Sündivusest, kuidas saaks edasi?

2005.aastal kirjutas professor Taagepera loo Demograafiline vetsupott. Ta kirjutas, et vajaksime hernhuutlaste sarnast üritust. Et rahvast taastoota, on vaja 22 000 sündi, aga juba 15 aastat on need alla 15 000e. Tõenäoliselt näeme tänavu taas üle pika aja ligilähedaselt 15 000 sündi aastas.

Probleem on vägagi tõsine ja ma ei tea enam, kas aega on piisavalt. Aga tean, et me peame tegutsema. Sest loota, et tänavuaastane veidi suurem sündide arv meid lihtsalt sellest august välja veab, on eksitav. Nagu professor oma loos kirjutab:” Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000le”. Nii hulluks asi päris ei läinud, aga 12 000 sünniga aastas oleme juba leppinud küll. Tegelikult ei tohi sellega leppida ei ühiskond tervikuna, ega meie siin saalis. Sest riiki, keelt ja kultuuri on võimalik läbi aegade kaitsta vaid siis kui on neid, kes seda teha tahavad. Tööturgu ja tööjõupuudust on võimalik reguleerida, näiteks rändepoliitikaga, kuid see on ajutine ning neile ei ole meie riiki tarvis, nemad tulevad tööd tegema. Rahvusriigi püsimiseks on tarvis, et meil sünniks lapsi.

Rahvastiku- ja sündimuspoliitika on inertsed ja pika vinnaga, mõju ühiskonnas näeme aastate ja aastakümnete pärast, aga otsuseid peame tegema täna, tegelikult oleksime pidanud juba eile tegema. Me peame võimalikult kiiresti jõudma eesmärgini, kus laste põlvkonnad ei ole väiksemad kui nende vanemate omad. Kuigi Eestimaa on imeline koht laste saamiseks ja kasvamiseks siis ainult sellest ei piisa. Maailm on avatud ja väljakutseid palju ning kui sihti ei ole, võib erinevate eesmärkide vahel joostes end ära kaotada ja riikide ja rahvastega võib juhtuda sama, mis inimestega. Peame perepoliitika meetmeid ja lastega seotud kulusid hakkama käsitlema nii perekonna kui riigi tasandil investeeringuna. See on oluline suhtumise muutus.

Kuivõrd meie pered ja ootused on väga erinevad, siis peavad seda olema ka poliitikameetmed. Ühte võluvitsa pole olemas. Esmalt peame vaatama üle olemasolevad instrumendid alates lastetoetusest, vanemahüvitisest, kuni 3-lapseliste peretoetuseni välja. Kõik toimiv tuleb säilitada, üht-teist oleme muutnud juba ka paindlikumaks. Kindlasti tuleb meil ka üht-teist lisada. Teine oluline aspekt on aga see, et meie poolt tehtavad seadused ei muudaks lastega perede olukorda raskemaks võrreldes tänase olukorra ja lasteta peredega.

Oluline osa on kindlasti meie hoiakute muutusel. Uueks normaalsuseks peaks saama vähemalt kolmelapseline pere. Aga see pole vaid konkreetse pere küsimus. Me kõik peame oma käitumises korrektiive tegema, oma laste ja abikaasade tähelepanu pöörama.

Mida ma silmas pean? Paar lihtsat näidet:

Minu abikaasa on mitmel korral rääkinud, et kui ta ühistransporti siseneb või väljuda püüab, ühe käe otsas 2-aastane tirts ning kärus jaanipäeval aastaseks saav poiss, siis selle asemel, et inimesed appi tuleks, hakkavad nad pilguga miskit teisest suunast või maast otsima. Ja ütleb, et need, kes märkavad on pigem venekeelsed või ise samasuguses olukorras.

Suhtumisest on mul veel teinegi näide. Mäletan, et oma eelmises ametis maavanemana sain kõne kohalikult ajakirjanikult. Ta uuris, et miks ei leia maavanem aega tulla kohaliku tantsurühma sünnipäevale, isegi parlamendisaadikud on kohal. Ütlesin talle, et sõidan lapsega lasteaiast koju ja tal on süda paha, meil on kolmas peatus. Tol ajal esindas Kagu-Eestit mitu saadikut, kes ei pidanud lastele mõtlema. Ajakirjanik vastas mulle siis, et ta pole niimoodi kunagi mõelnud. Aga tegelikult on see meile igaühele ju iseenesest mõistetav, me pole lihtsalt harjunud sellele nüansile mõtlema. Peame seda ühiskonna tasandil tegema, kui soovime, et peretasandil toimuks mingigi muutus.

Muutused ei sünni iseenesest. Meie siin parlamendis saame teatud valupunktidele osundada ja neid ka lahendada.

Võimalikud lahendused

  • Üks võimalik idee, mida arutada on pere- ja lastetoetuste indekseerimine nii nagu teeme pensionidega. Saime küll mõni aeg tagasi sotside eestvedamisel üle aastatepikkusest tõkkest ning tõstsime lastetoetuseid, aga need jäävad õige pea taaskord elukallidusele alla.
  • Jätkata tuleb lasterikastele peredele suunatud meetmete arendamist. Maksupoliitikaga peame suurendama maksukoormuse ja maksuvabastusi laste arvust lähtuvalt nõnda, et keskmist palka saav 4-lapseline pere oleks tulumaksust vabastatud.
  • Töö- ja pereelu ühildamine. Kuigi meil on töökäsi vaja täna, tuleb mõista, et neid on vaja ka tulevikus. Ehk laste kasvatamine on sama oluline kui töö tegemine.

Pere- ja rahvastikupoliitika siirded jõuavad kõikidesse valdkondadesse haridusest pensionini. Kõige olulisem ehk selle maja seisukohalt: peame demograafiat puudutavad otsused siduma lahti valmistsüklist. Iga erakond hoolib sellest teemast ja igas koalitsioonileppes on midagi, mis peaks aitama meid edasi. See on üks meede nelja aasta kohta, mille toimimist me rohkem usume kui kontrollime. 20 aasta kohta tuleb nõnda viis sammu. Tigu on ka kiirem.

Kuidas seda teha? Kas see on riigikogu alaline komisjon, mis tegeleb iga-aastase analüüsi ja kursikorrigeerimisega? Kas opositsioon ja koalitsioon suudaks koostööd teha, kui asutaksime peaministri rahvastikubüroo? Üks on kindel, vaja on järjepidevat pingutust ning küsimus on ka, kas me enne valimisi, juba järgmiseks aastaks suudame praegusele kursile hinnangu anda, uusi samme astuda.

Ettekanne Riigikogus 31.mai 2018

Omaste hooldusest ja ühest uuest maksuideest, mida konservatiivil on võimatu toetada

Möödunud nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli omaste hoolekande probleemidest. Mure on tõsine, rahvastik vananeb ning võimalusi vanainimeste eest hoolitsemiseks napib. Küllap teavad ka paljud selle teksti lugejad, kui raske see teema on päriselus.

On väidetud, et omaste hoolduse kohustus on ülekohtune, lapsed peavad toetama oma vanemaid samas kui lasteta vanainimesi toetab riik (nii hästi või halvasti nagu jaksab).

Põhjamaine mudel on teistsugune. Võib öelda, et ka vasakpoolne. Seal on hoolduskohustuse võtnud omale riik, mis toob omakorda kaasa võõrandumislaine. Põhjanaabrite meedias saab mõningase intervalli tagant lugeda, kuidas heaoluühiskonnas leitakse oma kodust juba mitmeid kuid surnud ning keskkütteõhus mumifitseerinud vanainimene. Sellised probleemid ei ole ka Eestis võõrad. Riik ei suuda kunagi asendada perekonna hoolivust.

Omamoodi avaldab üle jõu käiv hoolduskohustus survet ka eutanaasia seadustamiseks. Et ühiskonnale koormaks olevad ning oma eluga hädas olevad inimesed lahkuvad meie hulgast vabatahtlikult, võib tunduda tulevikudüstoopiana, ent see düstoopia on vaikselt hiilimas arenenud riikide õuele. Humanism missugune.

Tartu ülikooli kliinikumi dotsent Kai Saksa on välja tulnud ideega, et meil peaks kehtima hoolduskindlustus, sisuliselt veel üks uus maks. Nii on seda probleemi püütud lahendada näiteks Saksamaal.

Sisuliselt on tegu teemaga, mis on nii valus, et seda avalikult väga ei käsitleta. Kui, siis vaid väga emotsionaalsete kaasuste värvikate kirjeldustena. Selle osas tuleb Eesti Ekspressi tähelepanuosutuse eest tänada.

Konservatiive süüdistatakse tihti selles, et me soovime elu tagasi viia 19. sajandisse. Nii veider kui see ka pole, oli siis hoolduskohustus loomulik. Pere hoolitses oma liikmete eest. Tänapäev on kahjuks märksa keerulisem: perede nõrgenemine, kärgpere mudeli võidukäik, väljaränne ja laste arvu langus on meid viinud olukorda, kus elementaarne inimlikkus on muutumas ülejõukäivaks väljakutseks. Isikuvabadus näikse olevat olulisem vastutusest. Nii veider kui see ka poleks, oleme me ühiskonnana oma suutlikkuses olla hooliv astunud sammu tagasi.

Ma loodan väga, et see teema ei taandu kabinettide vaikuses sündivaks formaalse sisuga ebaõnnestunud reformiks.

Veel rohkem loodan ma, et inimesed on võimelised end ise nägema selles probleemiderägastikus ning vähemalt osa neist suudab mõista, et tugev perekond, lapsed ja pere hoolivus on miski, mida riik ei saa asendada.

Me peame mõtlema sellele, kuidas pere saaks hakkama, millised väärtused on põlvkondadevahelisel suhtlusel ning teineteise toetamisel. Uus maks võiks leevendada olukorda hetkeks, ent pikas perspektiivis on selle näol tegu võika enesepettusega.

Liberaalid ja sotsialistid näevad lahendusena sisserännet. Aga nagu me kogenud oleme, see mudel ei toimi, ühelt poolt on kultuuritaustalt erinevate sisserändajate minimaalnegi integreerimine kulukas, teisalt täidab see peamiselt madalapalgalisi töökohti, kus teenitav tulu on selline, et ka põliselanikud eelistavad tihti sama töö eest mujal suuremat palka saada. Turvariskidest rääkimata.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et helget tulevikku meid rahvastiku vananemiseni viivate demograafiliste protsesside valguses ootamas pole. Heal juhul suudame me praeguste tendentside jätkudes saavutada, et elu ei lähe hullemaks. Seda vaid heal juhul.

Suurest reedest

Öeldakse, et suurel reedel ei kasva isegi muru. See päev ei ole seinakalendris juhuslikult, põhjuseks on Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi. Kristlane või mitte, on iga eestlane ometi oma ajaloo ja esivanemate kaudu osaks sellest traditsioonist. Bachi “Johannese passioon” on üks Euroopa muusika olulisemaid teoseid. “Johannese passiooni” leiame me väga väärikal kohal ka nii Pärdi kui Tubina muusikast.

Passioon tähendab ladina keeles kannatust ja neis teostes ei ole tegu kellegi anonüümse Johannese kannatusega. Ei, kannatajaks pole mitte Johannes vaid Kristus ja need teosed põhinevad lihtsalt Johannese evangeeliumi tekstil.

Passioone oli kombeks ette kanda kannatuste nädalal, mis kulmineerub täna suure reedega. Kannatus lõpeb surmaga ja ka homne päev on vaikne. Uus elu algab alles pühapäeval. Nimetame seda siis kas lihavõtteks või kevadpühaks. Muide, mujal Euroopas kipub ka esmaspäev vaba päev olema, kui on püha, siis ikka pikemalt.

Suur reede on meie kultuuriruumis ainus kalendri punase päeva püha, mis pole pidupäev. Kindlasti mäletavad paljud suure reede diskosid, barbaarsuse ja kultuurituse manifesti, millest tänaseks on paljuski üle saadud. Vaid Mutionu Baar korraldab “Suure seede peo” ja natuke naljakas on kui Saaremaa Golfiklubi korraldab päeval, mil murugi ei kasva, piduliku hooaja alguspeo.

Tõepoolest, kõik eestlased pole kristlased, ent kultuursed inimesed saame me ometi olla. Kui kirik on võõras, siis võtke täna omale hetk ja kuulake passiooni. Pärdi, Tubina või Bachi oma. See on hea päev sisekaemuseks. Hetk, kus mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Pärdi ja Bachi passioonid leiab Spotify’st, Tubinaga on natuke keerulisem.

Avatud isamaast minu silme läbi

Saatsin erakonna esimehele kirja, milline paistab tema juhitud avatud isamaa minule:
Margus, sa räägid usaldusest ja sellest, et sind takistatakse. Sa oled uhkusega rääkinud, et sina pole erakonnas ühegi poole esindaja. Seda polnud vajagi, sest neid pooli ei olnudki enam. Praeguseks oled saavutanud olukorra, mille enamik nii erakonnas kui avalikkuses olid unustanud, sa oled oma erakonna inimesed ise jälle leeridesse jaganud.
Sa ei ole pidanud vajalikuks oma ideid erakonnas tutvustada, oled enamasti eelistanud meid (oma erakonda!) üllatada, kas meedia kaudu või suurtel kogunemistel.
Esmaspäeval, 21. novembri hommikul kogunesime juhtkonnaga fraktsioonis, et otsustada muudatused valitsusdelegatsioonis.
Sa tead ju, miks ei ole Marko Mihkelson, meie parim kandidaat kaitseministri kohale, praegu minister. Sest sa ei pidanud arutelu vajalikuks ning jooksid kokku ja Marko päästis su. Sa ütlesid tol hommikul, et nüüd on sulle selge, sind ei usaldata. Aga seda polegi ju võimalik teha, kui sa alustasid inimestega suhtlemist telefonitsi alles eelmise päeva õhtul. Pomerantsile proovisid helistada koguni öösel 00.30, et teda oma otsustest teavitada.
Kas see on see sinu arusaam avatud erakonnast ja juhtimisest? Sa ütled ja kirjutad, et sind takistatakse asju ellu viimast? Kuidas on see võimalik, kui sa isegi ei räägi ega aruta. Esimehe töö ongi keeruline, üksildane ja raske. Enamik ei saa ega peagi sellega üksi hakkama saama, seepärast meeskonnad ongi.
See soolo polnud ju esimene kord, vaid see ongi muster sinu käitumisest, mis sai alguse poolteist aastat tagasi Isamaa 2.0 kõnega. Kõnes oli ideid ja ettepanekuid, mida paljud õigeks pidasid, aga kuulsid neist Kultuurikatlas koos avalikkusega. Sa ei pidanud vajalikuks neid ideid erakonnas varem tutvustada ja minu arust oli ka läbi mõtlemata, kuidas me nende ideedega edasi liigume. Seetõttu nad kuhugi õhku rippuma jäidki.
Teine katse, kus sa üksi otsustasid toimetada, oli mullu oktoobrikuine volikogu ERM-is. Viskasid kõnes õhku ettepaneku erakonna nime vahetamiseks. Sa ei rääkinud sellest ideest enne, kuulsime seda kõik kohapeal ja koos meiega Postimehe videoülekande kaudu ka avalikkus.Sinu kolmandat katset valitsusdelegatsiooni värskendamisel juba kirjeldasin.
Neljanda sooloprojektiga astusid sa eestseisuse ette mõned nädalad tagasi, kui teatasid ultimatiivselt, et kasutad esimehele ettenähtud õigust pöörduda volikogu poole erakorralise suurkogu kokkukutsumiseks. Me arutasime eestseisuses ja jõudsime arusaamisele, et suurkogu peaks korraldama, aga erakorralisuseks ei ole põhjust. Erakonna põhikiri ütleb, et juhtorganite volitused kestavad kuni kaks aastat ja see täitub meil juuni esimestel päevadel. Sa olid resoluutne ning meedia oli nendest asjadest eestseisusest varem teadlik. Sul olid kaamerad kohale organiseeritud.
Kui sa küsid, kas ma ei usalda sind, siis vastus on ühene: sina ei ole mind usaldanud ja seega on väga raske eeldada vastupidist. Meil võivad olla eriarvamused, aga mina eelistan arutelu omavahel, erakonnas, mitte meedias ja silte kleepides, nagu sina oled viimastel nädalatel toimetanud. Kui küsid, kas tahan avatumat juhtimist, siis sinu eelkirjeldatud käitumist arvestades tekib mul õud. Tahan arutelu ja nende põhjal tehtud otsuseid. Praegu sunnitakse mulle avalikkuse vahendusel peale käitumist olla avatud või tagurlane. Ja seda ma aktsepteerida ei saa, kui esimees ei suhtle otse oma inimestega, vaid manipuleerib avaliku arvamusega.
Olen mures. Võibolla ongi mõni jäänud uskuma, et meie ja Vabaerakonna valimissüsteemides on mingi riugas, aga sa tead sama hästi kui mina, et probleem ei ole selles. Sinu eestvedamisel toimunud koalitsioonikõnelustel kokkulepitut vormistatakse seadusteks.
Me oleme erakond, kes peaks kaitsma, miks me maksustame autosid lõivuga, kuigi tunneme uhkust ja heameelt hajaasustuse üle, kus sõiduauto on vältimatu. Kehtestame jookidele Euroopa kõrgeimat suhkrumaksu ja maksustame pankade kasumit. Me peaksime sinu eestvedamisel põhjendama, miks olime valmis neid asju nõnda kokku leppima. Ja loomulikult rääkima ka sellest, mis meile läbi aegade oluline on olnud – rääkima peredest. Et emadel-isadel oleks kindel ja turvaline, et nende peredesse sünniks lapsi. Et peamiselt tänu meie järjekindlale perede toetamise poliitikale hakkavad suvest 3-lapselised pered saama 500 eurot, et hariduse mitmekeistamiseks on oluline tagada ka erakoolide rahastamise jätkusuutlikkus. Sest mitmekesisus on väärtus ja haridususku on meie erakond alati olnud. Nendel teemadel peaksime arutama ja vaidlema, et leida ehk isegi paremaid lahendusi. Ja sel puhul on üsna ükskõik, kuidas valitakse meie juhatus või kui mitmest inimesest see koosneb.
Probleem on alati inimestes endis, nende käitumises ja väärtustes. Ja ka nende endi suutlikkuses.

Rahast ja rahvastikust, ehk mis toimus lastetoetustega

Möödunud nädala keskseim diskussioon tekkis ärimeeste poolt erakondadele tehtud suurannetuse tõttu. See on mõistetav. Erakondade toetamine on teema, millega kaasneb alati korruptsioonirisk ja ma loodan, et nii ajakirjandus kui valija hoiavad erakondi toetanud ärimeeste ja erakondade suhted edaspidigi terava pilgu all. Maailmavaate toetamine on hea ja mõistlik, ühisosa leidmise tunnustamine samuti, aga sealt edasi tuleb ette piir, millest ei tohi üle astuda. Vähemalt sama terava pilguga tasuks jälgida demograafilisi protsesse ja poliitikute tahet nendega tegeleda.

On kurb, et rahvastikuteemaline debatt jäi võrreldes erakondade rahastamisteemaga selgelt tahaplaanile ja on võimalik, et see ei oleks ilma annetusteta üldse teemaks tõusnud. Aga mure on tõsine. Rein Taagepera, erakonna Res Publica esimees aastatel 2001-2002, tõi 2005. aastal käibesse demograafilise vetsupoti mõiste. Rein kirjeldas rahvastiku langust astmelisena protsessina, mille üldises langusetrendis esinevale väiksele tõusule järgneb pöördumatu langus. Selle tõusu-anomaalia tekitavad ärkamiseajal sündinud suure põlvkonna lapsed ja kui see põlvkond ei suuda end taastoota, siis on edasine langus juba pöördumatu, tõenäoliselt langeb siis eestlaste arv 600 000 inimese kanti ja rahvusriik pole enam jätkusuutlik.

Tegelikult oleks tulnud uute vahenditega rahvastikuprotsessidesse ammu sekkuda, nö “emapalk” omas küll positiivset mõju, aga jäi siiski vaid üheks mõõtmeks ning terviklikumat lähenemist ei tekkinud.

Sündivuse suurendamiseks on mitmeid võimalikke vahendeid ja lähtuvalt erinevast maailmavaatest on erakondadel nende osas erinevaid eelistusi. Piltlikult öeldes tekkis olukord, kus suletud toas istus kamp tüüpe, kes väga tähtsa teema üle filosofeerisid ja väga tõenäoliselt filosofeeriks nad seal sama tähtsalt edasi kuni ukse taga kõik eestlased välja surevad või emigreeruvad. See võib tunduda vastutustundetu, aga ilmselt mõistate te, et selline asjade käik ei ole omane vaid Toompea-elule.

Siin on kaheksast ärimehest ja (mõnest neist eriti selgelt) väga palju abi olnud. Mis nad siis tegid? Selgitasid erinevatele poliitikutele olukorra traagikat ja aitasid kokku leppida meetmes, mida poliitikud võiks ühiselt toetada.

Miks sai demograafia mõjutamiseks käiku lastud meede, mis on esmapilgul oma sisult üsna sihitult jagatav sotsiaaltoetus? Selline lahendus on paljudele parempoolselt mõtlevatele inimestele üsna ebameeldiv. Miks nihkus fookus kolmandale lapsele?

Põhjus on tegelikult lihtne, me ei saa jääda valikute üle arutlema. Suurte põlvkondade esimesed lased on juba sündinud, paljuski ka teised lapsed. Mõjutamise teravik fokusseeriti sinna, kus sellest eeldatavasti kõige rohkem abi on – kolmandate laste sündide toetamisele. Sellist valikut toetasid teadlaste seisukohad, mainitud ärimehed on tegelikult vaeva näinud ka demograafiliste uuringutega. Põhimõtteliselt on nad aastaid teinud midagi, mida meie, poliitikud, peaksime Toompeal tegema.

Muidugi on kolmandad lapsed demograafia seisukohalt üldse väga olulised, seda ei pea isegi selgitama. Samas on võimalik, et pikemas perspektiivis tõuseb vähemalt sama oluliseks teemaks esmasünnitajate vanus, aga see on juba järgmine teema.

Ärimeeste initsiatiivi taustal on üsna veider, et Toompeal pole ikka veel alalist rahvastikukomisjoni, mille vajadusest on räägitud juba 1998. aastast saati, võimalik, et isegi kauem. Põhiseaduse viiendas reas sätestatud “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” ei tohiks olla tühi sõnakõlks.

Lastetoetuste tõus pole sugugi nõiavits ning demograafia on teema, millega tuleb tõsiselt edasi tegeleda. Ma loodan väga, et ka kallid kolleegid ei leia, et töövõit ongi nüüd saavutatud, preemia taskus ja rahvastik päästetud.

Teile, kallid lugejad, tahaks soovida taas kord jaksu üksteise hoidmisel, lastel on hea kasvada siiski tervetes peredes. Kui see jaks mõnel juhul katkeb, siis ärge andke ruumi vihale, hoolige edasi isegi siis kui te ei suuda enam abielus olla. Julgege saada lapsi, sest Toompeal võib poliitik kasvõi kõrvade peal seista ja mis iganes imetoetusi välja mõelda või ka uskumatuid lollusi korda saata, lapsi kasvatavad siiski inimesed ise, mitte riik.

Riik ei saa jääda haldusküsimustes kõrvaltvaatajaks

Haldusreformi ja sellega seonduvaga on tegeletud juba väga pikalt. IRL on pakkunud välja rohkem erinevaid versioone kui ma üles oskan lugeda. Kahjuks ei ole meid selles valdkonnas saatnud edu, mille üle võiks rõõmu tunda. Olin veel küllalt noor kui minister Loodus oma kava välja käis. Sellega tegelesid minu erakonnakaaslased ka Partsi valituses ning tegeleme ka täna. Ja nii minul kui erakonnal puudub arusaam, et suudaksime selle käiguga kokku hoida administratiivseid ja halduskulusid. See ei ole kindlasti ainus eesmärk, aga hea kui see nende sammudega kaasneks. Meil on vaja selget ja mõtestatud suhtumist regionaalpoliitikasse. Ainult selge arusaamisega suudame säilitada elu ja töökohti maapiirkondades. Senine vabatahtlikus ja kõrvaltvaatamise tulemusi nägime ka rahvaloenduse tulemustes. Ja nüüd ei ole enam muud teha kui tagajärgedega tegeleda. Et me ei peaks järgmist ringi taaskord vaid tagajärgedega tegelema, siis on vaja muudatusi.

Eile tegeles kultuurikomisjon uue põhikooli ja gümnaasiumiseadusega. Täna hommikul kohtusime haridus-ja teadusministriga samal teemal. Peamine probleem, miks sellega tegeleme on see, et demograafiline seis on drastiliselt muutunud, koolivõrk ja ka sisu pole kahjuks järele jõudnud. Igale omanikule st omavalitsusele tundub, et tema peab veel vastu. Ja nii on ka paljudes teistes küsimustes. Seda mida ei suuda teha koha peal tehakse hiljem tsentraalselt, et me elaksime maksumaksja võimetele natukenegi võimetekohasemalt. Transpordiga tegeletakse juba tsentraalsemalt. Ka menetletav eelnõu tegeleb transpordi temaatikaga. Aga ka siin seisavad ees uued ja suured väljakutsed sest meil tuleb ilmselt uuesti mõtestada kogu see maakonnaliinide, doteeritavate liinide temaatika.

Kui veel korra konkreetsest eelnõust rääkida, siis see eelnõu on vajalik, et võtta maha takistusi neilt, kes soovivad vabatahtlikult ühineda. Viljandi ümbruse vallad on tublid ja on igati mõistlik neilt takistused eemaldada. Aga samas on ka selge, et see absoluutne vabatahtlikkus, mille me oleme seni valinud, ei ole kindlasti piisav ja ühel hetkel tuleb Riigikogul teha ka üks teine otsus, mis kogu kov-maailma kännu tagant välja aitab. riik ei saa olla ainult kõrvaltvaataja. Ja kohalikku elu oskavad paremini edendada ikka kohalikud. Aga peame neile andma selleks võimalused. Täna neid võimalusi ei ole.

Kas talupoegade seks aitaks Eestit täna

Isegi siis, kui ei süvene möödunud aasta rahvaloenduse tulemuste detailidesse on selge, et arvestades demograafilist olukorda on põhiseaduses sätestatut väga keeruline realiseerida. See tähendab, et ilma kardinaalsete muudatusteta ei suuda me rahvana säilida. Isegi siis, kui oleme väga optimistlikud.
Eesti rahvust ja kultuuri on läbi aegade võimalik säilitada vaid Eesti riigis. Selleks on aga vaja inimesi. Rahvaloenduse tulemusena on elanike arv võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega vähenenud 75 816 elaniku võrra ehk 5,5%. Selleks, et saaksime samamoodi riigina jätkata on vaja tulevikus rohkem inimesi, kui prognoosid meil eeldada lubaksid.
Seega on laias laastus võimalikud kaks stsenaariumi:

  1. Tuua Eestisse suurel hulgal inimesi
  2. Eesti peredesse hakkab sündima rohkem lapsi

Esimese stsenaariumi juures on peamine küsimus: kui üldse inimesi teist poolt piiri sisse lasta, siis kui palju? Oma naabrimehega arutame pidevalt selle teema üle. Kui mina olen pigem skeptiline, siis tema ei näe paremat võimalust kui täiendava 100 000 elaniku Eestisse toomine. Milline on see meie taluvuse piir, et hoida oma rahvust ja kultuuri?
Teine võimalus on, et meie peredesse hakkab sündima senisest enam lapsi. See on esimesest stsenaariumist kordades keerulisem ja aeganõudvam protsess. Esiteks, vaja on stabiilsust ning sealhulgas ja võib-olla isegi ennekõike majanduslikku stabiilsust. Teiseks, mida ütles ka täna Riigikogus esinenud professor Ene-Margit Tiit, et perepoliitika peab olema süsteemne ja järjepidev. Oluline on, et perepoliitika areneks meetmete mitmekesistumise suunas.
Selleks, et saavutada olulist läbimurret on ühiskonnal minu meelest vaja „korralikku raputust“. Ellu on vaja kutsuda ideid, mis ühiskonda veidi muudaks. Peame liikuma praeguse vanemaealise ühiskonna keskselt mõtteviisilt perekeskse mõteviisi suunas. Täna Andrei Hvostovi poolt uuesti meenutatud MTÜ Noor Eesti idee: igale inimesele hääl on kindlasti just üks selline jõuline samm perekeskse mõtteviisi suunas. Hääl alates sünni hetkest, mille lapse täisealiseks saamiseni realiseerib tema vanem. Olen veendunud, et selle mõtteviisi tulemusena kerkib ühiskonna keskmesse Eesti pere ja tema rõõm ning mure. Kas see aitab meid või on lahendus talupoegade seks, nagu pärast Põhjasõda? See viimane oli Hvostovi meeleolukas näide tema ajalooõpetajast abikaasa poolt kontrolltöös saadud vastusest küsimusele, mis aitas säilitada eesti rahva pärast Põhjasõda.
Lisaks sündivuse kasvule on rahvaarvu suurendamiseks võimalusi veel. Endiselt rahastatakse Eestis aborte riigieelarvest. Ja suhtumine abortidesse on täna pigem küsimus meditsiini kui moraali valdkonnast. Ma olen enam kui veendunud, et muudatusi tegemata jõuaksime tõenäoliselt ühe inimpõlve pärast samasuguse arusaamiseni eutanaasia küsimuses. Arvestades demograafilist seisu on see paratamatu. Vanemaealine elanikkond kasvab ning neid ülalpidav osa ühiskonnas kahaneb järjepidevalt. Inimesed ei taha leppida elukvaliteedi langusega ning nõnda me paratamatult selle küsimuseni jõuamegi. Mina isiklikult ei saa mitte kunagi toetada eutanaasiat, põhjusest olenemata. Üks põhjuseid, miks ma poliitikaga tegelen on just nimelt see, et surmakultuuri põlistavaid arusaamisi jääks vähemaks ning neile oleks vastukaal.