Sündivusest, kuidas saaks edasi?

2005.aastal kirjutas professor Taagepera loo Demograafiline vetsupott. Ta kirjutas, et vajaksime hernhuutlaste sarnast üritust. Et rahvast taastoota, on vaja 22 000 sündi, aga juba 15 aastat on need alla 15 000e. Tõenäoliselt näeme tänavu taas üle pika aja ligilähedaselt 15 000 sündi aastas.

Probleem on vägagi tõsine ja ma ei tea enam, kas aega on piisavalt. Aga tean, et me peame tegutsema. Sest loota, et tänavuaastane veidi suurem sündide arv meid lihtsalt sellest august välja veab, on eksitav. Nagu professor oma loos kirjutab:” Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000le”. Nii hulluks asi päris ei läinud, aga 12 000 sünniga aastas oleme juba leppinud küll. Tegelikult ei tohi sellega leppida ei ühiskond tervikuna, ega meie siin saalis. Sest riiki, keelt ja kultuuri on võimalik läbi aegade kaitsta vaid siis kui on neid, kes seda teha tahavad. Tööturgu ja tööjõupuudust on võimalik reguleerida, näiteks rändepoliitikaga, kuid see on ajutine ning neile ei ole meie riiki tarvis, nemad tulevad tööd tegema. Rahvusriigi püsimiseks on tarvis, et meil sünniks lapsi.

Rahvastiku- ja sündimuspoliitika on inertsed ja pika vinnaga, mõju ühiskonnas näeme aastate ja aastakümnete pärast, aga otsuseid peame tegema täna, tegelikult oleksime pidanud juba eile tegema. Me peame võimalikult kiiresti jõudma eesmärgini, kus laste põlvkonnad ei ole väiksemad kui nende vanemate omad. Kuigi Eestimaa on imeline koht laste saamiseks ja kasvamiseks siis ainult sellest ei piisa. Maailm on avatud ja väljakutseid palju ning kui sihti ei ole, võib erinevate eesmärkide vahel joostes end ära kaotada ja riikide ja rahvastega võib juhtuda sama, mis inimestega. Peame perepoliitika meetmeid ja lastega seotud kulusid hakkama käsitlema nii perekonna kui riigi tasandil investeeringuna. See on oluline suhtumise muutus.

Kuivõrd meie pered ja ootused on väga erinevad, siis peavad seda olema ka poliitikameetmed. Ühte võluvitsa pole olemas. Esmalt peame vaatama üle olemasolevad instrumendid alates lastetoetusest, vanemahüvitisest, kuni 3-lapseliste peretoetuseni välja. Kõik toimiv tuleb säilitada, üht-teist oleme muutnud juba ka paindlikumaks. Kindlasti tuleb meil ka üht-teist lisada. Teine oluline aspekt on aga see, et meie poolt tehtavad seadused ei muudaks lastega perede olukorda raskemaks võrreldes tänase olukorra ja lasteta peredega.

Oluline osa on kindlasti meie hoiakute muutusel. Uueks normaalsuseks peaks saama vähemalt kolmelapseline pere. Aga see pole vaid konkreetse pere küsimus. Me kõik peame oma käitumises korrektiive tegema, oma laste ja abikaasade tähelepanu pöörama.

Mida ma silmas pean? Paar lihtsat näidet:

Minu abikaasa on mitmel korral rääkinud, et kui ta ühistransporti siseneb või väljuda püüab, ühe käe otsas 2-aastane tirts ning kärus jaanipäeval aastaseks saav poiss, siis selle asemel, et inimesed appi tuleks, hakkavad nad pilguga miskit teisest suunast või maast otsima. Ja ütleb, et need, kes märkavad on pigem venekeelsed või ise samasuguses olukorras.

Suhtumisest on mul veel teinegi näide. Mäletan, et oma eelmises ametis maavanemana sain kõne kohalikult ajakirjanikult. Ta uuris, et miks ei leia maavanem aega tulla kohaliku tantsurühma sünnipäevale, isegi parlamendisaadikud on kohal. Ütlesin talle, et sõidan lapsega lasteaiast koju ja tal on süda paha, meil on kolmas peatus. Tol ajal esindas Kagu-Eestit mitu saadikut, kes ei pidanud lastele mõtlema. Ajakirjanik vastas mulle siis, et ta pole niimoodi kunagi mõelnud. Aga tegelikult on see meile igaühele ju iseenesest mõistetav, me pole lihtsalt harjunud sellele nüansile mõtlema. Peame seda ühiskonna tasandil tegema, kui soovime, et peretasandil toimuks mingigi muutus.

Muutused ei sünni iseenesest. Meie siin parlamendis saame teatud valupunktidele osundada ja neid ka lahendada.

Võimalikud lahendused

• Üks võimalik idee, mida arutada on pere- ja lastetoetuste indekseerimine nii nagu teeme pensionidega. Saime küll mõni aeg tagasi sotside eestvedamisel üle aastatepikkusest tõkkest ning tõstsime lastetoetuseid, aga need jäävad õige pea taaskord elukallidusele alla.
• Jätkata tuleb lasterikastele peredele suunatud meetmete arendamist. Maksupoliitikaga peame suurendama maksukoormuse ja maksuvabastusi laste arvust lähtuvalt nõnda, et keskmist palka saav 4-lapseline pere oleks tulumaksust vabastatud.
• Töö- ja pereelu ühildamine. Kuigi meil on töökäsi vaja täna, tuleb mõista, et neid on vaja ka tulevikus. Ehk laste kasvatamine on sama oluline kui töö tegemine.

Pere- ja rahvastikupoliitika siirded jõuavad kõikidesse valdkondadesse haridusest pensionini. Kõige olulisem ehk selle maja seisukohalt: peame demograafiat puudutavad otsused siduma lahti valmistsüklist. Iga erakond hoolib sellest teemast ja igas koalitsioonileppes on midagi, mis peaks aitama meid edasi. See on üks meede nelja aasta kohta, mille toimimist me rohkem usume kui kontrollime. 20 aasta kohta tuleb nõnda viis sammu. Tigu on ka kiirem.

Kuidas seda teha? Kas see on riigikogu alaline komisjon, mis tegeleb iga-aastase analüüsi ja kursikorrigeerimisega? Kas opositsioon ja koalitsioon suudaks koostööd teha, kui asutaksime peaministri rahvastikubüroo? Üks on kindel, vaja on järjepidevat pingutust ning küsimus on ka, kas me enne valimisi, juba järgmiseks aastaks suudame praegusele kursile hinnangu anda, uusi samme astuda.

Ettekanne Riigikogus 31.mai 2018

Omaste hooldusest ja ühest uuest maksuideest, mida konservatiivil on võimatu toetada

Möödunud nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli omaste hoolekande probleemidest. Mure on tõsine, rahvastik vananeb ning võimalusi vanainimeste eest hoolitsemiseks napib. Küllap teavad ka paljud selle teksti lugejad, kui raske see teema on päriselus.

On väidetud, et omaste hoolduse kohustus on ülekohtune, lapsed peavad toetama oma vanemaid samas kui lasteta vanainimesi toetab riik (nii hästi või halvasti nagu jaksab).

Põhjamaine mudel on teistsugune. Võib öelda, et ka vasakpoolne. Seal on hoolduskohustuse võtnud omale riik, mis toob omakorda kaasa võõrandumislaine. Põhjanaabrite meedias saab mõningase intervalli tagant lugeda, kuidas heaoluühiskonnas leitakse oma kodust juba mitmeid kuid surnud ning keskkütteõhus mumifitseerinud vanainimene. Sellised probleemid ei ole ka Eestis võõrad. Riik ei suuda kunagi asendada perekonna hoolivust.

Omamoodi avaldab üle jõu käiv hoolduskohustus survet ka eutanaasia seadustamiseks. Et ühiskonnale koormaks olevad ning oma eluga hädas olevad inimesed lahkuvad meie hulgast vabatahtlikult, võib tunduda tulevikudüstoopiana, ent see düstoopia on vaikselt hiilimas arenenud riikide õuele. Humanism missugune.

Tartu ülikooli kliinikumi dotsent Kai Saksa on välja tulnud ideega, et meil peaks kehtima hoolduskindlustus, sisuliselt veel üks uus maks. Nii on seda probleemi püütud lahendada näiteks Saksamaal.

Sisuliselt on tegu teemaga, mis on nii valus, et seda avalikult väga ei käsitleta. Kui, siis vaid väga emotsionaalsete kaasuste värvikate kirjeldustena. Selle osas tuleb Eesti Ekspressi tähelepanuosutuse eest tänada.

Konservatiive süüdistatakse tihti selles, et me soovime elu tagasi viia 19. sajandisse. Nii veider kui see ka pole, oli siis hoolduskohustus loomulik. Pere hoolitses oma liikmete eest. Tänapäev on kahjuks märksa keerulisem: perede nõrgenemine, kärgpere mudeli võidukäik, väljaränne ja laste arvu langus on meid viinud olukorda, kus elementaarne inimlikkus on muutumas ülejõukäivaks väljakutseks. Isikuvabadus näikse olevat olulisem vastutusest. Nii veider kui see ka poleks, oleme me ühiskonnana oma suutlikkuses olla hooliv astunud sammu tagasi.

Ma loodan väga, et see teema ei taandu kabinettide vaikuses sündivaks formaalse sisuga ebaõnnestunud reformiks.

Veel rohkem loodan ma, et inimesed on võimelised end ise nägema selles probleemiderägastikus ning vähemalt osa neist suudab mõista, et tugev perekond, lapsed ja pere hoolivus on miski, mida riik ei saa asendada.

Me peame mõtlema sellele, kuidas pere saaks hakkama, millised väärtused on põlvkondadevahelisel suhtlusel ning teineteise toetamisel. Uus maks võiks leevendada olukorda hetkeks, ent pikas perspektiivis on selle näol tegu võika enesepettusega.

Liberaalid ja sotsialistid näevad lahendusena sisserännet. Aga nagu me kogenud oleme, see mudel ei toimi, ühelt poolt on kultuuritaustalt erinevate sisserändajate minimaalnegi integreerimine kulukas, teisalt täidab see peamiselt madalapalgalisi töökohti, kus teenitav tulu on selline, et ka põliselanikud eelistavad tihti sama töö eest mujal suuremat palka saada. Turvariskidest rääkimata.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et helget tulevikku meid rahvastiku vananemiseni viivate demograafiliste protsesside valguses ootamas pole. Heal juhul suudame me praeguste tendentside jätkudes saavutada, et elu ei lähe hullemaks. Seda vaid heal juhul.

Suurest reedest

Öeldakse, et suurel reedel ei kasva isegi muru. See päev ei ole seinakalendris juhuslikult, põhjuseks on Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi. Kristlane või mitte, on iga eestlane ometi oma ajaloo ja esivanemate kaudu osaks sellest traditsioonist. Bachi “Johannese passioon” on üks Euroopa muusika olulisemaid teoseid. “Johannese passiooni” leiame me väga väärikal kohal ka nii Pärdi kui Tubina muusikast.

Passioon tähendab ladina keeles kannatust ja neis teostes ei ole tegu kellegi anonüümse Johannese kannatusega. Ei, kannatajaks pole mitte Johannes vaid Kristus ja need teosed põhinevad lihtsalt Johannese evangeeliumi tekstil.

Passioone oli kombeks ette kanda kannatuste nädalal, mis kulmineerub täna suure reedega. Kannatus lõpeb surmaga ja ka homne päev on vaikne. Uus elu algab alles pühapäeval. Nimetame seda siis kas lihavõtteks või kevadpühaks. Muide, mujal Euroopas kipub ka esmaspäev vaba päev olema, kui on püha, siis ikka pikemalt.

Suur reede on meie kultuuriruumis ainus kalendri punase päeva püha, mis pole pidupäev. Kindlasti mäletavad paljud suure reede diskosid, barbaarsuse ja kultuurituse manifesti, millest tänaseks on paljuski üle saadud. Vaid Mutionu Baar korraldab “Suure seede peo” ja natuke naljakas on kui Saaremaa Golfiklubi korraldab päeval, mil murugi ei kasva, piduliku hooaja alguspeo.

Tõepoolest, kõik eestlased pole kristlased, ent kultuursed inimesed saame me ometi olla. Kui kirik on võõras, siis võtke täna omale hetk ja kuulake passiooni. Pärdi, Tubina või Bachi oma. See on hea päev sisekaemuseks. Hetk, kus mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Pärdi ja Bachi passioonid leiab Spotify’st, Tubinaga on natuke keerulisem.

Kas lasteaedades ja koolides saavad töötada inimesed, kes ei pea samasooliste kooselu õigeks?

 Eile veetsin päeva kella 11-st kuni 17.30ni riigikogus arvamusseminaril, kus arutati kooseluseadusega seonduvat. Kui õiguskomisjoni esimehe, hr Neeme Suure, kutsest ja sissejuhatusest võisid heatahtlikumad oletada sisulist arutelu, siis tegelikkuses olid kõlavate ettekannete pealkirjade ja esinejatenimede taga enamuses kooseluseaduse toetajad. Kuigi tuleb tunnistada, et õnneks oli ka sisulisi arutelusid. Avaettekande pidanud Eesti Notarite Koja esimees, Tallinna notar Anne Saaber tegi põgusa ülevaate nende poolt eelnõule esitatud arvamusest. Ühe olulisema punktina seati kahtluse alla kooseluseaduse vajalikkus, kuivõrd eelnõu seletuskirjas kirjeldatud üks eesmärk on erisooliste inimeste suhete reguleerimine. Tegelikkuses on aga perekonnaseadus ja kooseluseadus nõnda sarnased, et sisuliselt see mingeid lahendusi erisoolistele ei paku. Ning pole ka ühtegi eeldust, mille alusel võiks arvata, et inimesed abielu registreerimisele kooselu registreerimist eelistama asuksid.

Samamoodi ei osanud kahjuks keegi vastata küsimusele, miks on vaid 4 riiki, kus tsiviilpartnerlusseadus reguleerib ka erisooliste suhteid ning kuidas või miks see meie olukorda peaks muutma.

Seega sai taas kord kinnitust, et kooseluseaduse läbisurujate poolne retoorika, nagu oleks kõnealust seadust vaja ennekõike just mehest ja naisest koosnevate paaride õiguste tagamiseks, ei vasta tõele – see retoorika varjab tegelikku eesmärki anda homoseksuaalsetele suhetele eriline riiklik tunnustus, justkui need oleks perekondlike ja abieluliste suhetega võrdväärsed.

Advokaat Sven Veltmanni ettekanne teemal „Nõrgema poole kaitse erinevates kooseluvormides. Registreerimata kooselu – kas uus norm või probleem?“ jäi mulle mõistetamatuks. Vaid ühes osas oli see selge. Nimelt see, et ettekandja oli selgelt kooseluseaduse toetaja. Konkreetsetele küsimustele praeguste probleemide kohta lastega seonduvalt jäid vastused saamata ning kogu ettekanne andis tunnistust sellest, et hr Veltmann ei ole oma ebakompetentsuses mingil juhul käsitletav oma valdkonna eksperdina. Mulle jäi mulje, et ilmselt oli õiguskomisjon kutsunud Veltmanni ettekandjaks mitte tema eriteadmiste, vaid selle pärast, et tegemist on advokaadiga, kes oma eraelulise tausta tõttu on tuline kooseluseaduse pooldaja – sellest andis Veltmann Riigikogu õiguskomisjonile juba kuude eest ka oma pöördumises teada.

Kui Tartu Ülikooli praktilise-filosoofia dotsent Kadri Simmi ettekanne oli pealkirjastatud „Peremudelid ja kool. Kooli roll ja meetodid maailmapildi kujundajana. Sallivus ja normatiivsus. Mudelid ja stereotüübid. Mis vahe on propaganda ja informeerimise vahel?“, siis tegelikult keskendus ettekanne peamiselt utilitaristliku liberalismi koolkonna esindaja John Stuart Milli seisukohtade tutvustamisele. Pr Simm selgitas, et indiviidi õigused on pühad ning neid võib piirata vaid niivõrd, kui nad segavad teiste inimeste vabadusi. See oli iseenesest tore ettekanne, aga pealkirjast eeldasin kordades enam kui ühe (sobiliku) filosoofi isiklike seisukohtade ja eelistuste presentatsiooni. Tõsi, ettekandja ütles ka kohe ettekande alguses, et kõiki neid teemasid ei jõua ta käsitleda. Sedasama ütlesid hiljem ka mitmed teised ettekandjad.

Tartu Ülkooli dotsentide seisukohti on Postimehes (http://www.postimees.ee/2900703/kooseluseaduse-arutelult-kirik-ei-valista-samasooliste-kooselusid) juba tutvustatud. Iseenesest on täiesti skandaalne, et õiguskomisjon kutsus kristlikku positsiooni tutvustama hr Urmas Nõmmiku, kelle vaated homoseksuaalsete suhete moraalsuses osas on jämedalt vastuolus KÕIGI Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute seisukohtadega. Teine ettekandja sel teemal, hr Peeter Roosimaa, lisati seminari programmi alles viimasel minutil pärast Varro Vooglaidi ja Andres Põderi teravat protesti. Siiski kujunes seminaril täiesti vildakas mulje, nagu oleks kristlaste seas homoküsimuses suur lõhenemine ning eksisteeriks kaks võrdväärset seisukohta – üks, mis peab homoseksuaalseid suhteid moraalseks, teine, mis käsitleb neid ebamoraalsetena. Ilmse tendentslikkusega näitas asja just nii ka Postimees, näidates oma kajastuse pealkirjas, nagu oleks hr Nõmmiku dissidentlik ja kristlike usuühenduste ühisele kindlale seisukohale vastanduv vaade kiriku vaade. Kuigi hr Nõmmik rõhutas eraldi enne ettekande algust, et esindab oma isiklikke seisukohti, olles ise kristlane ja heteroseksuaal.

Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi esindaja Christian Veske ettekande pealkirjaks oli pandud „Kas ja kuidas mõjutab abielu institutsiooni kooselu registreerimise võimaluse tekkimine? Kuidas defineerida perekonda? Teistsuguse aktsepteerimine. Sotsiaalsed muutused alates naiste õigustest, üksikvanema staatusest ja teistsugusest nahavärvist kuni samasooliste paarideni.“ Hr Veske kõneles ettekandes emotsionaalselt oma abiellumisest USA-s Timothyga ning seda, kuidas see pole kellegi teise abielu kahjustanud. Ta peatus ka teemal, et nad tahavad lapsi. Lisaks lapsendamise võimalusele on selleks võimalik kasutada mõnd tuttavad naisterahvast, kes on valmis neile lapse sünnitama, või kasutada surrogaatema. Viimasena mainitud võimalus on aga selgelt eraldi teema, mille üle on tarvis pikki arutelusid pidada. Teemaks tuli aga ka see, kuidas ja millised võivad olla suhtumised koolis. Christian Veske teatas ka seda, et LGBT (lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide esindaja) liikumine Eestis aitab õpetajaid koolitada. Kui aga küsisin, kas lasteaedades ja koolides on kohta inimestele, kes ei pea samasooliste kooselu õigeks, siis sellele küsimusele tal ühest vastust ei olnud. See ongi keeruline, sest siin on koht, kus samasooliste üks peamine väide, et kooseluseaduse läbisurumine ei puuduta kuidagi teisi, lükatakse selgelt ümber.

Samuti ütles hr Veske nn geiabielude kohta, et gei-kogukond on nõus astuma sammu tagasi ja saab aru olukorrast, et siin riigis ei ole praegu võimalik kohe nn homoabielu seadustamist saavutada. On teisi viise öelda, et meie kooslus, meie perekond, meie õigused on midagi väärt. Et see on väärtus omaette. Aga nagu hr Veske selgitustest välja tuli, on homoliikumise eesmärgiks pikemas perspektiivis siiski nn homoabielu väljavõitlemine.

Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsari ettekannet oli huvitav kuulata. Tema sõnastas oma ettekande pealkirja “Kooseluseadus ja lapsed: Lapsed perestruktuurides. Laste perspektiiv”. Ettekandes tutvustas pr Kutsar uuringutes läbiviidud intervjuusid. Selgelt tuli välja, et lastele on kindlus oluline ning leping annab kindluse. Pr Kutsar toetas kooseluseadust, kuivõrd see olevat igal juhul lapse jaoks täiendava kindluse allikas, kuna on leping. Samavõrd nõustus ta, et lapsed ei arutle ega mõista lepingu sisu, vaid peavad oluliseks vormi. Ettekandest ei tulnud välja, mille alusel eeldatakse, et inimesed eelistavad registreerida kooselu, mitte abielu.

Ettekandeid oli veelgi, midagi täiesti uut ma teada ei saanud. Üks veendumus aga süvenes selgelt. Tihti esitatud väide, et kooseluseaduse näol on tegemist kahe täiskasvaud inimese suhete reguleerimisega, ei vasta tõele – see puudutab väga teravalt nii laste õigusi ja huve kui ka kogu ühiskonna elementaarseid inimõigusi, mh õigust usu- ja veendumuste vabadusele, sõnavabadusele, oma laste kasvatamise vabadusele vastavalt oma tõekspidamistele jne. Väga mitmest ettekandest käis läbi seisukoht, et on vaja ühiskonnas laiemat arutelu ja sügavamaid uuringuid.

Mainisin seminari lõpus, et mõistan samasooliste arusaamisi ja soove, kuid samavõrd olen vastu kooseluseadusele, sest ei pea seda õigeks. Ühiskond ei saa lähtuda vaid indiviidide isiklikest huvidest ja nõudmistest, vaid peab ennekõike pidama silmas ühiskonna ühist hüve ning lähtuma sellest, mis tagab meie rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade. Seetõttu oleks rumal minna ideoloogilise surve tõttu kergekäeliselt perekonna institutsiooni kallale ning mõtestada see seadustega olemuslikult ümber. Perekond on põhiseaduse kohaselt rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus ning kõiges, mis puutub ühiskonna aluste radikaalset ümbermääratlemist, tuleb olla ülimalt ettevaatlik.

 

 

 

Käib perekonna institutsiooni halastamatu hävitamine.

Õnnelikud ja/või õnnetud lääne-eurooplased?
Uudiseid samasoolistega seonduvalt tuleb kui seeni pärast vihma, viimased uudised pärinevad Inglismaalt ja Prantsusmaalt.
Veebruaris sai Inglismaast 11 riik, kes seadustas samasooliste abielu. Seda vaatamata asjaolule, et võimul olevad konservatiivid olid lõhki. Neist 140 hääletas vastu, 130 poolt ja 40 hoidus hääletamast (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/briti-seadusandjad-toetasid-samasooliste-abielude-lubamist.d?id=65634556).
Üleeile kiitis Prantsuse parlament heaks samasooliste paaride abielu ning laste adopteerimise seaduseelnõu. See oli üks president Francois Hollande´i valimislubadustest ja algatustest, mis kahjuks ka seaduse jõu sai. Nii sai Prantsusmaast 14 riik, kus samasooliste abielud on lubatud. Prantsusmaa justiitsminister Christiane Taubira raporteeris parlamendis, et paljud prantslased on uhked, et see tehtud sai: “Need, kes täna protestivad, tunnevad liigutust, kui näevad värskelt abiellunute rõõmu.” (http://uudised.err.ee/index.php?06277740). Mina nende prantslaste rõõmu ei jaga. Ja õigupoolest pole meil ka teada, kui palju on neid, kes rõõmustavad ja neid, kes minuga sarnaselt kurbust või ka piinlikkust tunnevad (üleeile oli Prantsusmaal tänavatel 45 000 seaduseelnõu vastast, varasemalt on neid olnud sadu tuhandeid). Tasub muidugi märkida, et abielude ja adopteerimise seadustamisele eelnes kooselu registreerimise võimalus, ehk siis asjad liiguvad ikka samm-sammult.

Eestis elab 428 inimest samasoolise partneriga
Ka meil soovivad samasoolised oma kooselu registreerida. Kuu aja eest avaldasin oma arvamust, et ei toeta seda ning sain hulgaliselt späm-kirju. Eile avaldas Statistikaamet 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed, mille alusel selgus, et võrreldes eelmise loendusega on vähenenud seadusliku abikaasaga kooselavate inimeste osatähtsus ning suurenenud on vabaabielus elavate paaride osakaal rahvastikust. 2011. aastal elas 15-aastasest ja vanemast elanikkonnast 34,5% koos seadusliku abikaasaga ja 15,6% oli vabaabielus.
Rahvaloenduse tulemusel elas Eestis 1 294 455 inimest. Seega neist seaduslikus abielus 446 588 inimest, vabaabielus 201 936 inimest. Samasoolise partneriga kooselu esines 428 juhul. Kui mingil põhjusel eeldada, et samasooliste hulgas on oma kooselu reguleerimist huvitunute hulk samasugune kui heterode seas, siis puudutab see 148 inimest ehk 74 paari, tõenäoliselt siiski veel väiksemat hulka elanikkonnast.
See on kiretu statistika. Seadusemuudatus, mida oodatakse, on põhimõttelises vastuolus senise õigus- ja kultuuriruumi ning traditsioonidega. Seega ei saa juttugi olla ühest väikesest muudatusest või kellegi õiguste riive likvideerimisest. Me peame mõistma, et selle muudatusega tahetakse senine perekonnakäsitlus põhimõtteliselt ümber kirjutada. Ja seda ei tohi võimaldada.

Setomaa areng ja tädi Milde

Esmaspäeval tähistati Talsipühi. 18 korda tehti seda ka Petseris, Heljude eestvedamisel. Oli pidulik aktus, mille repertuaar oli kirju, aga siiras ja südamlik. Ning siis tervitused nii meie Värska noortelt tüdrukutelt-naistelt kui Liinatsuraq Tartust. Ja siis muidugi pidulaud.

Tegime ka Petseri peal pisikese tiiru. Ahto eestvedamisel nägin ja käisin kohtades, kuhu ise ei oleks eales sattunud. Vanad tsässonad, kloostri majandushoov, kohalik arhitektuur ning tädi Milde. Ma loodan, et tema nimi jäi õigesti meelde. See kuidas elavad setod teisel pool piiri, mis moodi mõtlevad ja millest rõõmu tunnevad. Neid asju ei ole võimalik lehest lugeda. Selliseid emotsioone ja ehedust on raske teisel sõnadesse panna.

Eile arutasime terve päeva Obinitsas Setomaa seniseid arenguid ja rääkisime tulevikust. Erilist rõõmu tunti selle üle, et viimastel aastatel on noored tulnud tegevuste ja toimetamiste juurde. Samavõrd oluliseks peeti seda, et see jätkuks. Ja kuna paljudes kodudes on palju muutunud, siis tuleb arutada, mida ja kuidas saab lasteaed ja/või kool kohalikku pärimust edasi anda ja talletada. Tegema peab seal kus võimalik ja seda mis võimalik. Aga tuleb ka arvestada, et seda mis oli ei saa me sellisel kujul kuidagi tagasi.

Arenguprogrammi osas oli olulisim ühine arusaamine see, et asju saab planeerida ja mõislikult toimetada vaid siis kui programm on perioodina ehk 4 aastaks nagu seni. Siis on võimalik hinnata mõjusid ja teha järeldusi. Lõpuks andis Misso vallavanem Urmas Peegel ülevaate “Tule maale” projektist. See oli veenev ja ma loodan südamest, et nad suudavad seatud eesmärgid saavutada. Igal juhul püüan ise ka abiks olla kui see kuidagi peaks võimalik olema. “Unusta end külla” on igal juhul täiesti võimalik ja lihtsalt realiseeritav, vähemalt seni kuni on kohapeal inimesi, kes kannavad kohapealset kultuuri ning on armsad ja siirad nagu Milde või ka Triin või Kadri või …

Oli väga tegus. Tänud kõigile, kes mind rikkamaks ja paremaks aitasid.

Setomaa arenguprogramm – tulevik ja prioriteedid

Setod täna Riigikogus toetusrühmaga kohtumise alguses.

Täna tegid oma korralise aastalõpu visiidi pealinna Setomaa esindajad ülemsootska Leima Aare, noorsootska Leima Mattis, keda saatsid Setomaa “välisministri” Hõrna Aare ning Valdade Liidu juht Timmo Margus. Need kaks viimati nimetatud meest on aastate jooksul teinud Setomaa aga ka teiste pärimuspiirkondade heaks rohkem kui keegi teine. Seda tööd tuleb kiita ja tunnustada, piirkonnas on hulga uusi inimesi ja tegevusi. Aga endiselt ikka ka muresid. Ja nendestki oli meil täna juttu. Lõuna ajal toimus Setomaa asjatundjate komisjoni ettevalmistav koosolek Siseministeeriumis, kus käidi läbi seniseid probleeme, tegevusi ning lahendusi.

On terve hulk probleeme, mis on sarnased teistele hajaasustus piirkondadele. Aga piir, õigemini hetkel küll veel kontrolljoon, on tekitanud probleeme, mis on ainulaadsed. Seda nii selle poolest, et Setomaa rahvas kahel pool piiri elab ning kultuuriruumi ja –tegevust piir  nüüd eraldab. Mure, et pühade ajal kirikusse ja surnuaeda saamine ei ole niisama lihtne ettevõtmine. Millegi pärast on ka probleem mitmekordsete viisade saamisel. Probleemid on ka vara haldamise  ja selle pärimisega seotud.  Teemaks oli veel teede ja teekatete küsimused, energeetika ja haridusvõrk. Ka noorte maale kolimise ergutamisest ning projektist “Tule maale”, mille juured just Seto– ja Võrumaalt.

Noorsootska Leima Mattis täna Riigikogus

Tuleviku seisukohalt pidasime oluliseks, et arenguprogramm jätkuks. Ning järgmiseks perioodiks (soovitatav 5 aastat) peame üheskoos leidma prioriteetsed tegevused ning nägema ette vahendid nende realiseerimiseks. Riigikogu Setomaa toetusrühm teeb järgmise kokkusaamise väljasõiduna Setomaale talsipühil so 8.jaanuaril.

Kohtumiseni Setomaal

Kas talupoegade seks aitaks Eestit täna

Isegi siis, kui ei süvene möödunud aasta rahvaloenduse tulemuste detailidesse on selge, et arvestades demograafilist olukorda on põhiseaduses sätestatut väga keeruline realiseerida. See tähendab, et ilma kardinaalsete muudatusteta ei suuda me rahvana säilida. Isegi siis, kui oleme väga optimistlikud.
Eesti rahvust ja kultuuri on läbi aegade võimalik säilitada vaid Eesti riigis. Selleks on aga vaja inimesi. Rahvaloenduse tulemusena on elanike arv võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega vähenenud 75 816 elaniku võrra ehk 5,5%. Selleks, et saaksime samamoodi riigina jätkata on vaja tulevikus rohkem inimesi, kui prognoosid meil eeldada lubaksid.
Seega on laias laastus võimalikud kaks stsenaariumi:

1. Tuua Eestisse suurel hulgal inimesi
2. Eesti peredesse hakkab sündima rohkem lapsi

Esimese stsenaariumi juures on peamine küsimus: kui üldse inimesi teist poolt piiri sisse lasta, siis kui palju? Oma naabrimehega arutame pidevalt selle teema üle. Kui mina olen pigem skeptiline, siis tema ei näe paremat võimalust kui täiendava 100 000 elaniku Eestisse toomine. Milline on see meie taluvuse piir, et hoida oma rahvust ja kultuuri?
Teine võimalus on, et meie peredesse hakkab sündima senisest enam lapsi. See on esimesest stsenaariumist kordades keerulisem ja aeganõudvam protsess. Esiteks, vaja on stabiilsust ning sealhulgas ja võib-olla isegi ennekõike majanduslikku stabiilsust. Teiseks, mida ütles ka täna Riigikogus esinenud professor Ene-Margit Tiit, et perepoliitika peab olema süsteemne ja järjepidev. Oluline on, et perepoliitika areneks meetmete mitmekesistumise suunas.
Selleks, et saavutada olulist läbimurret on ühiskonnal minu meelest vaja „korralikku raputust“. Ellu on vaja kutsuda ideid, mis ühiskonda veidi muudaks. Peame liikuma praeguse vanemaealise ühiskonna keskselt mõtteviisilt perekeskse mõteviisi suunas. Täna Andrei Hvostovi poolt uuesti meenutatud MTÜ Noor Eesti idee: igale inimesele hääl on kindlasti just üks selline jõuline samm perekeskse mõtteviisi suunas. Hääl alates sünni hetkest, mille lapse täisealiseks saamiseni realiseerib tema vanem. Olen veendunud, et selle mõtteviisi tulemusena kerkib ühiskonna keskmesse Eesti pere ja tema rõõm ning mure. Kas see aitab meid või on lahendus talupoegade seks, nagu pärast Põhjasõda? See viimane oli Hvostovi meeleolukas näide tema ajalooõpetajast abikaasa poolt kontrolltöös saadud vastusest küsimusele, mis aitas säilitada eesti rahva pärast Põhjasõda.
Lisaks sündivuse kasvule on rahvaarvu suurendamiseks võimalusi veel. Endiselt rahastatakse Eestis aborte riigieelarvest. Ja suhtumine abortidesse on täna pigem küsimus meditsiini kui moraali valdkonnast. Ma olen enam kui veendunud, et muudatusi tegemata jõuaksime tõenäoliselt ühe inimpõlve pärast samasuguse arusaamiseni eutanaasia küsimuses. Arvestades demograafilist seisu on see paratamatu. Vanemaealine elanikkond kasvab ning neid ülalpidav osa ühiskonnas kahaneb järjepidevalt. Inimesed ei taha leppida elukvaliteedi langusega ning nõnda me paratamatult selle küsimuseni jõuamegi. Mina isiklikult ei saa mitte kunagi toetada eutanaasiat, põhjusest olenemata. Üks põhjuseid, miks ma poliitikaga tegelen on just nimelt see, et surmakultuuri põlistavaid arusaamisi jääks vähemaks ning neile oleks vastukaal.

Kodanikuühiskonna arutelu Riigikogus sai huvitava pöörde

Täna Riigikogus toimunud riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni arutelul oli kaks tähelepanuväärset seika. Esimene seisnes selles, et kodanikuühiskonna poolse ettekande tegi vabaühenduste esindaja Tarmo Jüristo. Ta mainis, et ei ole ei liidu, ega kellegi esindaja vaid on üks vabaühenduse aktivist. Kuivõrd meie laudadel olnud paberitel oli ta kirjas vabaühenduste liidu juhatuse liikmena, kui mul nüüd õigesti meeles on, siis sellest tuli palju segadust. Et kes ta ikka täpselt on ja keda ta esindab. Istungit juhatanud Jüri Ratas nentis, et ka tema ei saa aru, mis rollis esineja on ja keda täpselt esindab, aga igatahes räägib ta asjast.

Teine asi, mis minu meelest saalis elevust tekitas oli see kui minister Kiisler oma kõnes pidevalt lühendit EKAK (Eesti Kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon), eriti EKAKi kasutas. Selle lühendi kõla näis kolleegides veidi elevust tekitavat.

Minu poolt räägitu oli alljärgnev:

Meile meeldib rääkida edust ja imetleda oma naba. Ometi tuleb tunnistada, et paljudes valdkondades seisab palju enam ees, kui on jäänud selja taha. Ka täna kõneldav valdkond on kindlasti üks sellistest, kus edusammud alles ees seisavad. Vabaühenduste elujõulisuse hindamise indeksi USAID põhjal on Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest kõige parema näitajaga. Eesti vastav näitaja oli 7 palli skaalal, kus 1 tähistab väga kõrget ja 7 madalaimat arengutaset, 2.0. Lätis on vabaühenduste elujõulisuse indeks 2.7 ja Leedus 2.8. Kuigi tegemist on enesehinnanguga, ja eestlastele meeldib olla kõiksugu tabelite tipus, siis midagi see uuring ometi peegeldab. Lisaks hindavad ühendused ennast peamiselt ise!

Aga selleks, et edu saavutada on vaja sihte ja tegutsemist. See on ka valdkond, kus me ise saame palju teha. Nii iga üksikisik kui erakonnad. Erakonnad saavad ja peaksid olema siin eestvedavas rollis, aga mitte domineerima. See vahest ongi meie senine suurim probleem. Kodanikeühiskond ei sirgu ülevalt alla, nagu ei sirgu ülevalt alla üksi muu asi siin maailmas. Kõik kasvab ikka alt üles, kuid selleks, et midagi saaks kasvada on  vaja kasvamist toetavat elukeskkonda. Ilma elutoetava keskkonnata hukkub ka kõige sitkem bakter!

Olgu siinkohal öeldud, et mina usun erakondade poolt veetavasse ühiskonna korraldamisse ja demokraatiasse. See roll saab olla oluline ja laitmatu vaid juhul kui erakonnad on avatud ja valmis kuulama. Siin on võimalik erakondadel end kindlasti parandada. Ja siin on võimalik ka teistelt kolmanda sektori organisatsioonidelt õppida. Täna aga tundub mulle, et koostöö asemel on pigem kujunenud vastasseis. See aga ei vii meid sugugi edasi, ega paranda olemasolevat olukorda kuidagi. Ma näen siin kahte peamist põhjust. Esimene on ebavõrdsus rahastamisel, ehk siis erakondadel on võrreldes teiste kolmanda sektori organisatsioonidega rahastamine suurem ja stabiilsem.

Nagu ma ütlesin, pean ma seda ühelt poolt põhjendatuks, arvestades erakondade rolli. Teiseks aga on ülejäänud organisatsioonid kutsutud ellu erinevatel põhjustel. Kui jagada laias laastus, siis ühed on kutsutud ellu realiseerima asutajate era- ja või isiklikke huvisid. Selles osas ei olegi minu meelest täiendavat avalikku panustamist ka tarvis. Need organisatsioonid aga kes on asutatud mõnd avalikku probleemi või hüve lahendama või jagama, nende puhul on täiendav panustamine kindlasti põhjendatud.

Kuid siiski on ühendustel vaja piisavalt vabadust ja piisavalt turvalisust. Riik peab tagama piisava rahastuse ja vajaliku õiguskeskkonna, et ühendused saaksid kestlikult tegutseda. Euroopa sotsiaaluuringu (ESS) 2010. a andmetel on Eesti elanikkonnast viimase 12 kuu jooksul töötanud mõnes muus organisatsioonis või ühingus 5,9%. Soomes on vastav näitaja aga 38,8%. Leedus ja Lätis 2008. a andmete põhjal vastavalt 4,7% (Leedu) ja 3% (Läti).

Teine probleem rahastamise kõrval on hirm. Me kipume olema enesekesksed ning pakutud abikätt peame nii mõnelgi korral uueks tulijaks ja tulevaseks konkurendiks. Ärme ole nii paranoilised. Eesti demokraatlik kultuur on alles arenemisjärgus, ja me peaksime rohkem tähelepanu pöörama kodanikuharidusele ja kriitilise mõtlemisega kodanike kasvatamisele, selleks tuleb meil koolitada ühiskonnaõpetajaid, sest täna annavad ühiskonnaõpetust peamiselt ajalooõpetajad.  Samuti peame õppima rohkem üksteist austama, kuulama ja koostööd tegema. Et kodanikeharidus toimub nii koolis kui  kodanikeühendustes, kes peaksid olema „demokraatia koolideks“, kuid kuna uusi liikmeid aga ühendustesse pole viimase viie aasta jooksul tulnud, siis tuleks uurida, et kas ühenduste välistes  kodanikealgatuslikes tegevustes (igasugu võrgustikud) toimub demokraatlike väärtuse ja praktikate õppimine ja juurdumine.

Luban, et Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma paremad ja aktiivsemad päevad on veel ees.

Mina soovin meile kõigile tõsiseid arutelusid, rääkimist, aga ennekõike kuulamist. Palju edu.

Tuge vajavad lapsed, mitte samasoolised

Mõni aeg tagasi tuli koalitsioonipartner välja ideega lastetoetusi tõsta. Ja teha seda nõnda, et paljulapselised ja toetust enim vajavad oleksid eelistatud. Seda algatust tuleb igal juhul toetada. Kahjuks ei ole see idee veel liiga konkreetseks plaaniks saanud. Nüüd on kerkinud juba uus plaan. Ideid lendab nagu Vändrast saelaudu.

Justiitsministeerium on töötanud välja kontseptsiooni kooseluseaduse  registreerimiseks. Rumala järjekindlusega on seda asja seal juba aasta aega aetud. Miks on see nii põletav probleem jääb mõistetamatuks. Ka tänane seadusandlus võimaldab inimestel erinevaid probleeme lahendada, olgu selleks siis vara soetamine või pärandamine ja kinkimine.

IRL on varasemalt öelnud, et toetame olemasoleva olukorra säilitamist. Ja kui kedagi üldse on vaja toetada, siis on need lapsed. Perekond on lapse jaoks kindlus. Lapsel on terviklikuks arenguks ja õnnelikuks inimeseks kasvamisel tarvis nii ema kui isa, kelle rollid on erinevad ning vastastikku tasakaalustavad. Oluline on vanemaid toetada, et nad saaksid oma rolli täita. Selleks peavad olema allutatud ka kõik poliitikad. Terve ja tugev perekond on arenguvõimelise ühiskonna alus.

Mina isiklikult ei näe mitte mingit vajadust samasooliste kooselude registreerimiseks. Kodus tehku igaüks, mida tahab. Aga ma ei näe põhjust ühiskondliku senist korraldust ümber vaadata. See ei ole küsimus kellegi õigustest. See on küsimus, mis puudutab väärtushinnanguid ning tõekspidamisi. Mina toetan perekonda, kus on ema, isa ning lapsed. Abielu institutsioon peab jääma väärikaks ning pühaks.