Lastele ja peredele pühendutakse liiga vähe

Ma olen ainult osaliselt nõus Eesti Lastevanemete Liidu juhatuse liikme Aivar Halleriga, kes väidab, et Eesti lastevanemate muretus internetiohtude osas on seotud teadmatusega. See on kindlasti üks paljudest põhjustest, mille üle ei ole tarvidust pikalt diskuteerida. Mul on jäänud mulje, et osades kodudes nähakse arvutis pigem vanemate abilist laste kasvatmisel. Vähemalt saab nõnda endale vaba aega leida ning lapsed saavad aktiivset tegevust. Mõtleme aga teistpidi ja teistele küsimustele. Kui palju me üldse teame, millega meie lapsed tegelevad? Kes on nende sõbrad ja millised on nende ajaveetmise vormid? Kas koolist koju jõudnud lapselt küsime endiselt, mis ta hindeks sai ning kas homseks on õpitud? Või kuidas tal koolis läks ja kas tal on milleski nõu või abi vaja? Loomulikult tahame igaüks oma lapsele parimat. Tuleme ka ise pärast väsitavat päeva töölt koju ega jõua millelegi süvitsi pühenduda. Toimub pidev –  igaüks eraldi ja üheskoos kulgemine. Väga vähe on tugevaid ja pühendunud peresid, sest enam pole tähtsad rollid, ega väärtused.

Mäletan kui Riigikogus oli arutluse all võrdõiguslikkuse küsimus. Oli üsna minu parlamendipoliitiku tee algus. Tahtsin esitada küsimuse, kui minu juurde tormas üks fraktsioonikaaslane, et uurida ega ma midagi kohatut taha küsida. Tegemist olevat väga tähtsa ja olulise küsimusega, mida ei tohi naeruvääristada. Tõsi ta on ja seda plaani mul polnudki. Uurisin vaid kuidas kolleeg Mikko kujutab ette, et haridussüsteem peaks olema soorollide stereotüüpidest vabam. Ja siis ma kuulsingi, et naisi ei pea kujutama piltidel põllega pliidi ees ning isasid tööd tegemas, teleri ees või ajalehte lugemas. Selles osas oleme ühel meelel, ainult põhjused on kardinaalselt erinevad.  Minu arusaam on vastupidine, seda tehakse liiga vähe. Peredele ja erinevatele rollidele perekonnas pööratakse liiga vähe tähelepanu.

See kõik aitab tasahilju luua eelduse, et keegi kusagil tegeleb meie lastega. Oleme ju vanematelt võtnud ära hulga rolle ja delegeerinud need ühskonnale. Emal ja isal ei ole aega lapsi kasvatada, sest nende roll on käia tööl. Nõnda võibki ju oletada, et lapsi kasvatavad – lasteaed või isegi sõim, kool, teler ja nüüdsel ajal on omal kohal ka arvuti. Kust läheb piir vanema ja teiste kasvatajate vahel, on ja jääb alati hägusaks. Ning vastutus on hajutatud ja hõljub õhus.

Peame ühiskonnas ülesannete korraldust uuesti üle vaatama ning rollid ja kohustused paika saama. Siis suudame rohkem pühenduda ka peredele ning lastele. Ja peame siis ehk laste kasvatamist ka tööks ning hindame seda kõrgemalt. See debatt on oluline igal pool üle ilma. Olen hetkel USA-s ja ka siin räägitakse, et pr Romney pole elus midagi teinud või suurt saavutanud. Ta on olnud kogu aeg kodus ja tegelenud oma viie lapsega. Aga pr Obama oli varem edukas jurist.

Ma ei sunni kedagi pliidi ja mähkmete vahele. Tahan öelda ainult seda, et ei ole mõtet katusekive vahetada kui vundament pudeneb.

Kogupere konverentsi “Head valikud hariduses. Terve kogukond” avaringis 19. mai, 2012

Pilt

Põlvamaa aasta ema 2012 on Diana Asur

Põlvamaal kuulutati aasta ema 2012 välja juba eile. Põlvamaa Meeskoor koos maavanema ja maavalitsuse abiga korraldas seda juba neljandat aastat. Mul on hea meel, et tänavu aasta oli nominente 11, seda keerulisem oli muidugi ka valik. Ja kuigi sobinud oleksid absoluutselt kõik esitatud emad, on mul siiski eriti hea meel, et see tiitel läks Diana Asur´le. Dianat on mul endalgi au tunda, tegemist on ühe äärmiselt armsa inimese, õpetaja, waldorfpedagoogika asjatundja ning aktiivse eestvedajaga.

Samal ajal kui Põlvamaal aasta ema välja kuulutati olid enamus mehed proovis. Sest emadepäeva kontsert toimub meil koos Võrumaa meeskooriga pühapäeval kultuurimajas Kannel algusega kell 16.

Reedel esindasime Põlvamaa Meeskooriga koos Andres Lehestikuga. Pidasin meeskoori nimel ka pidukõne, mis oli alljärgnev:

Vanema roll on siin maises elus kindlasti kõige ilusam ja keerulisem. Ma olen lapsevanem, kahe lapse isa. Vanemate rollid on väga erinevad. Ma ei tea, kas ema rolli eripära peitud elu loomises ja andmises, lapse sünnieelses perioodis või milleski kolmandas, aga ma tean, et emaarmastus on kordumatu ja asendamatu. Emadepäev peab meile kõigile meenutama ema erilist rolli, tähtsust ja ülesandeid lastele, emadele enestele, isadele ja kogu rahvale. See on päev selleks, et lapsed mõtleksid, mis ema neile tegelikkuses on ja tähendab. Aga ka päev meestele, kes tähtsate tööde – arendamise ja loomise kõrval mõistaksid elu ja kultuuri jätkumise tegelikkust. Emadepäev on päev kogu rahvale, et tunnetataks perekonda riigi vundamendina ning ema rolli perekonna nurgakivina.

Seda on eriti oluline meenutada täna, mõni päev enne emadepäeva. Täna hommikul võis elektroonilisest meediast lugeda, et Statistikaameti andmetel sündis 2011. aastal 14 679 ja suri 15 244 inimest, mis on vastavalt 1146 sündi ja 546 surma vähem kui aasta varem. Sündide suure vähenemise tõttu oli sündide ja surmade arvu vahe ehk loomulik iive taas negatiivne (-565). Põlvamaal sündis möödunud aastal 268 last, mida on 20 vähem kui 2010. aastal.  Summaarne sündimuskordaja Eestis  ehk keskmine laste arv naise kohta oli väiksem kui aasta varem (2011. aastal 1,52 ja 2010. aastal 1,64). Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Laste saamine üha hilisemas eas on aasta-aastalt tõstnud naiste keskmist sünnitamisvanust. 2011. aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 29,5 aastat ja esimese lapse sünnil 26,4 aastat. Seega on kõige olulisem just naiste suhtumine ja ühiskonna suhtumine naiste erinevatesse rollidesse. Kahjuks ei ole ema roll karjääri tegemise ja elu nautimise kõrval eelistatud. Peeter Põld on 1929 aastal emadepäevaga seoses täheldanud järgmist: „Ema roll ei ole meie päevil moes. Tema krobelised kehavormid ei vasta moelehtede saledale tiisikustüübile. Tema krobelised töökäed ei anna ennast pehmeks ja läikivaks poleerida mingisugusel maniküürikunstil. Temal ei ole aega iluduskuningannadega võidu päevi veeta „mõjuvõimsaks jumalaks saanud“ riietuse teenistuses või „armukunstide“ õppimises, et „vahetada alati välimust“ ja meeldida „kires otsivaile pilkudele („Päevaleht“, 1929 nr 80). Ema olla ei ole „ilus“. Ema olla ei ole lõbus. Ema olla võtab vabaduse „armumängu“ mängida ja meestekarjad enese järel jooksma panna. Ema „ilu närtsib ühe mehe meelevalla piirides“ ja tüütute laste eest hoolistemises … Meie aja ideaaliks on küll naine-teadlane, naine-kunstnik, naine-tegelane ilma lasteta või ühe-kahe võsuga, kes ei seo ja keda võib teenija hooleks jätta, naine-hetäär(armuke), värvitud ja võltsitud, igatahes aga mitte ema, kes ümbritsetuna lastest elab nendele ja leiab selles oma täielikuma maise rahulduse ning elu eesmärgi. Heal juhul meil tahetakse olla ema muu kõrval, mitte esmajoones.“ Tänased mured on 83 aasta tagusega võrreldes sarnased ja pigem süvenenud.

Head emad, kuna olemas olete Teie, siis on ka eelkirjeldatust teistsugust arusaamist. Selle eest Teile suur tänu. Põlvamaa Meeskoor soovib käesoleval aastal tunnustada Põlvamaa emasid neljandat korda. Vaatamata sellele, et meil möödunud aastal ettevõtmine ebaõnnestus, ei jätnud me jonni. Igaüks kes heidab pilgu täna siia saali näeb, et häid emasid on Põlvamaal küllaga. Just seepärast palusime Teid täna siia Andres Lehestik luuletusega, mille viimane salm kõlab järgmiselt:

Te südant sellist tundes andke teada,

me tahaks teda väga tänada.

Just nõnda ilusate südamete pärast

me Põlvamaal jääb elu elama.

Me ei tee konkurssi, ega otsi parimat Põlvamaa ema. Me tahame sel moel tänada oma emasid, oma laste emasid, kõiki Põlvamaa emasid, kes täidavad asendamatut rolli. Just tänu teile elab õitseb ja rõõmustab roheline Põlvamaa. Me täname Teid.

Pühajärve Põhikooli poolt

Head Pühajärve kooli toetajad,

Ma peaksin olema täna koos teiega, aga kahjuks töökohustused ei võimalda. Paljudega kohtusime möödunud neljapäeval ja sealt sain ma taas suure hulga kindlust, et oleme üheskoos ajanud vajalikku ja õiget asja. Ei ole liiga palju asju, mis meid seovad ja pidevalt suhtlema panevad. Meie lapsed ja nende tulevik läbi Pühajärve Põhikooli on meid pannud seda tegema. Meie lastest on saanud meie ühendaja ja seeläbi kooli toetaja. Just nõnda olen mina meid alati käsitlenud. Meie ei ole valla (valitsuse/volikogu) ja tema tegevuse vastu vaid Pühajärve Põhikooli poolt.

Ma mõistan ka valda, kes püüab oma koolivõrku korrastada. IRL poliitikuna on mul hea meel, et tegeletakse tuleviku planeerimisega. Aga kui ka teha kõige õigemat asja, aga teha seda valesti, siis ei ole sellest asjast enam asja. Ja Pühajärve Põhikooli saaga on minu meelest just selline. Mäletatavasti algas see vallavanema ja abivallavanema ringsõiduga 1 klassi astuvate vanemate juurde, kes teatasid, et I klassi ei avata, siis direktori alusetu vallandamine ja ennistamine, siis taaskord I klassi mitte avamine. Vahepeal telliti valla hariduse arengukava, kus aktiivselt osalesime, aga meie ettepanekuid ei planeeritudki arvestada. Kas on võimalik kooli elu veel kuidagi ebastabiilsemaks muuta. Mul on keeruline seda kujutleda. Meie oleme teinud kõik, et oma lastele parimaid võimalusi saada ja peame selleks õppimisvõimaluseks Pühajärve Põhikooli. Me oleme esitanud oma nägemusi ja ettepanekuid. Aga meile ei ole suudetud selgelt esitleda mida on võimalik meil muudatustest võita, kuigi usun, et seegi on kindlalt olemas. Täna teame vaid, et riigi rahastamine on selline, et vald loobub enam kui 60 000 eurost aastas. Aga mida plaanitakse teha koolihoone ja muuga ei ole meile teada. Räägitakse kokkuhoiust, aga konkreetseid numbreid ei näita keegi. Me toetame tegevusi, mis arvestavad valla inimesi ning muudavad meie elu paremaks nii täna kui tulevikus. Me oleme valmis toetama asju, mida mõistame ja mille taga on arvutused.

Ma olen meie koosviibimistel osalenud mitte poliitiku vaid ennekõike lapsevanemana. Pühajärve kool on hetkel minu kodule kõige lähemal ja olen lähtunud, et see on minu laste kool tulevikus. Ma olen väikeste koolide toetaja. Aga väikesed koolid ei saa asuda suurtes ja kulukates hoonetes. Omavalitsus peab tegema kõik, et kulusid kokku hoida. Oleme selleks varasemalt pakkunud välja lasteaia ja raamatukogu kolimise koolihoonesse ning vajadus on kooli küttesüsteem kaasajastada. Selleks aga pole omavalitsus midagi teinud. Me peame jääma oma ettepanekute juurde. Me peame hoidma kokku. Vaid koos suudame oma laste tuleviku eest kõige parimini seista.

Täna mõtetes aga õige pea juba ühes teiega

Priit Sibul Risttee külast

Seadustest, samasoolistest ja IRL-st

Ajaleht kirjutas, et: “IRL teatas küll läinud nädalal, et kehtivas korras ei ole tarvis muudatusi teha, kuid see otsus lõi hiljem kõikuma. IRL istub selles küsimuses aruteluks veel kord maha ja kui teema on lahti harutatud, lastakse uue seaduse riigikokku jõudmisel hääletamine tõenäoliselt vabaks ehk saadikud saavad tegutseda oma südametunnistuse järgi.”

See on huvitav, sest minule teadaolevalt arutasime seda küsimust eestseisuses. Eestseisuse otsus oli konkreetne ja lühike:  seisukoha kujundamiseks mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimuses toetab Erakond Isamaa ja Res Publica Liit senist olukorra säilitamist.

Ehk eestseisus üksmeelse otsuse kohaselt ei näe me mingit vajadust seadusandlikeks muudatusteks. Ja minu otsus on endiselt sama konkreetne ning ei ole kõikuma löönud.

Minu jaoks on asjad pigem vastupidi. Peame riigina aitama perekonda (mis koosneb vähemalt mehest ja naisest) kui institutsiooni tugevdada. Mõned mõtted mul on, aga kui kellelgi on häid ettepanekuid, siis ootan neid meeleldi.

Reedel 07. oktoobril koguneb Põlvamaa vaimulik mõttekoda, kus osaleb külalisena semiootik Mihhail Lotman ning teemaks on perekond ja armastus.

Traditsioonilise peremudeli toetuseks

Muutused, globaliseerumine, kiirus on kaasaega hästi kirjeldavad sõnad. Kui palju mõtleme sellele, mida tegelikkuses tahame ning mida hoidma peame. Liiga tihti jookseme kaasa peavooluga mõistmata, kuhu me tegelikult välja jõuame ja kas seda siis ka tahame.

Me peaksime palju rohkem mõtlema sellele kuidas toetada traditsioonilist, naise ja mehe vahelist, peremudelit. Suures vabaduse tuhinas oleme unustanud vabadusega kaasneva vastutuse. Ühel hetkel saab sellest tava ja me kardamegi vastutust igas asjas. Kaasa arvatud perekonnas.

Peaks olema igaühele iseenesest mõistetav, et kui tahame Eesti riigi ja rahvana elama jääda, siis on oluline anda kindlust ja toetada perekonda. Perekonda, kus on mees ja naine. Mul on ülimalt hea tunne, et ka tänane erakonna eestseisus toetas seadusandlikul tasandil selles küsimuses olemasoleva olukorra säilimist.

Mulle tundub, et muudatuste tahtjaid ei tea pahatihti kuhu tahavad välja jõuda. On muidugi ka võimalik, et avalikkuse eksitamiseks tegeletakse lihtsalt jama ajamisega. KAS IKKA TEGELIKULT KA UUDSUSE JA AVATUSE SUUNAS? Kartsin ja rääkisin juba mõnda aega oma lähedastele tuttavatele, et on vaid aja küsimus millal saabuvad ka meile “targad”, kes räägivad vajadusest põhjalike muudatuste järele kirikus. Nii nagu mõne aja eest toimusid tõsised arutelud Soomes. Üleeile jõudis kõigi meieni “humanistliku kristluse manifest”.  Küllaltki kummalise taotlusega dokument, mis erineb ametlikust liinist olulisel määral.

Võibolla on seda diskussiooni vaja. Loodan, et see aitab kaasa ka nende inimeste koondumisele, kes seni kehtinud arusaamu ja tõekspidamisi toetavad.

Mina ei koosta manifesti. Kutsun üles säilitame külma närvi ja jahedat pead. Hoiame traditsioonilist peremudelit ja mõtleme, kuidas seda tugevamaks muuta.

Hommikusest mälestushetkest Orkar Kurvitsale kuni Anne Vabarna preemiate üleandmiseni

Tänane hommik algas matuse pääl. “Sambaklubi” kogunes tänavu aasta viimast korda. Kõik sai alguse reedel kui Jakob Hurda nim Põlva Rahvahariduse Selts oma 15 tähtpäeva ja seltsimaja 100 aastapäeva tähistas. Selle käigus esietendus Põlva Linna Harrastusteatril dokumentaalne retrospektiiv “Oskar ja Linda” – killukesi rahvahariduse seltsi kunagise näitejuhi Oskar Kurvitsa ja tema pere elust. Täna möödus kolonelleitnant Kurvitsa surmast 60 aastat. Leppisime reedel kirikuõpetajate Toomas Nigola (Põlva Maarja koguduse õpetaja ja Põlvamaa Kaitseliidu Maleva kaplan) ning Leevi Lillemäe (Põlva Peetri kiriku õpetaja) kokku, et teeme esmaspäeval mälestushetke. Kohal olid lisaks meile ka Kaitseliidu, maakonnalehe ning Hurda seltsi esindajad. DSC_0429 Kolonelleitnant Oskar Kurvitsa kalm täna hommikul

Lõuna ajal toimus traditsiooniline Põlva Puuetega Inimeste Koja poolt korraldatud jõuluüritus. Mõnus kontsert ja siirad inimesed. Au ja kiitus kõigile eestvedajatele, ennekõike Kairitile. Ainult üksainus mure, üritus toimus Põlva Kultuurimajas ja kui poolteist tundi seal istuda, hakkab seal lihtsalt külm.

Pärastlõunal toimus Anne Vabarna kultuuripreemiate üleandmine Värskas. Vald annab välja preemia 2×5000 krooni, millest üks on valla sisene ja teine välja poole. Tänavu aasta said igati teenitult kohaliku preemia Saatse muuseumi hing ja eestvedaja Tea Korela ning teine preemia läks Seto Sümfoonia Peko loojale Erki Meistrile.

Sel ajal kui teised Anne Vabarna kalmul olid, külmetasin mina Põlva Kultuurikeskuses. Kord ühel üritusel sosistati minu sõbrale kõrva, et näed maavanem jälle Setomaa rahvariietes, ei tea, et Põlvamaa pole Setomaa. Tean küll. Tean ka seda, et ilma seto kultuurita, oleks Põlvamaa kultuur palju vaesem. Pärimuskultuuri puhul on oluline see, mida ja kui palju hoida. Ning mida ja kuidas luua uut. Tänavuse aasta premeeritud said sellega imepäraselt hakkama. Võttes aluseks kohaliku ning valasid selle vastsesse vormi. Ja tulemus on suurepärane. Kõik kes kuulasid sümfooniat või on külastanud Saatse Muuseumi teavad seda. Kes veel pole, see külastagu niipea kui võimalik.

DSC_0433 Hetk tänaselt ürituselt

Kagu-Eesti suurpered said kodutoetuse

Eile Põlvas ja Võrus ning täna Valgas sõlmisid paljulapselised pered toetuslepingud Kredexiga. Põlvamaal 11, Võrumaal 12 ja Valgamaal koguni 24 suurpere last saavad endale paremad elamistingimused.

Kui ma oleksin Martin Luther King, siis oleksin tõenäoliselt oma tervituses öelnud: mul on unistus, et seda seltskonda siin hakatakse pidama “rikkuriteks”. Kord saabub päev, mil me peame oluliseks, et meil on palju lapsi, täna on rikkad vaid need, kel palju raha.

Suurperede kodutoetus sai alguse, kui ametisse asus veel tänagi toimetav valitsus. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi eestvedamisel töötati välja meede, mille kaudu on tänaseks toetust saanud 1035 peret, kus kasvab üle 5300 lapse kogumahus 154,2 miljonit krooni. Eile Põlvas üks pereisa küsiski, et kas Parts on ikka raha ära kandnud, et kui kevadel on valimised ja ta ei peaks jätkama, kas siis saab ikka raha kätte? Võrus ja Valgas sellest seigast rääkides sai saal naerda. Kuigi ma loodan, et Parts saab jätkata on meil IRL-s soov see siiski seadusesse kirjutada, et suurperedel oleks selle meetme osas kindlus. Sest neile on seda ikka väga vaja. Inimeste suheldes sain teada, et on peresid, kes saavad sellega kõige elementaasemad tingimused rahuldatud.

Meetme kaudu saavad pered parandada elamistingimusi, kas renoveerides, ehitades või ostes. Seda tuleb teha 2 aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest. Enim on meetmest kasu saanud need, kes on kas ise, koos naabrite, sugulaste või koguni külaga ehitanud ning toetuse eest materjali soetanud. Täpsemat infot leiab Kredexi kodulehelt http://www.kredex.ee/11857.

Lapsed sünnivad armastusest.

Miks ma sündisin? Miks minu perre lapsed sündisid? Vastus on lihtsamast lihtsam – armastusest. Avalikku debatti jälgides on mul tunne, et see mitte kõigi jaoks sama lihtne ei näi olevat. Eilsestki lehest võis lugeda – mis ajend on kõrgemapalgalistel edukatel inimestel siis lapsi saada, kui nad nii palju rahas kaotavad. Selliseid arvamusavaldusi on viimasel paaril aastal siin ja seal ikka lugeda olnud.

Minu jaoks ei ole mõeldav, et suudan seda rõõmu mida lapsed annavad kuidagi kroonidesse ringi arvestada. Kuigi matemaatikaga mul probleeme ei ole olnud. Vanemahüvitis on 1,5 aastat, aga lapse peale kulub ka pärast seda. Meie head sõbrad ütlevad ikka – laps sünnib perre kullakott kaelas. Ja see on ka tõsi. Pärast lapse sündi pole miski enam endine ja kõigega on võimalik saada hakkama.

Ma ei ole vanemahüvitise vastu, aga mingit võluvitsa ei ole ma selles midagi näinud. Ja nagu ikka on igal medalil kaks külge. Paari nädala eest kui käisin lastekodu külastamas, rääkisid sealsed inimesed, et hakkavad nn “vanemahüvitise lapsi” ootama. Sest kahjuks on nõnda, et lapsi sünnib ka peredesse, kus neid ei oodata ja meie sotsiaalsüsteem ei leia neid üles ennem kui nad kooli peavad minema hakkama.

Ma loodan, et Eestimaa peredesse sünnivad lapsed siiski armastusest ja seda olenemata vanemahüvitise laest või põrandast. Ja seda ka tulevikus.

Vanemad peavad koolielus aktiivseks muutuma

Priit koos poja Kustaviga (foto: Karl-Kristjan Nigesen) Vahel on tunne, et haridus kui teema on monopol. Igaühel ei ole õigust sellest rääkida. Mina olen veendunud, et see on kindlasti teema, millel tuleb kaasa rääkida. Kui õpetaja enamasti valdab metoodikaid ja teab milline on sobilik ühele, milline teisele õpilasele, siis lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ja see on üsna kindel. Järelikult ei ole võimalik saada häid tulemusi kui ei tegutseta meeskonnana. Kui me aga kuulame avalikke arutelusid haridusteemadel, siis nii koostööst kui vanematest on üsna vähe juttu. Ka käimasoleva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse (PGS) arutelu juures on avalikkuse ette jõudnud vaid üks teema – õpilase ja vanema roll koolikohustuse täitmise küsimuses. Me räägime koostööst siis kui on probleemid juba tekkinud. Aga vaja oleks koostööd palju varem, täitsa algusest peale. Igaüks peab oma rolli mõistma. Kool ei saa täita perekonna rolli, nõnda nagu õpetaja vanema rolli ja vastupidi.

Perekonverentsi avamine (foto: Andres Kepler)

Perekonna ja vanema rollist hariduses rääkisime eelmisel laupäeval esimesel kogupere konverentsil Rosmal „Head valikud hariduses“. Juba täna on Eestimaal terve hulk koole, kus pere ja kooli koostöö on sisuline ja sealsed rõõmud ja mured on ka teistsugused. Konverentsil osalenud 110 täiskasvanud ja 50 last kuulasid lektoreid (Tiiu Kuurme, Anne Daniel-Karlsen, Ülo Vooglaid), said ülevaate nelja kooli (Johannese kool Rosmal, Pärnu Väike Vabakool, Rakvere Eragümnaasium, Unipiha Algkool) tegemistest ning said maalida, meisterdada pille, mängida, sportida, matkal käia ja palju muud. Päeva juhtis Ain Mäeots. Konverents oli väga mõnus ja kodune. Tänud kõigile esinejatele ja osalejatele kellega suutsime korraldada nõnda vahva päeva, et lahkumine oli raske. Leppisime kokku, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks.

Konverentsil osalejad koostasid avaliku pöördumise Vabariigi Presidendile, EV Haridusministrile, TÜ Eetikakeskusele ning Riigikogule. Avaliku pöördumise sisuga on võimalik tutvuda siin või siin.

Vaade esimese Eesti kooliuuendaja Johannes Käisi sünnikodule (foto:Karl-Kristjan Nigesen)