Tarkusepäev Põlva Ühisgümnaasiumis

Kell 11 osalesin Põlva Ühisgümnaasiumi algavale kooliaastale pühendatud pidulikul aktusel. Nagu viimasel ajal ikka jagasin näpunäiteid. Soovitasin õpilastel käsitleda õpetajat kui parimat sõpra, kes aitab seatud sihtideni jõudmiseks valida tee ning olla teel kõigiti abiks. Seda isegi siis kui mõnele õpilasele peaks tunduma, et õpetaja hoopis kurja nõiana on kehastunud. Tegelikkuses on iga õpetaja siiras soov, et õpilasel läheks hästi.

Kodus aga soovitasin noortel jälgida, et vanemate küsimusele – kas õppisid? Ei vastataks – õppisin. Diskussioon peab jõudma sinna, et kodus tuntakse huvi, kas õpitust aru ka said? Ehk siis oluline ei ole mitte ainealaste teadmiste omandamine, vaid nendest arusaamine.

Õpetajatel soovitasin monoloogi asemel kasutada dialoogi. Hommikustes uudistes rääkis Iirimaalt pärit Vanalinna Hariduskolleegiumi õpetaja täpselt sama – õpilased ei küsi, ei tõsta kätt. Ka siis kui nad ei saa aru. Lihtsalt ei küsi. Meil on vaja väga selgelt kahesuunalist tegutsemist. Õpetajad peavad kasutama metoodikaid, mis võimaldaks rohkem diskuteerida.

Ka hilisemas diskussioonis, pidulikul lõunal, kerkis meil üles sama temaatika. Käib pidev trillimine riigieksamiteks. Need on aga kõik kirjalikud, mistõttu tegeletaksegi eneseväljendamise arendamisega palju vähem kui peaks.

Põlvamaal toimus õpetajate augustifoorum

Head õpetajad, austatud minister.

Kooliaasta on õige pea algamas, õnnitlen Teid algava kooliaasta puhul. Loodan, et oli ilus suvi ning saite mõnusasti puhata ja olete uueks kooliaastaks valmis. Tänane ilm aitab mõnusat suve unustada ning on selge märk sügisest. Ja sügisega käib meil kaasas kooliaasta algus. Teil, armas koolirahvas, on käsil viimased kibekiired ettevalmistamised, et juba nädala pärast lapsi vastu võtta.

Mina tahaksin täna oma lühikeses mõtiskluses peatuda kahel teemal, mis otsapidi seotud tänase maakonna õpetajate augustifoorumi peaesinejate teemadega: läbivad teemad õppekavades ning õpilaste eneseusu ja –väljendamisega seonduv. Räägin nendel teemadel seepärast, minu arusaamist mööda ei ole nende probleemide lahendamiseks ühtegi seadusandlikku takistust. Pigem on takistuseks väljakujunenud hoiakud koolikorralduses.

Soovitan õpetajatel vähem rääkida.

Alustan viimasest, ehk õpilaste eneseusu ja eneseväljendamisega seonduvast. Meie koolide õpilaste eneseusk on madal. Teadmised erinevates ainetes on erinevad, aga ka nendel, kelle aineteadmised on kõrged on enesehinnang ikka madal. See ei ole minu sisetunne, seda kinnitavad uuringud. Minu arvates saab ja peab siin pere ja konkreetset õpilast aitama. Suhtlesin mitmete maakonna koolide vilistlastega, kes tõdesid, et kuigi neil mõtteid on, siis eneseväljendamisega näiteks ülikooli esimese kursuse praktikumides on raskusi. Olid mõned erandid, need kes Merle Pintsoni kõnetundi on saanud. Olen käinud ise koolides ning näinud, et see mida õpilased teevad ja kui pühendunud nad on, avaldab muljet. Ent nad ei suuda olla samal tasemel kõnes. Ja see võib olla elus üsna suureks takistuseks. Kui linna koolides käivad lapsed on enesekindlamad, siis võivad need erinevused ilmneda juba ka ülikooli sisseastumiskatsetel ja seda meie laste kahjuks. Miks ma sellest räägin. Seepärast, et kõik siin saalis viibijad (õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad) saavad selle probleemi likvideerimisele kaasa aidata, kui sellele piisavalt tähelepanu pööravad. Teha rohkem grupitöid, anda rohkem esinemisvõimalusi ning rääkida ise vähem.

Olümpiaadid olgu Põlvamaal integreeritud.

Teiseks räägin sellest, millest minu mentor Vooglaid palju räägib. Kui vanemad küsivad lapselt: kas õppisid? Saavad nad vastuseks – õppisin. Aga tegelikult tuleks küsida või lisaks küsida –kas aru ka said? Ja sellest tuleneva vastusega on ka tegelikkuses midagi peale hakata, sellest saab midagi sisuliselt järeldada. Ja just seda ma soovingi, et teeksime ainult neid asju, millel on arusaadav mõte. Kõigile meeldib kiruda, et riiki ehitatakse üles mitme tugeva sambana ja see häirib meid. Kui üks ministeerium ehitab ühte süsteemi, teine teist siis tihti omavahel need ei ühildu. Enamus ei saa aru, miks see nõnda on, teisi ajab see suisa vihale, kolmandad löövad käega. Minu meelest on koolis asjad täpselt samuti. Kooliga igapäevaselt mitteseotud inimesena kuulen erinevatelt ainesektsioonidelt (rinde)teateid, et koolis on asjad paigast ära ning asja saaks paremaks, kui meie ained oleks rohkem. Mina arvan, et erinevaid aineid võiks koolis õpetada palju vähem. Oluline on ainetevaheline integratsioon ning arusaamine erinevatest seostest. Ja selles suunas liikuda ei keela meil keegi, alustagem sellega juba homne päev. Tegin kevadel ainesektsioonide juhtidega kohtumisel ettepaneku ja tahan seda täna korrata. Minu ettepanek on: hakata koolides ja maakonnas korraldama integreeritud (omavahel seotud) olümpiaade.

Tänud kuulamast ning head uut kooliaasta algust.

Edukad lõpetajad maavanema juures: hinded ei ole veel edu näitaja

Traditsioonilisel kohtumisel maakonna koolilõpetajatega, kellel olid head hinded või said medali rääkisin müütidest, mis lõpetamisega kaasas käivad. Esiteks armastavad koolijuhid oma kõnes mainida, et gümnaasiumilõpetaja on kõige targem. Minu meelest on see vaid pool tõest, sest teadmised omaette ei ole mingi väärtus. Teadmised, oskused ja kogemus koos on väärtus.

Teine müüt, mida lõpuaktustel räägitakse on see kui omavalitsusjuht räägib: käige maailmas ringi, õppige ja harige end ja tulge siis tagasi koju. Tegelikkuses ei tee me midagi selleks, et siia jäädakse või pärast õpinguid kodukohta tagasi tullaks. Koolis ei tegeleta sellega, mis aknast paistab või mis külas toimub. Kõigis koolides on ühtviisi oluline see, mis õpikus kirjas. Ja kahjuks ei toeta ka kodu siia jäämist või tagasi tulemist. Vanematel on ootus, et meist saavad edukad inimesed. Käime koolis ja saame hea ameti peale. Kui paljud kujutavad neist ette, et hea amet on kodule lähedal. Peaaegu mitte keegi. Niisiis pigem tegeleme järjepidevalt sellega, et siia ei jäädaks, lõpuaktusel aga loobime kõlavaid sõnu selle kohta, et tulge tagasi.

Oluline on kuulata tarku inimesi ja mõelda sellele mida nad räägivad. Üldiselt tahavad ju lähikondsed meile head. Aga kui oma teel valikuid teha on kõige olulisem kuulata oma südamehäält. Vaid nõnda on võimalik õnnelikuks saada. Ja see on elus kõige olulisem.

Loomulikult tegin ka üleskutse asuda õppima õpetajaks, mis on maailma kõige ilusam ja tõenäoliselt üks raskeim amet.

Vanamoodne eesrindlik Eesti kool

Tänases Postimehes juhtkiri: “Pea püsti, Eesti kool” ja kirjatükk “Eesti koolmeistrid õpetavad nagu ennevanasti”. Seal räägitakse 23 riigis läbiviidud õpetajauuringust ning selgus, et Eesti koolis on võrreldes teistega kõige kõrgem koolitundides õppimisele ja õpetamisele kulutatud aeg ja meil on tugev tunnidistsipliin.

Nõnda palju kui inimesi on ka arvamusi. Kui juhtkirjas räägitakse sellest, et ühelt poolt räägime vajadusest arendada koolis loovust ning kasutada uusi ja huvitavaid meetodeid. Asi polevat niisama lihtne ja ei me ei saa kampaania korras nõunda, et kõik õpetajad teeksid rühmatööd. Et mõnda ainesse see sobib, aga mõnes teises aines sobivad jälle traditsioonilisemad võtted. Paraku jääb täpsustamata, millistes ainetes on võimalik siis kasutada uusi meetodeid ja millistes mitte. Ja õpetamismeetoditest jõutakse kohe õpilasteni, et andekatele sobivad ühed ja vähemandekatele teised meetodid. Ma ei tea, kas see põhineb mingil uuringul, aga julgen selles väites sügavasti kahelda. Artiklis toob vene keele õpetaja näite, kuidas ta kasutab kaasaegseid vahendeid ja see hoiab ka noorte huvi aine vastu ning distsipliiniprobleeme üldiselt pole. Võti on ikkagi õpetaja käes ja olnud seda kogu aeg. See, et me rahuldume massikooliga ei ole minu meelest päris hea. Ühiskond on väga palju muutunud ja seetõttu peab muutuma ka kool. Paljud õpetajad on selleks valmis ja vahel jääb see rohkem vanemate taha. Muudatusi ongi võimalik viia läbi vaid üheskoos.

Seda, et probleem ei ole uudne on ka selge. Samasuguste probleemidega tegeles 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel ka Eesti tunnustatuid pedagoogikateadlane Johannes Käis. Tema on kirjutanud nõnda:

Meile kõigile on tuttav töö käik endises koolis: õpetaja jutustab, tõestab geomeetrilisi lauseid, seletab loetud pala sisu, joonistab, kirjutab, näitab kaardil, valmistab õpilastele eeskujuks asju käsitöö alal. Kõik õpilased klassis (30-40 hinge) peavad kuulama õpetaja seletusi ja siis kordama tema jutustusi, seletusi, tõestusi, kätetööd. Õpetaja annab kogu klassile ühesuguseid näiteid, mida õpilased kõik ühtmoodi peavad seedima. Edasi võetakse õpilase hindamise aluseks õpetaja enda töö: kes täielikumalt kordab õpetaja sõnu ja tööd, on ka paremini edasi jõudnud. Kes seda vähe suudab teha, hinnatakse nõrgaks. Missugused tõelised võimed peituvad õpilases, ei ole õpetaja asi. Selline isiksuse ja individualiteedi hävitamine vanas koolisüsteemis oli tõesti inetu, kõlvatu printsiip, mida kuidagiviisi ei saa põhjendada ega õigeks tunnustada. Oma isiksust arendada ja individualiteeti alles hoida suutsid sääl ainult vähesed, kangemad ja tugevamad vaimud.Johannes Käis, Kooliraamat, Tartu 2004. lk.24

Vanemad peavad koolielus aktiivseks muutuma

Priit koos poja Kustaviga (foto: Karl-Kristjan Nigesen) Vahel on tunne, et haridus kui teema on monopol. Igaühel ei ole õigust sellest rääkida. Mina olen veendunud, et see on kindlasti teema, millel tuleb kaasa rääkida. Kui õpetaja enamasti valdab metoodikaid ja teab milline on sobilik ühele, milline teisele õpilasele, siis lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ja see on üsna kindel. Järelikult ei ole võimalik saada häid tulemusi kui ei tegutseta meeskonnana. Kui me aga kuulame avalikke arutelusid haridusteemadel, siis nii koostööst kui vanematest on üsna vähe juttu. Ka käimasoleva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse (PGS) arutelu juures on avalikkuse ette jõudnud vaid üks teema – õpilase ja vanema roll koolikohustuse täitmise küsimuses. Me räägime koostööst siis kui on probleemid juba tekkinud. Aga vaja oleks koostööd palju varem, täitsa algusest peale. Igaüks peab oma rolli mõistma. Kool ei saa täita perekonna rolli, nõnda nagu õpetaja vanema rolli ja vastupidi.

Perekonverentsi avamine (foto: Andres Kepler)

Perekonna ja vanema rollist hariduses rääkisime eelmisel laupäeval esimesel kogupere konverentsil Rosmal „Head valikud hariduses“. Juba täna on Eestimaal terve hulk koole, kus pere ja kooli koostöö on sisuline ja sealsed rõõmud ja mured on ka teistsugused. Konverentsil osalenud 110 täiskasvanud ja 50 last kuulasid lektoreid (Tiiu Kuurme, Anne Daniel-Karlsen, Ülo Vooglaid), said ülevaate nelja kooli (Johannese kool Rosmal, Pärnu Väike Vabakool, Rakvere Eragümnaasium, Unipiha Algkool) tegemistest ning said maalida, meisterdada pille, mängida, sportida, matkal käia ja palju muud. Päeva juhtis Ain Mäeots. Konverents oli väga mõnus ja kodune. Tänud kõigile esinejatele ja osalejatele kellega suutsime korraldada nõnda vahva päeva, et lahkumine oli raske. Leppisime kokku, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks.

Konverentsil osalejad koostasid avaliku pöördumise Vabariigi Presidendile, EV Haridusministrile, TÜ Eetikakeskusele ning Riigikogule. Avaliku pöördumise sisuga on võimalik tutvuda siin või siin.

Vaade esimese Eesti kooliuuendaja Johannes Käisi sünnikodule (foto:Karl-Kristjan Nigesen)