Ühtluskoolidest ja kogukonnakoolidest, ehk erakooliseaduse valguses haridusest veidi laiemalt

Seoses erakooliseaduse eelnõu teise lugemisega on põhjust vaadata haridustemaatikat veidi laiemalt kui seda käsitleb nimetatud eelnõu. Muudatusi PGS-is ja erakooliseaduses tehakse lootuses, et lapsed saaksid oma võimeid ja huvisid arvestades parima hariduse. Hariduse headuse hindajana ei näe ma paraku mitte riiki vaid lapsevanemat.

Eestis on tihti näha ettekujutust, kus omavalitsus või riik arvavad, et lapsed on nende omand. Ressurss, millega raha eelarvesse tuleb või kulu, millega raha välja läheb. Lisaks saab sellest ressursist feimi, PISA-feimi. Selline suhtumine tuletab mulle meelde pärisorjust, 19. sajandi algust ja varasemat elukorraldust Eestimaal. Nii konservatiiv ma pole, et ma igas nüansis tollesse aega tagasi tahaks minna.

Ma usun siiralt, et maksuraha on kodaniku oma ja riik ning omavalitsus saavad olla vaid head abilised, kes võimaldavad sellel rahal liikuda sinna kooli, kuhu lapsevanem ise tahab.

Nõnda on mul hea meel, et erakoolide rahastamisprobleemile on lõpuks leitud lahendus, millega võib enam-vähem rahule jääda. See on samm õiges, stabiilsuse suunas. Ma tänan koalitsioonipartnereid ja ministrit, kes mõtlesid aktiivselt kaasa ja otsisid heas tahtes parimat võimalikku lahendust, et lapsevanemad saaksid põhiseaduse vaimust tulenevalt olla oma laste hariduse eest esmased vastutajad. See stabiilsus erakoolide tegevuskulude katmisel ja mõistlike õppemaksude kehtestamisel loob vanematele võimaluse valida oma lapsele sobilikku haridusteed.

Tõsi, veel parem meel oleks mul, kui ühel hetkel tuleks ka päev, kus rahastamismudelit silmas pidades pole enam vahet, kas koolipidajaks on riik, omavalitsus, lapsevanemate loodud mittetulundusühing, haridusentusiastide loodud sihtasutus või mõni muu koolipidaja.

Kui me räägime maksuraha mõistlikust kasutusest, siis ei pea me koolide puhul rääkima mitte omandivormist vaid õpilaste arvust ja põhjendatud eranditest, mida me selles osas oleme valmis lubama.

Ma tean, et selle jutu peale läheb karv turri ühtluskooli eestkõnelejatel. Mulle tundub, et nad otsivad ühtluskooli valest kohast. Omandivormist. Ühtlus, kus gümnaasiumid on riigi omad ja põhikoolid omavalitsuste omad (ja neis õpivad kuulekad pärisorjad), pole väga hea ühtlus.

Ma olen nö maakas, Valgas koolis käinud. Kui ma vaatan ühtluskooli eest kõnelejaid, siis on nad enamasti lõpetanud mõne eliitkooli või käivad selles nende lapsed. Ühe mu kunagisest erakonnakaaslasest ministri naersid Tallinna õpetajad välja kui ta kodulähedasest koolist rääkides tõi näiteks näiteks oma koolitee Miina Härma gümnaasiumis.

Üks reformierakondlasest ühtluskooli eest kõneleja (kes oli eelnõu suhtes kriitiline) on eelistanud oma lastele munitsipaalkooli, kus on eraldi nii poiste kui ka tüdrukute klassid, ühte kõige omanäolisemat kooli Eestis. Muide, ka kooli, kus väga erinevate erivajadusega lapsed on õppinud tavakoolis juba ammu enne kui seda seadusega suunama sooviti hakata.

Mina eelistasin oma lastele erakooli, mis on oma olemuselt vägagi kogukondlik. See kogukondlikkus võlus mind juba siis, kui mu lapsed Põlvas erakooli lasteaias käisid. Olen seisnud ka Pühajärve Kooli eest, mis oma kogukondlikkusega samuti silma paistis. Võimalik, et need koolid meenutavad mulle mu oma kooli Valgas, mis samuti polnud kombinaatkool.

Ka mulle meeldib ühtluskool ning ka erakoolid on osa sellest, mõistliku ühtluskooli, mudelist. Mõistlik ühtlus saavutatakse läbi ühtsete standardite ja õppekavade jättes koolile siiski piisavalt ruumi olla omanäoline. See on lahendusi pakkuv nii kohalikus hariduskeskkonnas leiduvatele probleemidele kui ka nutikas kogukonna loodud võimaluste kasutamisel.

Toetagem vanemate võimalust olla esmaseks vastutajaks oma laste haridustee valijatena.

Elagu kogukonnakoolid! Erakooliseaduse muudatused aitavad sellele kaasa.

Räägime võõrkeeles(t)

President Kaljulaid võttis mõni aeg tagasi sõna lasteaedades keele õpetamise teemal. Pole mingi saladus, et lasteaiaeas ja algkooli esimestes klassides on keeleõppeks väga viljakas aeg. Paraku kasutatakse Eestis seda potentsiaali väga vähestes lasteaedades ja koolides. Põhjuseks on nagu ikka, enamasti raha. Kaudselt komistas president ka ühe teise olulise küsimuse otsa, ent ei osanud seda vist märgata. 

Lasteaiaharidus on teatavasti tasuline. Lapsevanema kanda ei ole küll kõik kulud, aga lasteaiatasu on siiski võrreldav enamiku erakoolide õppemaksudega. Keeleõpe tähendaks lasteaialapse vanematele täiendavaid kulusid. Riikliku katteta kulu on varane keeleõpe ka koolidele, tavakoolis algab A-võõrkeele õpe alates kolmandast kassist. Loomulikult üritatakse varase õppe ja õppekavast suurema õppemahu kulu katta kas läbi koolitoetuse või päris avaliku õppemaksu. Keeletunde käsitletakse viimasel juhul tasulise huviharidusena.

Samas, kui me soovime, et vene laps tõesti omandaks eesti keele oskuse või eestlane võõrkeeleoskuse, siis peaks keeleõppega alustama võimalikult vara kõigis koolides, vähemalt nende laste osas, kellel on selliseks õppeks piisavalt eeldusi. Õppega alustamine on seejuures isegi lihtne, keerukam on sobilike metoodikate leidmine ja õpetajate valmisoleku loomine.

Veelgi enam, kui me näeme, et koolieelne õpe peaks olema tingimata vajalik, siis on võimalik, et lasteaia viimane õppeaasta viia üle hoopis kooli. Praegu on see nii ehk naa seotud kooliks ettevalmistumisega. Euroopa praktikas on see täiesti tavaline, mõnes riigis algab koolitee varemgi. Loomulikult on tingimused sellises koolis suurel määral lasteaialikud, ikka selleks, et lapse areng oleks eakohaselt toetatud.

Praktika näitab, et hea õppemetoodika, varase õppe alguse ja õpilase eelduste olemasolu korral omandatakse A-võõrkeele õppimisel põhikooli lõpuks B2 tase kindlasti, tihti isegi C1 tase, eriti andekad jõuavad C2 tasemeni. Riiklik õppekava seab seevastu madalama B2 taseme omandamise eesmärgiks alles gümnaasiumi lõpus. Vahel ei õnnestu seegi.

Võib ju öelda ka, et tegelikult on keeleõppega meil kõik hästi. Eesti keele omandamine vene koolides paraneb tasapisi ning eestlased oskavad inglise keelt paremini kui soomlased, itaallastest rääkimata. Harva märgatakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutatud keeleoskus tekib tihti mitte tänu õppele koolis, mitte tänu efektiivsetele metoodikatele, vaid pigem omandatakse keeleoskus vaatamata koolis toimuvale. Inglisekeelne kultuuri- ja tarbimisruum on sedavõrd intensiivne, et jõuab ühel õpilasteni.

Et keeleõppega kõik korras pole, näitab pigem B-keele õpe. B-keele puhul on tegu enamasti keelega, millega õppijal pole nii intensiivset kontakti kui enamasti A-keeleks oleva inglise keele puhul. Kindlasti leidub andekaid õpetajaid ja andekaid õpilasi, ent liialt tihti on B-keele õpe Eesti koolides ajaraiskamine. Tunde kulutatakse üksjagu, mida ei teki on keeleoskus, millega oleks reaalselt võimalik elus midagi pihta hakata. See probleem on väga tõsine ühtluskooli printsiipi järgivates riigi- ja munitsipaalkoolides, aga teise ja kolmanda võõrkeele õpetamine on väljakutse ka nö eliit-, teeninduspiirkonnata ja erakoolidele.

Siit tekib küsimus, kas see, mida lastele praegu lasteaias ja koolis õpetatakse on tegelikult see, mida vaja oleks. Kas me ikka saame endale lubada seda, et jätame täielikult kasutamata keeleõppeks kõige soodsama vanuse? Kas see, et paljudes koolides kulutatake ebaefektiivsele keeleõppele tunde, millega raisatakse lihtsalt aega, on ikka põhjendatud?

Tegelikult tuleks otsa vaadata ka teistele õppeainetele. Mis saaks siis, kui gümnaasiumi alguseks on hetkel õppekavas seatud võõrkeele õppe eesmärgid juba saavutatud?

Oluline küsimus, milleni president ei jõudnud on et, millises vanuses peaks laps minema kooli ja millal kooli lõpetama. A-võõrkeele õppe ideaalprotsess ei kipu kattuma kooliea ega kestvusega. Võimalik, et meil on veel sarnaseid probleeme: eelkool on muutunud nii levinuks, et see on justkui koolisüsteemi orgaaniline osa. Kas kooliea määratlus vajaks olulist reformi? Siinkohal tahaks rõhutada, et see on tõesti küsimus ja mitte vastus. Ka selliseid küsimusi peame me haridusvaldkonda käsitledes küsima. Paljud lugejatest mäletavad kindlasti, et nemad lõpetasid keskkooli varem kui see tänapäeval kombeks on. Ometi rahvastik vananeb, pensioniiga tõstetakse … aga kooli tiksub ikka omas rutiinis. Vahelduseks arutletakse koolivõrgu korrastamise üle, aga see, mis koolis tegelikult toimub, kuidas kool ümbritseva elu suhtes asetub, kipub jääma tahaplaanile.

Mul on tõeliselt hea meel, et president haridusteemasid puudutab ning soodustab nõnda diskussiooni teket. PISA testi suurepärased tulemused on seda kippunud summutama. Samamoodi on ju keeleoskus suhteliselt hea, keskmine ehitajagi räägib nii inglise kui soome keelt. Meil on kõik justkui hästi. Tegelikult ongi. Küsimuseks jääb, kuhu ja kuidas me saame siit edasi minna. Märgata tasuks ka seda, kas mõned asjad on hästi tänu sellele, mis koolis toimub või vaatamata koolis toimuvale.

Mul on hea meel ka, et haridusmaastik pole Eestis täielikult ühtlustatud. Seda lugu ei oleks kirja saanud kui mõned koolid poleks võõrkeelte (või riigikeele) õpetamisel edukamad kui teised. Need praktikad ja kogemused on kogu haridussüsteemi arengut silmas pidades hindamatud.

P.S. Seda juttu kirja pannes sai konsulteeritud keeleõpetajaga, kes on õpetanud Soomes riigikeelt pagulastele, kokku puutunud keeleõppega Kanadas ning õpetanud inglise keelt Lasnamäe õpiraskustega õpilastele. Igapäevaselt töötab ta ühes nö teeninduspiirkonnata koolis. Miks ma konsulteerisin? Koole külastades keeleõppest avanev pilt on väga vastuoluline ja mul tekkis kahtlus, et ehk ma vaatan seda läbi kõverpeegli.

Riik ei saa jääda haldusküsimustes kõrvaltvaatajaks

Haldusreformi ja sellega seonduvaga on tegeletud juba väga pikalt. IRL on pakkunud välja rohkem erinevaid versioone kui ma üles oskan lugeda. Kahjuks ei ole meid selles valdkonnas saatnud edu, mille üle võiks rõõmu tunda. Olin veel küllalt noor kui minister Loodus oma kava välja käis. Sellega tegelesid minu erakonnakaaslased ka Partsi valituses ning tegeleme ka täna. Ja nii minul kui erakonnal puudub arusaam, et suudaksime selle käiguga kokku hoida administratiivseid ja halduskulusid. See ei ole kindlasti ainus eesmärk, aga hea kui see nende sammudega kaasneks. Meil on vaja selget ja mõtestatud suhtumist regionaalpoliitikasse. Ainult selge arusaamisega suudame säilitada elu ja töökohti maapiirkondades. Senine vabatahtlikus ja kõrvaltvaatamise tulemusi nägime ka rahvaloenduse tulemustes. Ja nüüd ei ole enam muud teha kui tagajärgedega tegeleda. Et me ei peaks järgmist ringi taaskord vaid tagajärgedega tegelema, siis on vaja muudatusi.

Eile tegeles kultuurikomisjon uue põhikooli ja gümnaasiumiseadusega. Täna hommikul kohtusime haridus-ja teadusministriga samal teemal. Peamine probleem, miks sellega tegeleme on see, et demograafiline seis on drastiliselt muutunud, koolivõrk ja ka sisu pole kahjuks järele jõudnud. Igale omanikule st omavalitsusele tundub, et tema peab veel vastu. Ja nii on ka paljudes teistes küsimustes. Seda mida ei suuda teha koha peal tehakse hiljem tsentraalselt, et me elaksime maksumaksja võimetele natukenegi võimetekohasemalt. Transpordiga tegeletakse juba tsentraalsemalt. Ka menetletav eelnõu tegeleb transpordi temaatikaga. Aga ka siin seisavad ees uued ja suured väljakutsed sest meil tuleb ilmselt uuesti mõtestada kogu see maakonnaliinide, doteeritavate liinide temaatika.

Kui veel korra konkreetsest eelnõust rääkida, siis see eelnõu on vajalik, et võtta maha takistusi neilt, kes soovivad vabatahtlikult ühineda. Viljandi ümbruse vallad on tublid ja on igati mõistlik neilt takistused eemaldada. Aga samas on ka selge, et see absoluutne vabatahtlikkus, mille me oleme seni valinud, ei ole kindlasti piisav ja ühel hetkel tuleb Riigikogul teha ka üks teine otsus, mis kogu kov-maailma kännu tagant välja aitab. riik ei saa olla ainult kõrvaltvaataja. Ja kohalikku elu oskavad paremini edendada ikka kohalikud. Aga peame neile andma selleks võimalused. Täna neid võimalusi ei ole.

Kõrgharidusest uue seaduse valguses

Täna kiitis Riigikogu heaks kõrghariduse ümberkorraldamise. 2013 aastast on sisseastujatel võimalus lõpetada õpingud ülikoolis maksumaksja arvel st tasuta.

Ligipääs kõrgharidusele muutub paremaks.

Sisseastumine toimub uue korra järele lävendipõhiselt. See tähendab, et ülikool kehtestab sisseastumiseks tingimused ning kõik kes tingimustele vastavad ning täitavad õppekava 30 EAP ulatuses, saavad seda teha tasuta. Ei ole enam eraldi kriteeriume neile, et tasuta saab ühtedel alustel ja raha eest teistel alustel õppida.

Kes siis ikkagi saavad tasuta õppida?

Tasuta õppida saavad kõik, kes täidavad õppekava täies mahus. Loomulikult ei ole see tasuta kõigile, kes tahavad ja mahus mida tahavad. Õigused on kooskõlas kohustust ja vastutusega. Maksumaksja kulul saavad õppida võimekad ja õppimisest huvitatud üliõpilased, kes peavad igal semestril koguma vähemalt 30 EAP.

Kas ja mille eest on võimalik ülikoolil tasu küsida?

Ülikoolil tekib õigus, mitte kohustus, küsida üliõpilastelt osalist tasu nn saamata jäänud punktide eest. Kuigi üliõpilased on selles osas valjuhäälset protesti avaldanud on igati loogiline, et tasu saab ikka siis kui töö on tehtud. See on minu meelest kõikide suhtes õiglane.

Ja nendele kes ei saa täisajaga õppimisele pühenduda ja tahavad seda teha töö kõrvalt jääb võimalus õppida eksternina. Nii olen ka mina ise lõpetanud.

See on üle pika aja konkreetne ja oluline samm, kus minnakse sõnadelt tegudele. Kui me tihti vaid pidevalt räägime, et inimene on ainus oluline ressursse Eestis, siis selle eelnõuga me ka toetame inimest ja tema püüdlusi.

Kõrgharidusreformist ja meeleavaldustest

Tänane päev oli küllalt vastuoluline ja mõneti arusaamatu. Üle-Eesti, Toompeast Võru ja Kuressaareni avaldasid noored meelt kõrgharidusreformi vastu. Toompeal oli lisaks üliõpilasaktivistidele näha ka opositsioonierakondade noori aktiviste ja nende pahameel selles kontekstis mõistetav.

Segaseks aga jääb see, mille vastu siis tegelikult ollakse ja kas sellest ise ikka täpselt aru ka saadakse. Tänase kõrgharidussüsteemi jätkudes on demograafilist situatsiooni arvestades 4 aasta pärast selles sektoris ca 40 miljonit eurot vähem kui täna. Seda on umbes samapalju kui täna erasektorist kõrgharidusse vahendeid juurde tuleb. Tänase süsteemi kokkukukkumisele on viidanud nii OECD 2007 aasta analüüs kui Riigikontrolli märgukiri, seega on muudatused paratamatud.

Eesti on edukas, sest me oleme teinud julgeid ja keerulisi otsuseid. Tasuta kõrghariduse temaatika on kindlasti üks näide meie julgetest sammudest. Loodan, et õige pea jõuab kooskõlastusringilt Riigikogusse ka vajaduspõhiste toetuste eelnõu ning saame ka selle menetleda ning kiirelt rakendada. Valdavalt liigutakse maailmas vastupidises suunas ehk pigem kasvab eraraha kõrghariduses. Kuivõrd Eesti kõige olulisem ressurss on inimene, siis on ülimalt loogiline ja viimane aeg, et me senisest enam inimesse investeerime. Ainult haritud inimese ja tema panustamise läbi on meil võimalik ühiskondlikku kogurikkust kasvatada.

Minu arvates on tulevane süsteem võrreldes tänasega õiglasem. Täna pääsevad noored kõrgkooli, kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest. Täna on ülikooli saada raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib jääda seetõttu ülikoolist üldse välja. Loomulikult on tarvis tulevikus pingutada, et oma 30 EAP kätte saada. Aga ka tulevikus ei maksta kusagil vaid tööl käimise eest.

Mõneti üllatab mind meie tulevaste ja tänaste üliõpilaste suhtumine, sest just nende jaoks muutub olukord paremaks. Reformi läbiviimine võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatava raha kahekordistada.

Nii Tartu kui Tallinna Tehnikaülikool kuuluvad maailma parimate kõrgkoolide hulka ning need, kes tahavad pühenduda õppimisele saavad seda pärast eelnõu rakendumist teha tasuta. Ehk Eestist saab tulevikus maailmatasemel kõrghariduse tasuta.

Pühajärve Põhikooli poolt

Head Pühajärve kooli toetajad,

Ma peaksin olema täna koos teiega, aga kahjuks töökohustused ei võimalda. Paljudega kohtusime möödunud neljapäeval ja sealt sain ma taas suure hulga kindlust, et oleme üheskoos ajanud vajalikku ja õiget asja. Ei ole liiga palju asju, mis meid seovad ja pidevalt suhtlema panevad. Meie lapsed ja nende tulevik läbi Pühajärve Põhikooli on meid pannud seda tegema. Meie lastest on saanud meie ühendaja ja seeläbi kooli toetaja. Just nõnda olen mina meid alati käsitlenud. Meie ei ole valla (valitsuse/volikogu) ja tema tegevuse vastu vaid Pühajärve Põhikooli poolt.

Ma mõistan ka valda, kes püüab oma koolivõrku korrastada. IRL poliitikuna on mul hea meel, et tegeletakse tuleviku planeerimisega. Aga kui ka teha kõige õigemat asja, aga teha seda valesti, siis ei ole sellest asjast enam asja. Ja Pühajärve Põhikooli saaga on minu meelest just selline. Mäletatavasti algas see vallavanema ja abivallavanema ringsõiduga 1 klassi astuvate vanemate juurde, kes teatasid, et I klassi ei avata, siis direktori alusetu vallandamine ja ennistamine, siis taaskord I klassi mitte avamine. Vahepeal telliti valla hariduse arengukava, kus aktiivselt osalesime, aga meie ettepanekuid ei planeeritudki arvestada. Kas on võimalik kooli elu veel kuidagi ebastabiilsemaks muuta. Mul on keeruline seda kujutleda. Meie oleme teinud kõik, et oma lastele parimaid võimalusi saada ja peame selleks õppimisvõimaluseks Pühajärve Põhikooli. Me oleme esitanud oma nägemusi ja ettepanekuid. Aga meile ei ole suudetud selgelt esitleda mida on võimalik meil muudatustest võita, kuigi usun, et seegi on kindlalt olemas. Täna teame vaid, et riigi rahastamine on selline, et vald loobub enam kui 60 000 eurost aastas. Aga mida plaanitakse teha koolihoone ja muuga ei ole meile teada. Räägitakse kokkuhoiust, aga konkreetseid numbreid ei näita keegi. Me toetame tegevusi, mis arvestavad valla inimesi ning muudavad meie elu paremaks nii täna kui tulevikus. Me oleme valmis toetama asju, mida mõistame ja mille taga on arvutused.

Ma olen meie koosviibimistel osalenud mitte poliitiku vaid ennekõike lapsevanemana. Pühajärve kool on hetkel minu kodule kõige lähemal ja olen lähtunud, et see on minu laste kool tulevikus. Ma olen väikeste koolide toetaja. Aga väikesed koolid ei saa asuda suurtes ja kulukates hoonetes. Omavalitsus peab tegema kõik, et kulusid kokku hoida. Oleme selleks varasemalt pakkunud välja lasteaia ja raamatukogu kolimise koolihoonesse ning vajadus on kooli küttesüsteem kaasajastada. Selleks aga pole omavalitsus midagi teinud. Me peame jääma oma ettepanekute juurde. Me peame hoidma kokku. Vaid koos suudame oma laste tuleviku eest kõige parimini seista.

Täna mõtetes aga õige pea juba ühes teiega

Priit Sibul Risttee külast

Otepää võimuliit püüab taaskord Pühajärve kooli sulgeda

Juba nädalapäevad on Otepääl taaskord väga närviline. Kuigi paljud on lasknud end uinutada jutust, et midagi e juhtu. Täna sain kõne Orava vallast: Priit, mis jama teil seal toimub? Pühajärve kooli tahetakse kinni panna ning asemele teha hooldekodu. Eile räägiti Pühajärve sulgemisest ka Valgamaa teises otsas. Pole kahtlustki, et tahetakse kinni panna.

Umbes kuu aja eest sattusin Otepääl sündmusele, kus kohalikud reformierakondlased ei andnud suurt asu olla. Küll heitsid ette, et kuidas ma julgen Pühajärve kooli eest seista ja neid segada. Ja kuidas ma ametnikuna julgen käima protestiaktsioonidel jne jne jne.

Kahjuks ei ole kõigile veel ikka selge, et see pole minu jaoks pelgalt poliitiline aktsioon. See on minu kodule lähim kool. See on hea kool. Olen ise alustanud väikeses koolis ja tean, et see on hea, kuigi kallis.

Küsimus on lihtne, kelle heaks töötab kohalik omavalitsus. Otepääl on alati leitud vahendeid, et toetada Tehvandi spordikeskust, Tartu maratoni, inimeste töölt vabastamise eest makstakse hüvitist jne. Järelikult vahendeid on, aga prioriteedid on lihtsalt paigast ära.

Arutasime teemat IRL Valgamaa piirkonna juhatuses:

Pressiteade 23.03.2011

IRL Valgamaa piirkonna juhatus: Pühajärve Põhikool peab säilima.

Isamaa ja Res Publica Liidu Valgamaa piirkonna juhatus arutas Otepää vallas toimuvaid arenguid seoses plaaniga korraldada ümber valla haridusvõrk.

Meile on hästi teada, et õpilaste arv väheneb, aga Valgamaa suuruselt teise põhikooli pidamine ei käi Otepää vallale täna üle jõu. Valgamaa piirkonna juhatuse liikme ja Otepää vallavolikogu liikme Jaanus Barkala arvates on see prioriteetide seadmise küsimus. „Meie arvates on Pühajärve Põhikool väga tugev kool ning peame tegema kõik enesest oleneva, et lastevanematel oleks võimalik valida piirkonnas erinevate koolide vahel“ ütles Barkala.

Otepää vald on oma loodusliku rikkuse ja eripära poolest väga mõnus paik maal elamiseks. Maaelu on väärtuslik kui infrastruktuur toimib. Pühajärve Põhikool on oluline infrastruktuuri üksus Otepää vallas. Esiteks aitab kool kinnistada kohapealseid väärtusi – kool pälvis 2007.a projekti „Roheline kooliõu – Hea idee ja väärt tegu rohelise mõtteviisiga koolis” läbiviimise eest Eesti Vabariigi Presidendilt tiitli Eesti kaunis kool.

„Pühajärve Põhikooli olemasolu loob lastevanematele võimaluse valida oma lapsele sobiliku hariduskeskkonna. Valikuvõimaluse puudumine tähendab vabaduse puudumist ja vähendab sellega elukvaliteeti“ tõdes juhatuse liige ja Riigikogusse valitud Põlva maavanem Priit Sibul.

Seega toetame ja peame vajalikuks valikuvõimaluste olemasolu haridusmaastikul ka Otepää vallas. Üheskoos arendame Pühajärve Põhikooli edasi. Pühajärve Põhikoolil on suur eeldus kujuneda looduskallakuga kooliks ning olla Otepää Looduspargile partneriks. Et vorm vastaks sisule ja võttes aluseks tuleviku perspektiive, teeme ettepaneku:

1. Tagada kooli säilimine

2. Muuta KIK-i abiga koolihoone energiasäästlikumaks

3. Koolisööklas eelistame tervislikku toitu

4. Lasteaiarühmad kolime koolihoonesse

Lisainfo:

Jaanus Barkala, 5036109

Või

Priit Sibul, 5248433

Põlvamaa tänas õpetajaid

Tänavune aasta toimus õpetajate tunnustamine uue süsteemi alusel. Süsteemi üle „ Eestimaa õpib ja tänab“ käis erinevates maavalitsustes debatt, kas minna uue korraga kaasa või mitte. Tegelikult ei ole vahet, millise korra alusel toimub tunnustamine, kuni me ei unusta peamist eesmärki – märgata õpetajat ja teda tehtu eest tänada.

Õnneks on seda järjest rohkem. Väga paju on juttu sellest, et meie riigi ainuke ressurss on inimene. Me räägime sellest palju, aga tegelikkus ei ole päris selline. Koolis peaks olema keskmes õpilane ja tema areng. Aga ikka on õppekavades liiga olulisel kohal ainekavad. Ning koolis on õpilaste asemel või kõrval endiselt olulisemad ained. Ühiskonnas üldisemaltki on nõnda. Kui ettevõtja tahab investeerida, siis soetades masinat on tal võimalik saada toetust näiteks 40% soetatava vara väärtusest. Kui aga ettevõtja investeerib inimesse, toetades tema harimist või tervist, tahab riik saade erisoodustusmaksu.

Head õpetajad, ma tahan teid tänada tänavuse Põlvamaa aasta ise mõttega. Nimelt tänas tema kõiki häid isasid, kes on talle olnud eeskujuks. Ta ütles, et just tänu eeskujudele on kujunenud temast hea isa.

Head õpetajad, ma tänan, et te olete olemas. Ma olen veendunud, et tänu teie nakatavale eeskujule tahavad ka kõik teised rohkem pingutada. Head inimesed aitavad muuta ümbruskonda ning tänu sellele saame me kõik õnnelikumaks. Ma tänan teid ja soovin teile nii töises kui isiklikus elus palju positiivseid elamusi.

Vaade selja tagant: mina ja Katrin Ohakas Mammaste Lasteaed-Algkooli uuele koolihoonele nurgakivi panemas

Eile toimunud tänuüritusel said tunnustuse järgmised õpetajad.

Põlvamaa Aasta Õpetaja 2010.a:

gümnaasiumiõpetaja Ilme Heidmets

põhikooliõpetaja Florika Kolbakova

lasteaiaõpetaja Kaire Hääl

kutseõpetaja Arvi Lepisk

huvikooliõpetaja Margot Suur

Konkursil “Eestimaa õpib ja tänab” said tunnustatud:

õppija arengu toetaja auhind: Hiie Matto

hariduse sõbra ja toetaja auhind: Regina Allik

õppeasutuse eestvedaja ja arendaja auhind: Katrin Ohakas

Eestimaa kodanikutunde auhind: Liina Palu

Väikese raha eest suured asjad – kohaliku omaalgatuse programm

Kuna kuulun kohaliku KOP komisjoni (osalen komisjonis esimehena), siis möödus eilne päev ringkäiguna maakonnas. Loomulikult ei jõudnud me läbi vaadata kõiki objekte, aga ühe osa maakonnast suutsime läbi käia ning seda pea täies koosseisus (Margit oli koguni kahe lapsega).

Väikese raha eest suured asjad

Meie ringsõit sai alguse üsna maavalitsuse maja naabrusest endisest Põlva Rahvamajast, kus täna linna raamatukogu asub. Sealsamas on ruumid ka Jakob Hurda nim Põlva Rahvahariduse Seltsil (olen ka ise seltsi liige). Sealt edasi liikusime Vanaküla-Holvandi külaseltsi. Vanakülast sõitsime Rasinale, kus tegelik vedur Aare Veetsmann ise kohale tulla ei saanud. Küll aga võttis meid vastu tema abikaasa, kes parajasti lapsi vaatas. Mooste vallas on õige mitu laste päevahoidu valla erinevates külades. Rasinalt sõitsime Leevakule MTÜ Leevakk tegevustega tutvuma. Seal vaatasime hüdroelektrijaama ning seltsimaja. Edasi viis tee Setomaale, kus esimesena külastasime Usinitsa küla seltsingut ning käisime ka kohalikus tsässonas. Karisillal tutvustas Elli Lepasild oma küla tegemisi. Ning siis juba Helduri veetav Lobotka küla Selts ning MTÜ Seto Folklooriansambel Kuldatsäuk külastus.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik kasutavad vahendeid eesmärgipäraselt. Rohkem aga võidavad need, kes suudavad kogukonna kaasa tõmmata. Selleks ju ennekõike see programm välja ongi mõeldud. Ent loomulikult on ka neid kohti kus asi tänu mõne üksiku eestvedaja tõttu käima on läinud. Niiet liiga üheselt ei ole võimalik kunagi läheneda. Nõnda nagu ka kasusaajate hulka hinnata. Meie eilne kohtumine lõppes Seto Tsäimajas kus muuseumijuht Lõvi Laine rääkis folklooriansambel Kuldatsäuk tegemistest. Nende viimane projekt oli näiteks seto naise peavüü kudamise õpetus. Kuivõrd kõik, kes veel oskavad peavööd kududa on äärmiselt kõrges eas on oht, et see oskus kaob. Nüüd käib hulk naisi Anna Kõivo juhtimisel koos ning teadmine ja oskus saab edasi antud.

Kuidas Heldurist inimene sai

Kõige huvitavam osa oli see kui Heldur Kotov rääkis kuidas temast külavanem ja “inimene” sai. Ta rääkis, et 10 aasta eest töötas ta metallialal ning tööruumidest väljaspool ajas asju vähe. Siis valiti Lobotka külla külavanemat ning tema sai kõige rohkem hääli. Ta kutsus ka ülejäänud külavanemaks kandideerinud appi ning nõnda pandi alus Lobotka seltsingule ja tegemistele. Tänaseks on Heldur üks aktiivsemaid ja hakkajamaid külavanemaid. Teised külavanemad saavad küsida abi ning muregi kuulatakse ära. Ise ülteski Heldur, et nõnda sai minust inimene, kes töökojast inimeste keskele tuli ja hakkas asjade eestvedajaks.

Pühajärve Põhikooli toetuseks

Kuva täisalbum

Täna algusega 17.30  toimus Otepää vallamaja ees meeleavaldus, kus inimesed kogunesid toetama Pühajärve Põhikooli säilimist ning nõudsid ametist vabastatud koolijuhi ennistamist. Aktsioon läks meil igati korda, inimesi oli kohal palju ning sõnum sai edastatud.

Pidasin miitingul väikese sõnavõtu:

Head koosviibijad!

Olen naabermaakonna maavanem ja kodu on mul ka naabervallas. Vaadates tänast olukorda, mis Otepääl valitseb, võiks justkui rahul olla. Aga mitte selleks ei ole ma siin. Pühajärve kool on meie kodule kõige lähemal. Lisaks süles olevale pojale on mul veel veidi vanem tütar.  Õpin Tartu Ülikoolis koolikorraldust, seega on mul haridussüsteemist ja selle millest räägin arusaam olemas.

Olen sügavalt väikese kooli usku inimene. Olen ise kooliteed alustanud väikeses koolis ja loodan, et saan oma lastele sama pakkuda. Et nad saavad alustada kooliteed kodulähedal väikeses ja mõnusas Pühajärve koolis.

Pean kõige olulisemaks väärtuseks VABADUST. Minu mentor Ülo Vooglaid ütleb, et vabadusega käib kaasas võimalus valida. Täna on Otepää vallas haridusmaastikul valikuvõimalus veel olemas ja see on oluline. Loodan, et see nõnda veel kaua. Kui kirjeldasin Ülo Vooglaiule möödunud neljapäeval Otepääl ja Pühajärve kooli ümber toimunut, ütles ta, et see on pätitemp. Ja sellele tuleb vastu astuda. Just seda me täna siin teemegi.

Kui ma veel möödunud nädalal kahtlesin Pühajärve Põhikooli säilimise osas ja mul oli suur hirm, et vallaisad on saavutanud segaduse tekitamisega oma tahtmise. Ning selles segaduses, mis on tekitatud, ei taha vanemad oma lapsi enam Pühajärvele tuua. Siis möödunud reedel ja üleeile aktiiviga koos olles ning täna siin ringi vaadates mul seda hirmu enam ei ole. Meil on tahe see kool säilitada. Ja see meie tahe on tugevam kui vallaisade soov seda likvideerida. Seega olen kindel, kuni püsib meie tahe, olen kindel, et minu lapsed saavad asuda õppima Pühajärve Põhikooli.

Olen kuulnud jutte, et Pühajärvel on õpilaskoha maksumus liiga suur. Esiteks ei ole lastele suunatud vahendid kunagi kulu vaid investeering. Iga laps, kes kooli lõpetades saab hakkama ja on rõõmus ning töökas kodanik on väärtus ning iga kaotatud hing korvamatu kahju. Teiseks ei ole vallas tegeletud juba pikka aega (viis aastat) Pühajärve kooli arendamisega. Minul on ettepanek sõlmida avalik kokkulepe kooli säilimiseks ja arendamiseks. See kokkulepe sisaldab järgmisi ettepanekuid:

1. Tagada kooli säilimine

2. Viia 2 lasteaiarühma koolihoonesse

3. KIK abiga muuta koolihoone energiasäästlikumaks

4. Koolisööklas tervislik toit

Ma soovin meile kõigile kindlameelsust, usku ja tahet. Sest vaid see tagab Pühajärve kooli säilimise. Edu meile.