Ma pole kindel, et suudame selle siin Setomaal ka ühiselt sõnastada ja see on probleem, millega peame tegelema. Aga just see tänane kogu ehk kongress on selleks kindlasti kõige õigem koht selle küsimusega tegelemiseks. Nagu teate ja mõistate olen ma väga konservatiivne, sellele vaatamata tajun minagi, et on asju, milleks peab olema julgust, et need lauale tõsta ja üheskoos läbi arutada. Mäletan, et juba nelja aasta eest tervitussõnavõtus mainisin, et paistame ülejäänutele välja liiga segased: kongress, vanemate kogu, valdade liit ja selle juhatus ning nõukogu, kroonikogo ning ülemsootska jne. On selge, et igal institutsioonil on vaja end tõestada ja näidata ning nad ongi vajalikud, ainult selle kirevuse juures, millel on ka omad voorused. Läheb sõnum ja sisu alatihti kaduma.

Soovin, et mõtleksime rahulikult läbi, kuidas kasvatada kongressi rolli. Kuidas saavutada, et see oleks tõeline Seto rahva esindus ning siin tegeletaks kõigest kõige olulisemate küsimustega. Et kongress võtaks kokku möödunud ning sõnastaks järgmise perioodi eesmärgid. Selleks, et kongressi eesmärgid ka rakendataks peaks minu hinnangul olema need läbi inimeste seotud arenguprogrammidega. Peaksime liikuma süsteemselt selles suunas, et kongress oleks olulisim organ ning siin räägitu ei jääks siia seinte vahele vaid rakenduks ellu. See pole lihtne, aga see on minu (aktiivse kõrvalseisja) hinnang. Kõige olulisem, et seda vajadust ühiselt mõistetaks.

Ma soovin kongressile häid ideid ja otsuseid, mida saaks ellu viia

Sibula Priit
Riigikogu Setomaa toetusrühma esimees.

Mulgi Konveretnsil õnnestus mul osaleda. Oli väga häid ja sisulisi ettekandeid ning kõlas imeline Anu Taul´i muusika. Mulgid valisid ka oma nn Uhkuse, kelleks sai torupillitalu peremees, muusik ja hobilendur ning isa Ants Taul. Selle üle on mul eriliselt hea meel, sest Ants on tuhat korda väärt, et teda esile tõsta. Ülemöödunud pühapäeval ei pidanud ta paljuks tulla Tallinna perekonda toetavale meeleavaldsuele, et lugeda ette aasta emade ja isade avaldus pereknna toetuseks.
Senise mulgivanema Alar Karu asemel asus ametisse Hummuli vallavanem Enn Mihailov, kes ise tervislikel põhjustel ei saanud ametiketti vastu võtta. Ennule head paranemist ning meeldivat koostööd ning edu mulkide eest seismisel ning esindamisel.

Kooseluseadus ei reguleeri armastust ega seksuaalsust

Riigikogus lõppes kooseluseaduse arutelu. Teine lugemine otsustati lõpetada häältega 41/33 ja 20 otsustas hääletamisel mitte osaleda ning 7 saadikut puudus. Olin eelnõu katkestamise poolt ning pidasin ka kõne:

Pöördun esmalt kõigi inimeste poole, kes on oma seisukohta selle eelnõu osas väljendanud. Ma olen osadele teist vastanud, kahjuks kõigile veel ei ole jõudunud. Aitäh teile, kes te kirjutasite ja toetasite seadust. Meil on erinev vaade sellele seadusele, aga me oleme saanud rahulikult ja ilma emotsioonideta kirjavahetust pidada. Üks toetajate seast tänas mind vastamast ning kirjutas: see on tore, et inimestel on erinevad arvamused. See ongi elu alus. Tugev mets on liigirikas mets. Maailm on loodud liigirikkaks.

Tänud teile, kes te kirjutasite ja ütlesite, et seadust ei tohi mingil juhul vastu võtta. Mina mõtlen teiega samamoodi. Tänud teile tuhandetele, kes te pidasite vajalikuks tulla pühapäeval Toompeale oma meelsust avaldama. Me vähemalt minu meelest ei olnud seal millegi vastu vaid nende väärtuste poolt, mida peame kõige olulisemaks. Me pole kellegi armastuse vastu vaid avaldame toetust pereideaalile, mis meie meelest koosneb mehest, naisest ja lapsest. Teame, et sellise koosluse kõrval on palju teisi, aga ideaal on meie jaoks just selline.

Mul on täna siin lithne kõneleda, sest juba parlamenti kandideerides ja end tutvustavates materjalides kirjutasin, et seisan traditsiooniliste pereväärtuste eest ning olen nn homoabielude seadustamise vastu. Küsisin ja sain mandaadi, ma esindan ennast ja oma valijaid. Nad vähemalt teavad, mida ma siin ajan. President Ilves rõhutas kuu aja eest siin avaistungil, et valija mandaadiga saab ja tuleb teha jõulisi otsuseid. Just seda mina siin teengi. Tõsi tema rääkis sellest teises ehk reformide ja Eesti eeskujuks olemise kontekstis. Siin olengi presidendiga vastupidisel seisukohal. Minu hinnangul võiks Eesti olla eeskujuks ülejäänud ja samuti väheneva rahvaarvuga Euroopa riikidele, kus kõigest kõrgemale on seatud indiviidi õigused. Võiksime hoida üleval ideaali perekonnast, näidata eeskuju. Me oleme väiksemad ning meile saabub demograafiline katastroof kätte kiiremini kui kellelegi teisele. Otsime lahendusi ning hoiame väärtusi, mitte ärme liigu teiste eeskujul ummiksohu.

Enamuse oma valijate eest tahate te ise otsustada, mida või kuidas käituda. Miks ei võta te aega, et nendega need teemad läbi arutada. Kui see on teie meelest õige, siis eeldan, et suudate seda inimestele ka selgitada nagu teisigi teile olulisi teemasid. Uskuge see on hea võimalus inimstega suhtlemiseks.

Kuu aja eest avaistungil ütles spiiker Nestor järgmist: Valijatel on lisaks valimispäevale õigus ja võimalus väljendada parlamendiliikmetele oma veendumusi iga päev. Mul on seda eriti heameel tõdeda, et ka kogenud poliitik nõnda kiirelt muutub. Sest minu teada oli just hr Nestor see, kes meid kooseluseaduse vastu olevate inimeste e-mailide eest päästa püüdis ning nende jõudmise saadikuteni peatada palus, ilma et oleks minult uurinud, kas ma sellist kaitset üldse vajan. Vabandan juhul kui minu väide ei olnud tõene. Veel ütles spiiker: Teades, et vaidlus kooseluseaduse üle saab olema tuline, on mul teile vaid üks palve: ka eelnõu vastased võiksid tunnistada, et selle seaduse vastuvõtmine ei saa muuta mitte kellegi eelistusi partneri valikul. See on ikka Jumala või looduse poolt ette antud, kuidas keegi parasjagu usub.

Olen teadlik, mida selle eelnõuga püütakse teha. Sellega ei reguleerita kellegi isiklikku õnne või armastust, ei sunnita ega meelitata ühele või teisele poolele. See ei ole eelnõu, mis reguleeriks vaid kahe täiskasvanud inimese suhteid. Selle eelnõuga püütakse ümber defineerida meie kultuuriruumis aastasadu kestnud tõekspidamised perekonnast. Püütakse kui mitte hävitada siis hägustada minu ideaal perekonnast, mis senini põhiseaduse kaitse all. Mille või kelle nimel küsin mina? Ma ei mõista seda ja mõistan, miks ei mõista seda ka rahva enamus. Me hädaldame iibe probleemide üle. Ometi pole ei ükski erakond, ega sotsiaalminister pidanud kunagi vajalikuks algatada või rahastada kampaaniat, mis väärtustaks abikaasade truudust või abiellumist, või paljulapselisust.

Aga ka selle eelnõu menetluse käigus ei pidanud õiguskomisjoni esimees paljuks paluda seminarile teemal “perekond ja ühiskond” rääkima homoseksuaali sellest, kui hea ja tore asi on homoabielu, ent samal ajal ei olnud mingit ettekannet selle kohta, mos on üleüldse perekonna ühiskondlik tähendus ja funktsioon ning miks käsitleb põhiseadus seda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Sellist silmakirjalikkust on selle eelnõu menetluse ajal olnud väga palju.

Viimasel ajal on palju räägitud julgeolekust ja riigikaitsest. Lootusest, et rahvas tahab oma riiki kaitsta. Mitmed kaitseliitlastest ja tõelistest Eesti patriootidest sõbrad on mulle väljendanud oma tundeid, mida meie riigijuhtide praegune rahva tahtega mittearvestav ja lausa ülbe käitumine neis tekitab. Ja nimelt, et see on tublisti kahandanud nende otsustavust Eesti riigi kaitsmiseks pingutada ja panustada. Et see muudab meie idanaabri vähem ebameeldivaks nende silmis ning paneb vahel lausa küsima: kas ma ikka olen valmis sellise riigikorra eest oma elu kaalule panema. Kui see pole ohuks Eesti riigi julgeolekule, siis mis selleks veel oleks?

Selle eelnõu osas on oma arvamust avaldanud ka väga paljud teistest rahvustsest eestimaalased. Nad osalesid ka pühapäevasel koosviibimisel. Mis saab ja kes nendega suhtleb. Kuidas mõjub selle eelnõu vastuvõtmine lõimumisele?

Praegusel äreval ajal on minu arvates vastutustundetu õõnestada Eesti elanike usku oma riigi demokraatlikesse ja kõlbelistesse väärtustesse ning ühiskonda lõhestada, nagu kooseluseaduse pooldajad ning kahjuks ka suur osa meie meediast seda teeb. Kaitsta tahaks seda riiki, kes sind kaitseb või vähemalt austab, mitte ei sõida tankiga üle.

Me oleme liiga vähe rääkinud ja selgitanud. Enamus ei mõista seda eelnõud, mina ei pea vajalikuks. Ja tuletan veelkord meelde, et ma ei rääkinud kahe inimese vahelisest õnnest või seksuaalsusest. See ei ole selle seaduse küsimus. Selle seaduse tulemus on katastroof nii enamuse kui vähemuse jaoks. Ma ei suuda ette kujutada ühiskonda, kus vähemus saaks olla õnnelik kui enamus on õnnetu.

Kooseluseaduse üle peab otsustama rahvas

Täna toimus riigikogus arutelu kooseluseaduse rahvahääletusele paneku üle. Pidasin seal IRL nimel järgmise kõne:

Head kolleegid,

Kooseluseadus on ilmselgelt selle koosseisu kõige enam tähelepanu pälvinud eelnõu. Selleks on ka tõsine põhjus. Vaatamata eelnõu algatajate püüdele kõnelda sellest eelnõust, mis puudutaks justkui vaid kahe täiskasvanud inimese suhteid, seda mõistavad nüüdseks juba kümned või isegi sajad tuhanded inimesed, et see pole kaugeltki nõnda.

Selle seadusega püütakse ümber kujundada meie arusaamist ühiskonna ja kultuuri alusväärtustest. See eelnõu on vaid osa tegelikest eesmärkidest, milleks on homoabielude seadustamine. Nõnda rääkis ka näiteks õiguskomisjoni poolt korraldatud arvamusseminaril Christian Veske, kes ütles, et samasoolised on nõus tulema ülejäänud ühiskonnale vastu ning mitte kohe homoabielusid nõudma.

Jälgides teistes riikides toimunut tundub, et kahjuks on see üsna tõenäoline. Kõige kurvem on aga see, et tõenäoliselt tekitab see seadus vaid palju paksu pahandust ning tegelikke lahendusi ei paku kellelegi. Enne selle eelnõu menetlust ei olnud ühiskonnas mingeid probleeme, ei kõneldud vihast ega loobitud vastastikku solvanguid. Loomulikult olid inimesed teadlikud, et meie kõigi kõrval elavad samasoolised paarid, see ei häirinud kedagi. Selle eelnõuga on algatajad tahtlikult või tahtmatult suutnud ühiskonnas saavutada lõhestatuse, inimesed on valinud poole. Aga see pool ei lähe rahvuse, vanuse ega millegi muu sellise pinnal. See on väärtuste konflikt.

Kooseluseadus lõhub suure hulga inimeste jaoks piirid perekonna mõistest ja sellest, mis on nende jaoks püha. See eelnõu püüab kirjutada ringi senised arusaamised inimeseks olemisest ja elu alustest – tegu on sügava kultuurilise nihkega. Põhiseaduse paragrahvi 27 alusel on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Tõsi, kahjuks puudub seadustes perekonna legaaldefinitsioon, aga kui lugeda põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis on üheselt selge, et silmas peetakse mehe ja naise vahelist liitu – ja selleks on sügav põhjus, sest vaid mehe ja naise ühendus saab imelisel eluandval moel tagada rahva püsimise ja kasvamise. Samamoodi mõistab seda enamus Eestimaa elanikkonnast ning just nii pidasid seda silmas ka põhiseaduse loojad. Kui me ei saa enam elementaarstest mõistetest aru, siis avagem Eesti keele seletav sõnaraamat, mille järgi on:

perekond – abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda

abielu – mehe ja naise (harilikult ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu

Septembris avaldasid vandeadvokaadid Aivar Pilv, Ilmar-Erik Aavakivi ning Jaak Siim põhjaliku õigusliku analüüsi, milles jõuti põhijärelduseni, et põhiseaduse paragrahvi 27 algne eesmärk oli omistada eriline kaitse perekonnale kui mehe ja naise vahelisele liidule. Analüüsi koostajate arvates ei võimalda Põhiseaduse Assamblee istungite protokollid, Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne ja käesolevaks ajaks kujunenud Riigikohtu praktika jõuda järeldusele, mille kohaselt oleks PS paragrahv 27 lg 1 algne eesmärk olnud ka samast soost isikute vahelise koosluse eriline kaitsmine perekonnana.

Seaduseelnõu toetajad, sh president Ilves, räägivad, et aeg on muutunud. Aga aeg ei muutu ju iseenesest. Meie muudame aega ja osad meist tahavad sundida muutma ka arusaamisi, ideaale, tõekspidamisi. Viimasel ajal on hakatud jõuliselt ümber defineerima teisigi sõnu peale perekonna ja abielu. Nõnda kuuleb üha tihedamini, et demokraatia ei tähendavatki enam riigielu korraldamist lähtudes rahvaenamuse tõekspidamistest ja tahtest. Siis jääb mulle eriti arusaamatuks, mida me siin riigikogus teeme. Kuidas peaks parlament töötama? Kuna meil pole kõige kohta legaaldefinitsioone, siis lisaks rahva hulgas mõistetavale, pöördusin siingi eesti keele seletava sõnaraamatu poole, mis annab sõnale demokraatia järgmise vaste:

demokraatia – rahvavõim; poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused

demokraatia on sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele

Hiljutisest TNS Emori uuringust nähtub, et koguni 67% ehk 2/3 elanikkonnast ei poolda homoseksuaalse paari riiklikku tunnustamist perekonnana (51% ei poolda üldse ning 16% pigem ei poolda). Ka augustis ERR-i tellitud uuringust nähtus, et kooseluseaduse vastuvõtmine oleks vastuolus kõigi parlamendierakondade valijate enamuse ootuste, tõekspidamiste ja tahtega. Me kõik teame, et see oleks ühemõtteliselt käik vastu rahva tahtmist – see oleks rahva tahtest jõuga ülesõitmine.

Arvestades Eesti ühiskonnas aastasadadega kujunenud tõekspidamisi, meie kultuurikonteksti ning rahva ennekuulmatult jõulist vastukaja kooseluseaduse menetlusele on meie ettepanek panna kooseluseadus rahvahääletusele. Kutsume kõiki saadikuid üles seda toetama.
Ärgem kartkem anda rahvale võimalust meie ühiskonnaelu korraldamises kaasa rääkida. Näidakem, et olete demokraadid mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Usaldagem otsus rahvale!