Neli aastat näguripäevi?

Mida järgmised aastad lugejale toovad, sõltub suuresti, millisesse postkasti see ajaleht maandub. Kui see asub mõne Lõuna-Eesti tõmbekeskuse maja väraval või koridoris, pole ilmselt suuremat põhjust muretsemiseks. On ju valitsust moodustamas kolm selgelt linnas elavale keskklassile orienteeritud erakonda, kes nende inimeste elu pigem mõistavad. Kui aga lugeja elab põlislaante vahel paiknevas talus, kuhu ei levi juba täna korralik internet, kust kaob iga kõvema tuulega elekter ning lähima pangaautomaadi, postkontori või kaupluseni viivad mõnikümmend kilomeetrit aastaid remontimata teid, võivad Tallinnas peetavad valitsuskõnelused tunduda hirmuäratavad. Hirmutatakse nii maksutõusude kui kulude kärpimisega, eks lähipäevad toovad selgust, mis tegelikult juhtuma hakkab. 

Kuidas me praegusesse olukorda jõudsime? On üsna selge, et möödunud valimised ei olnud ideoloogilised, ega teemadepõhised. Peamiseks otsustamise põhjuseks sai paljudel vana nn Vene kaart ja Reformierakond suutis selle enese kasuks hästi tööle panna. Tuleb tunnistada, et opositsiooni jäävad erakonnad andsid selleks nii põhjust kui ka võimalust. Keskerakond üritas rääkida eesti ja vene keeles erinevat juttu ning sai lõpuks nahutada mõlemalt valijalt. EKRE osade juhtpoliitikute sõnavõtud läksid sootuks rappa. Loomulikult oli probleem ka selles, et meie Isamaas piisavalt jõuliselt ja selgelt ei distantseerinud end Ukraina sõja kontekstis ebalevalt väljendanud jõududest. Nõnda tuli maitsta Kaja Kallase hirmukampaania kibedaid vilju. 

Aga Eesti on demokraatlik riik ning parlamendi uues koosseisus on poliitilisi jõudusid jälle rohkem. Tõsi, ilma Reformierakonnata järgmisel neljal aastal ühtegi valitsust ei moodustata, mis annab ühele erakonnale väga suured võimalused ning asetab ühtlasi ka ülisuure vastutuse. Koalitsioonileppe ootuses võib võtta mürki, et kuigi kaks satelliitparteid konstateerivad kui ühest suust, et on riigis väga keeruline aeg, teemad ja arutelud on rasked, siis lõpuks tulevad kokkulepped ikka sellistena nagu peaministripartei neid soovib. See on ka üsna loomulik, sest juba kampaania ajal sedastasid nii Eesti200 kui ka sotsid, et näevad end reformivalitsuses. Nad ajasid end ise varakult oravatõlla ette rakkesse ning nüüd jääb viimastel üle vaid piitsa anda.

Kuhu suunda tõld liikuma hakkab, üllatab ilmselt paljusid Eesti inimesi. Praegused sõnumid riigi rahakoti sandist seisust on selle eelmäng. Juba laotakse vundamenti vabandusteks, miks ühtegi suurt valimislubadust ei õnnestu ellu viia. Kõik olla lihtsalt nii suur üllatus – ka Reformierakonna jaoks, kes on kokku pannud kaks viimast valitsust ja hoidnud sealjuures mõlemas rahandusministri portfelli. Usutavasti näeb valija sellest palaganist läbi ning mõistab, et neile müüdi põrsast kotis. See pahameel tuleb koalitsioonil, ennekõike loomulikult oravate partneritel, teenitult vastu võtta ja kannatada. 

Tähtsaimad otsused, mis uut parlamendikoosseisu ees ootavad, on seotud julgeolekuteemadega. Ka praegu palju tondiks tehtavast suurest eelarvepuudujäägist on suur hulk vahendeid just meie julgeolekusse panustatud ja sellega tuleb loomulikult jätkata. Riigi- aga ka kodanikukaitse teema püsib aktuaalsena meie jaoks vähemalt inimpõlve. On üsna selge, et peame valmistuma ennast kaitsma ning hoidma sõpru ja liitlasi. See on kallis, aga oma riik on kallimgi veel.

Siinkandis on selles vallas kõige pakilisem küsimus, mille peaministripartei jättis valimistel sakutada saamise hirmus uue parlamendi ning valitsuse lahendada, Nursipalu harjutusväljaku laiendamine. On üsna selge, et Eestimaad ja Eestimaa kodusid ei ole võimalik kaitsta kedagi jõuga kodunt välja tõstes. Esmalt peavad riigivalitsejad Lõuna-Eesti inimestele tõestama, et ühtegi mõistlikku alternatiivi praegu välja käidud laiendusele ei eksisteeri. Lisaks tuleb neile, kes peavad kodust lahkuma, garanteerida õiglane kompensatsioon – ainult nõnda, oma usku riigi suhtes kasvatavalt otsustades, on meil võimalik kodumaad kaitsta ja kaitsetahet kasvatada.

Selle viimasega peab hakkama tegelema juba koolis. Seepärast on vaja kiiremas korras ära otsustada täiendav rahastus eestikeelsele haridusele üleminekuks, et kõik meie noored kasvaksid ühises info- ja väärtusruumis ning saaksid iseseisvat elu alustada võrdsetel tingimustel.

Kooli- ja hariduselus seisab ees hulga teisigi keerulisi otsuseid. Väikekoolid peavad püsima, aga neid pole võimalik pidada ilma lasteta ja suurtes hoonetes. Me ei saa linnadest väljapoole jäävatele omavalitsustele mõeldud toetusi jagada edasi samamoodi kui praegu, kus igapäevast pendelrännet kogevad Tallinna naabervallad küsivad riigilt samasugust kompensatsiooni kui Põlva-, Valga- või Võrumaa omavalitsused, kus küsimus pole mitte, kus tööl käia, vaid kas üldse leidub tööd, mida pakkuda. Kõige tõhusam kui mitte ainus toimiv regionaalpoliitika on ettevõtluse ja töökohtade toetamine. Ainult avaliku sektori ja/või teenuste toetamisega me inimesi maapiirkonnas ei hoia. Ka siin on vaja tasuvaid töökohti, sest meile on oluline, et ka maal elaks inimesi. Seda julgeolekut arvestades, kusjuures nii riigikaitselisest vaatenurgast, aga ka toidutootmist silmas pidades. 

Riik peab hoolitsema ka selle eest, et elu Eestis ei muutuks meie oma inimeste jaoks liiga kulukaks. Peaminister hurjutas alles hiljuti valitsuse pressikonverentsil ettevõtjatega, süüdistades neid sisuliselt liigkasuvõtus, sest sõjast lakke lennanud kulud on ju langenud, aga hinnad poodides mitte. Samal ajal hoiab aga riigile kuuluv Eesti Energia ettevõtjaid sama hästi kui pantvangis, küsides neilt hirmkõrgete elektrihindadega pakettidest loobumise eest hiiglaslikke trahvisummasid. See kõik avaldab lõpuks mõju tavaliste eestlaste rahakotile. Selle asemel, et siin appi tulla, ähvardab loodav koalitsioon nülgida veel viimasegi naha, tõstes käibemaksu või lõpetades ära kodualuse maa maksuvabastuse. Ja ärge lootkegi näha järgmisel kütteperioodil sel talvel Isamaa välja võideldud energiatoetust, sest ikka kõlab vabanduseks, et riigil pole ju raha.

Lõpetuseks aga tähtsaimast: me ei tohi hetkekski unustada, et rahvusriiki saab pidada vaid siis kui on neid, kes seda riiki enda omaks peavad. Me ei ole pelgalt kodanike riik, me oleme ennekõike rahvusriik. Seepärast peame igapäevaselt mõtlema kuidas taaskord saavutada sündimuses kasvavaid numbreid, mis hetkel näitavad 100 aasta madalaimat taset. Rahvastikupoliitika otsused on keerulised ja nende realiseerimine on pikaldane. Möödunud koosseisus tegime otsuseid lootuses laste sündide kasvule. Aga juba on kuulda, et kusagilt on sirutumas kellegi karvane käsi, et pöörata pikaajalised otsused lühiajaliste eesmärkide nimel peenrahaks.

Ajalugu riimub – Reformierakond tahab jälle pikaajalisi riiklikke eesmärke ohverdada

Kui Reformierakond soovib peretoetuse indekseerimise tagasi pöörata, kaob ka peretoetuste pikaajaline rahvastikupoliitiline eesmärk, mis ongi selle peamine mõte. Peretoetused lahjendatakse lühiajaliseks sotsiaalmeetmeks, mille positiivne mõju hakkab aasta-aastalt hääbuma. Reformierakond on riiklikult olulisi poliitilisi eesmärke ka varem oma lühiajaliste huvide nimel ohverdanud – 2002. aastal tehti sama asi eestikeelsele haridusele ülemineku plaaniga. Ajalugu küll ei kordu, aga kipub riimuma. 

Nimelt otsustas 1999. aasta valimiste järel Isamaaliidust, Reformierakonnast ja Mõõdukatest moodustatud kolmikliit sisuliselt looma tingimusi üleminekuks eestikeelsele haridusele. Kuid 2002. aasta alguses valitsus lagunes ja Reformierakond tegi koalitsiooni Keskerakonnaga. Siis tõmmati eestikeelsele haridusele üleminekule pidurit ning koalitsioonileppes tagati venekeelne haridus ka pärast 2007. aastat. 

Hiljem õnnestus kokku keedetud käkist kuidagi pigistada 60/40 lahendus, et vene õppekooliga koolides tuli 60% minimaalsest kohustuslikust õppemahust õpetada eesti keeles. Erilist tulemust see ei toonud. Õiget eestikeelsele haridusele üleminekut sai hakata tegema alles 2022. aastal ehk 20 aastat pärast Reformierakonna ja Keskerakonna kokkulepet.

See näitab, kui pikaajaline mõju võib olla ühel lühiajalisest kasust tingitud kokkuleppest. Olukorra tegi markantseks asjaolu, et Reformierakond oli toona kõigest kolm aastat varem olnud üks osapooltest, kes eestikeelsele haridusele üleminekut hakkas ette valmistama. Keskerakonnast võis tolles küsimuses rohkem aru saada, arvestades nende valijaskonna demograafilist kooslust.  

Perepoliitiliste hüvedega ei tohi mängida

Praegu toimuv ei ole toonasega üks-ühele sarnane olukord, kuid paralleele võib näha. Isamaa, sotside ja Reformierakonna lõpetav kolmikliit otsustas üheskoos tõsta ja indekseerida peretoetused suurematele peredele, kes kannavad eesti rahva püsimajäämise põhiraskust. Isamaa on protsessi juures kogu aeg korrutanud, et tegu ei ole sotsiaaltoetusega, vaid pikaajalise rahvastikupoliitilise meetmega, et säilitada Eesti riigi ja rahva elujõulisus. 

Võtmekoht selle rahvastikupoliitilise meetme juures on indekseerimine, mis tagab elukalliduse kasvu tingimustes peredele pikaajalise kindlustunde. Laste kasvatamine ei ole lühiajaline projekt. Peretoetused indekseerimata jättes oleksime lihtsalt ajakohastanud 2017. aasta peretoetusi – ka õige samm, aga lühiajalise mõjuga ja seda tuleks iga natukese aja tagant uuesti teha. Vastasel korral lahjendab elukalliduse kasv toetuse mõju minimaalseks.

Asi sai lõpuks paberil mustvalgelt kokku lepitud, kuigi teemaga kaasnes kahetsusväärselt palju poliitilist kemplust. Näiteks sotside otsus mitu korda oma allkirjad tagasi võtta ja Reformierakonna vastuseis tõsta esimese ja teise lapse toetust, mida tagantjärele tahetakse ikkagi toetada. Aga kohe, kui valimised lõppesid, helistas Kaja Kallaserakonnajuhtidele ja küsis, et kas indekseerimisest, mis alles kokku lepiti, võiks loobuda. 

Parem on juba jätta miski üldse tegemata, kui hakata hiljem ära võtma, sest see tekitab tohutut ebakindlust – mida veel võidakse ära võtta? Perede puhul väljendub ebakindlus esmajoones selles, et otsustatakse rohkem lapsi mitte saada. Seega juba indekseerimise kaotamise mõtte välja käimine on kõige halvem signaal, mida peaminister saab lapsevanemetele anda. Selle elluviimine oleks aga rahvastikupoliitiline katastroof. 

Meenutagem kasvõi möödunud majanduskriisi, kui riik võttis tagasi mõned perepoliitilised hüved, nagu näiteks 28,8 euro suuruse ranitsatoetuse. Ehkki see polnud peremajanduse vundament, siis põhjustatud ebakindluse kasv tõi kaasa umbes 1000 sündi vähem, nagu on näitena toonud Ene-Margit Tiit. Inimesed kartsid, millise hüve kallale võidakse järgmisena tulla. Indekseerimise äravõtmine võib olla sellest hullemgi ebakindluse põhjustaja. 

Eesti juhtivad rahvastikuteadlased Ene-Margit Tiit, Mare Ainsaar ja Allan Puur on öelnud, et perepoliitiliste hüvede äravõtmine on iibele väga kahjulik rahvastikupoliitiline otsus. Sellest on hoiatavalt kirjutanud ka Liisa Pakosta, kes nüüd taas Riigikogu liikmena koalitsioonikõnelustel osaleb. Loodetavasti on tal oma varasemad mõtted meeles ja suudab neid veenvalt koalitsioonikõneluste laua taga reformierakondlastele selgitada. 

Reformierakonna lühinägelikkus tekitab aga nördimust. Kuidas nii pikalt riiki juhtinud partei ei suuda ette mõelda, mis praeguste rahvastikuprotsesside jätkudes võib tulevikus juhtuma hakata? Või tahetakse Isamaa ettepanekuid ümber tehes meile kuidagi jälle ära panna? Ei tahaks ka seda uskuda – kogu riigi rahvastikupoliitikat ohtu seades oleks see liialt küüniline samm.  

Üks on selge. Kui Eesti praegu oma sündimusega midagi ette ei võta, siis paarikümne aasta pärast on kogu meie ühiskond väga täbaras seisus. Ja kui perepoliitilised hüved tagasi võtta, siis lükatakse rahvastiku hääbumisele ise hoogu juurde. Palun kuulake rahvastikuteadlasi ja ärge perepoliitiliste hüvedega mängige!

Tehtud, keeleamet on tulemas

Eesti keel on ilus, väärikas ja oma – meie rahvuse uhkus ja kultuuri alustala. Riigikogu kiitis möödunud nädalal heaks Keeleameti loomise. Keeleametist peab kujunema positiivse missiooniga ametiasutus, mille peamiseks ülesandeks on hoida ja arendada meie rahvusriigi keelepoliitikat ning ühes sellega meie rahvuskultuuri.

Novembris 2019 tuli Isamaa volikogu välja algatusega luua laialdaste volitustega Keeleamet. Lõppeval nädalal jõudsime sellele eesmärgile sammukese lähemale –Riigikogu kiitis heaks seadusemuudatused, millega luuakse Keeleinspektsiooni baasil Keeleamet. Tulevikus on meil ameti näol tegemist kompetentsikeskusega, mis aitab kaitsta ja arendada eesti keele kasutamist kõigis eluvaldkondades.

Riigikeele kasutamine kõiges ja kõikjal on meie riigi ja rahvuse püsimise aluseks. Seda põhimõtet on Isamaa hoidnud juba alates Eesti riigi taastamisest. Keele ja kultuuri säilimine algab inimeste igapäeva puudutavatest väikestest asjadest, aga see puudutab ka meie ettevõtteid, kodanikuühendusi, kohalikke omavalitsusi ja valitsusasutusi.

Kui Keeleinspektsioon tegutses ennekõike järelevalveasutusena, siis Keeleamet peab pikaajalises vaates saama ulatuslikud volitused nii keelepoliitika kujundamiseks kui ka rakendamiseks. Keelenõuete täitmisega on olnud probleeme nii kohalikes, era- kui  ka avalikes ametites ja sektorites. Neid probleeme ei ole võimalik lahendada pelgalt trahvide või sanktsioonidega. Me vajame terviklikku käsitlust, mis vaataks suuremat pilti. Keeleametist peab kujunema positiivse missiooniga ametiasutus, mille peamiseks ülesandeks on hoida ja arendada meie rahvusriigi keelepoliitikat ning ühes sellega meie rahvuskultuuri.

Isamaa on aastate jooksul panustanud täiskasvanute eesti keele õppesse, keelenõuete kontrolli parandamisse ja eestikeelsele haridusele üleminekusse erinevates omavalitsustes. Samas on selge, et väljakutsete hulk on üüratu. Eestist on saanud sisseränderiik, mis mõjutab ka meie keeleruumi. Samuti tuleb meil ületada mitmesugused probleemid, et tagada eestikeelne kõrgharidus ja eesti keele edu digikeelena. Eestit ees ootavaid väljakutseid arvestades on terviklik lähenemine keelepoliitikale vältimatu.

Eesti inimarengu aruandest

Pidasin Riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul järgmise kõne.

Head kolleegid,

Eesti inimarengu aruanne on halastamatu dokument, mille lehekülgedel avaneb muu hulgas ka pilt Eesti rahva hääbumise võimalusest. Ma tean, et siin saalis on inimesi, kes leiavad, et see on paratamatu, on veendunud, et rahvusriigid on mineviku igand. Ometi enamik meist nõnda ei arva. Enamik siin saalis viibijatest on valmis seisma Eesti ja põhiseaduse kaitsel.

Praeguste rände- ja demograafiliste protsesside jätkudes jääb põlisrahvas Eestis vähemusse. Iga lahkunud Kalevipoeg loob tööandjale surve korvata madalapalgaline töökoht sisserännanud töölisega, kes on nõus tegema tööd väiksema raha eest kui põlisrahvas. Lahkunud Kalevipoeg tuleks ehk tagasi, aga mitte enne kui talle tema töö eest väärilist palka makstakse.

Iga sisserännanu toob riigile kaasa kulud. Iga sisserännanu laps on oma puuduliku keeleoskusega haridussüsteemile sisuliselt erivajadusega isik, kellega kaasnevad täiendav rahavajadus ja koormus õpetajatele. Meil on olnud kombeks seda ignoreerida.

Ma ei taha öelda, et aeg on lõpetada igasugune sisseränne ja ehitada müüre. Vastupidi, kvalifitseeritud oskustega töötajate tulekut tuleb lihtsustada. Me oleme seda ka selles Riigikogu koosseisus teinud. Tänaseks on oluliselt leevendanud IKT-sektori, start-up ettevõtete töötajate tulemist Eestisse. Seda poliitilist suunda peaksime ka edaspidi hoidma, et just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse asumisel oleks bürokraatlikke takistusi vähem. Need on ka inimesed, kellel sidususe saavutamine siinse ühiskonnaga kulgeb lihtsamalt. Mündi teine pool on madalapalgalised töökohad ja nende täitmine võõrtööjõuga. Lühiajaline töökäte toomine ei kaalu üles rahvusriigi väärtusi. Me ei tohi neid mündi pooli segi ajada.

Me teame, millised probleemid on Euroopas lihttööjõuks toodud sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonnaga ja kui me tähelepanelikult vaatame, siis on meilgi need probleemid juba olemas. Need probleemid on tihti ehitud georgi lindiga. Identiteediotsinguga, mis on suunatud Eestist väljapoole. Seda identiteeti ei leita päritolumaa kultuuritaustast, vaid vaenulikest ideoloogiatest, olgu selleks siis stalinistlik imperialism või radikaliseerunud islam.

IRL on astunud samme, et mõjutada demograafilisi ja rändeprotsesse. Oleme seisnud kolmanda lapse sünni väärtustamise eest. Üritame suurendada madalapalgaliste töötajate sissetulekut läbi maksumuudatuste. Seda lootuses, et lapsi sünniks rohkem ja inimesed jätaks ära kolimata. Kas need lahendused on piisavad ja kas need on piisavalt head, selles on küsimus.

Ometi on suurim oht ühiskonnale mitte ränne, vaid mütoloogia. Desinformatsioon ja sellest lähtuvad hirmud. Usalduse kadumine riigi tehtavate valikute suhtes.

Mul on kolm ettepanekut:

1. Rände- ja rahvastikuküsimuse arutelu peab Riigikogu suures saalis muutuma iga-aastaseks ettevõtmiseks, kus me reaalselt analüüsime toimuvat ning vaatame, kas kehtestatud meetmed ja tehtud valikud toimivad piisavalt hästi.
2. Rändega on seotud hulgaliselt müüte. Et niigi keerulises olukorras mitte anda võimalust mütoloogiliste hirmude tekkeks peab rändega seotud info olema avalikkusele lihtsalt kättesaadav ning selgelt esitatud ja ajakohane. Et igaüks võiks saada vastuse küsimusele, mitu pagulasperet või vallalist pagulast tuli Lähis-Idast ja mitu neist on lahkunud. Palju on meil Ukrainast tulnud töölisi. Milline on kuritegevus sisserännanute hulgas?
3. Tööjõu sisserände puhul tuleb meil eelistada kõrge kvalifikatsiooni ja kõrge palgaga inimesi. Nagu eelnevalt ütlesin, siis üheskoos ministeeriumiga tuleb leida sisulisi lahendusi kuidas vähendada bürokraatlikke tõkkeid sellise tööjõu asumisel Eestisse.

Seelikutest ja ühtsuskoolist

Hiljuti lahvatas Peetri koolis tüli seelikukandmise teemal. Sekkus suisa võrdõigusvolinik. Ma ei taha siinkohal luua arutelu, kas ja kuidas koolivormi peaks reguleerima, see on teine teema. Rae vallas on Peetri kooli näol üritatud isikupärase kooli joont ajada juba 2009. aastast, mil kool rajati. Sellest ajast on pärit ka kooli kontseptsioon. Hea või halb, aga see on sündinud juhtkonna ja toonaste lapsevanemate ühise kokkuleppena ja seda kokkulepet on aidanud hoida ka kooli hoolekogu.

Nüüd tekkis paraku probleem, kuna kool osutab avalikku teenust. Ühtsuskooli mudelis, mis meil paljudele nõnda südamelähedane on. Probleemi sisuks on lühidalt – erineda ei tohi. Erinemise privileegi surutakse erakoolidele ja siit jõuame me ka põhjuseni, miks ma erakoole toetan – lapsevanemal peab olema võimalus valida oma lapsele nii väärtustelt kui ka vormilt sobivat kooli ja haridust. Kui see munitsipaalkoolis pole võimalik, olgu siis vähemalt erakoolis. Põhiseaduski sätestab “Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” Loomulikult ei ole küsimus omandivormi toetamises, tahaks Eesti haridusmaastikul näha omanäolisi koole ja lapsevanemate ning laste valikuvõimalusi. Olgu see siis riigi-, munitsipaal- või erakoolis.

Nagu te märkate Peetri kooli näitel, siis on lapsevanemate valikud munitsipaalkoolis väga piiratud, nende teostamine on keeruline. Juba üks lapsevanem saab ühisel kokkuleppel tekkinud koolikorraldusele, millest lähtuvalt on teised lapsevanemad kooli valinud, surmahoobi anda. Rae vallas on mitu kooli, ka nö ilma seelikuteta kool, lapsevanematel oli valikuvõimalus. Paraku mõnede arvates mitte piisav. Liisa Pakosta sekkumisega jääb valikuid natuke vähemaks. Esialgu vormilistes küsimustes, aga küllap suudetakse teiste ametnike poolt koolid igas nüansis ühetaoliseks lihvida. See, miks erakoole vaja on, sai ka ehk natuke selgemaks.

Õpetaja on õpetaja on õpetaja

See tekst on paar aastat tagasi kirja pandud ja juba avaldatud, et õpetajate päeval taaskord ajakohane. Head lugemist.

Kui kool teaks, kes ma olen, siis nõuaks ta minult rohkem. Kui ma ütleksin sulle, et ma olen Jumal, siis sa nõuaksid minult maad ja ilma. Nii kaua, kuni ma olen lihtne  lambakarjus, jääd sa rahule ka tühjade kätega või natukese villaga. (GERT KIVISELG)

Veel enne kui ma jõuan selle loo põhjuseni on minu meelest vaja sissejuhatust. Minu viimaste aegade väga erinevatest kohtumistest on mul jäänud eredalt meelde või hoopis häirima Vanalinna Hariduskolleegiumi juhi Kersti Nigeseni mõte sellest, et me oleme suutnud ehitada oma süsteemid üles nõnda, et kusagil ei teki terviklikku käsitlust inimesest. Inimene kui tervik koos kõigi oma rõõmude ja muredega ei ole kellegi huviorbiidis. Tema rääkis seda muidugi peamiselt õpi- ja/või sotsiaalsete raskustega laste õppes. See justkui on ja päriselt ikka ei ole ka kooli probleem. See on lapse probleem. Aga kelle probleem on laps?

Kui on vaja haridust, siis on see Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkond, kui arstiabi või toetust, siis Sotsiaalministeerium, kui kuhugi sõita tarvis siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma, kusagil on veel ka kohalik omavalitsus jne. Lahendusi võiks oodata justkui mitmelt poolt. Mure aga seisneb selles, et tegelikkuses on enamusel juhtudel tarvis tervikkäsitlust. Ei piisa sellest, kui haridussüsteem saab hiilgavalt hakkama, mille tõenduseks peetakse mõne kooli diplomit. Diplom ei lähe tööle. Tööle läheb inimene ja selleks, et hästi tööd teha on lisaks teadmistele vaja veel hulga asju. Samasugust terviklikumat käsitlust vajab ka haridussüsteem. See on üks järeldustest kuhu jõuti Riigikogus   17. jaanuaril oluliselt tähtsa riikliku küsimuse käigus toimunud õpetajahariduse arutelul. Tean, et just see arusaamine tekitas positiivset vastuvõttu ka kaugemal. Me ei saa täna vastata küsimusele kas Eesti kool on hea? Kas Eesti kooli õpetaja on hea? Me peame kõigepealt arutama ja siis leppima kokku mida me koolilt saada tahame ning siis kes, millal ja kui palju ning millisel viisil selle tulemuse realiseerimiseks peab ponnistama. See võib tunduda kummaline mõttekäik, sest kool on ju kogu aeg olemas olnud ja täitnud õpetamise rolli. Selles mõttes küll. Aga inimesed on õppinud ka kodudes oma vanavanematelt ja vanematelt ning siis aidanud neid tarvilikel töödel. Kõik olid õnnelikud, aga taheti ka paremini elada. Seepärast hakati ka väljaspool käima ja teistelt tarkusi õppima, et oleks lihtsam ja saaks paremini. Manufaktuuride ajastu tööstusrevolutsioonist rääkimata eeldas inimesi teatavate konkreetsete ja spetsiifiliste oskustega. Peamiselt mõni lihtne töökäik ja oluliseks muutus, et läbi vilumuse muutusid inimesed paremaks. Olulisim oli kuulekus ja distsipliin, mõelda polnud väga palju vaja. Sulle öeldi – kuna, kuidas, kui kiirest ja mida tuleb teha. Tahtsid elada ja hiljem ka palka, siis tegid. Tahtsid rohkem, pidid olema kiirem.

Selleks, et teada, mida me koolilt ja õpetajalt tahame peame julgema seada eesmärke ühiskonnale laiemalt. Viimasel kümnendil on palju räägitud sellest, et peame rabelema välja allhankemajanduse staadiumist, meil on vaja tarku töökohti ja inimesi. Aga kas me oleme selle eesmärgi sõnastanud ka konkreetsemalt ja leppinud kokku, et siit tulenevad ülesanded ka koolile. Ning milline on selles õpetaja ja milline perekonna roll. Ma ei tea, ei ole kindel, aga kusagilt liiga konkreetselt ei ole selle kohta sattunud lugema. On aga üsnagi loogiline, et kooli eesmärgid ja tegutsemine ei saa olla samasugune kui püüdleme tarkade töökohtade poole või oleme odava tööjõuga allhankijad. Muidugi arvan ma, et inimeste ja ühiskonna jaoks on suurem väljakutse astuda samm edasi. Kui aga tahame sel korral rääkimisest enamat, siis peame ka konkreetsed eesmärgid seadma. Eeldused on meil olemas, aga sihid hetkel veel küllalt ähmased. Kõige lihtsam näide sellest on Riigikogus kevad-suvel vastu võetud uus kutseõppeasutuse seadus ning põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) uuendused. Kutseõppeasutuse seadusega astume järgmise tõsise sammu edasi, PGS-i puhul tegeleme alles arglikult koolivõrgu kujundamisega. Ja sellel viimasel ei ole meie eesmärkidest tulenevalt mingit vahet kus ja kui heleda leegiga raha põleb. Probleem, millele ma viidata tahan on ka hoopis mujal. Seadused tulevad ühest kohast, kuigi erinevatest osakondadest ja töörühmadest on suhtumine õpetajasse nende eelnõude puhul väga erinev, et mitte öelda drastiline. Kui kutsekoolis nähakse õpetajat kui arendajat, juhti, koostööpartnerit, siis üldhariduskoolis on seadusesse jäänud endiselt tema peamiseks rolliks ainete edastamine klassi ees. Kui kutsekooli õpetaja puhul hinnatakse ennekõike tema eriala teadmisi ja mõningal puhul ei ole ka kõrgharidus vajalik, siis üldhariduskooli puhul peab õpetajal olema pedagoogiline kõrgharidus.

Loomulikult on kooli keskmes õpilane ja tema areng. Aga on igaühele selge, et õpetaja rolli on võimatu ületähtsustada. Mäletan avalikke ilkumisi minister Maimetsa üle, kes rääkis heast õpetajast. Minagi olen veendunud, et inimene kes on lastega ja laste ees peab olema olulisem kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku. Kusjuures vaid siis on olemas ka eeldus, et seaduse mõte, mitte üksikute paragrahvide täitmine jõuab kooli. Teatripedagoog ja –teadlane Voldemar Panso on oma mälestusteraamatus kirjeldanud oma õpetajat Aleksander Tamme järgmiselt: “… Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud.”

Inimene, kes suudab võluda ja paeluda oma isiksusega on võimeline korda saatma imelisi asju ja olulisim neist on õpilaste positiivne nakatamine elurõõmu, teadmistehimu ja töökusega. Sest ka eeskuju ja matkimine on see, mis õpetab. Kui tahame koolis tegeleda enam õpilase, tema annete ja arenguga, siis peame suutma lahti lasta ka ainekesksest käsitlusest koolis. Ja selleks, et üht annet märgata ja aidata sel tärgata on vaja väga häid inimesi. Seepärast olen veendunud, et peab kujunema olukord kus kooli õpetajaks tahab minna just parim osa meie ühiskonnast. Selleks aga peavad toimuma mitmed muudatused ja seda nii koolis kui ühiskonnas laiemalt. See on põhjus, millest rääkisin kui pidasin oluliseks ühiskonnale sihte seada, kust ka kool oma ülesanded saab. Usun täie veendumusega, et siis muutub ka kodude suhtumine ning kodu ja kooli koostöö paremaks. Eestimaa üks väljapaistvamaid pedagoogikateadlasi Johannes Käis on kirjutanud: „Mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses, seda rikkam on ka ühiskond“. Seejuures pidas Käis silmas õpilase isiksust tervikuna. Eriti vajalikuks pidas ta õpilase aktiviseerimist õppetöös, mis saavutatakse nende iseseisvale tööle suurema osakaalu andmisega, kusjuures õpetaja töö ei vähene, küll aga muutub tema osa tunnis. Kõrvuti individuaalse tööga propageeris Käis ka rühmatöö ja rühmaõppe kasutamist. Siinjuures oli Käis mingi ühe töövõtte ainukasutamise vastu: ta rõhutas, et ei ole ühte üldkehtivat ainuõiget õppeviisi. Otsustavaks pidas ta õpetaja isiksust, keda ta nimetas kooli hingeks (Koolile pühendatud elu. F.Eisen 1985).

Kokkuvõtteks tahtsin ma sellega öelda vaid seda, et kool ei ole midagi eraldiseisvat. Ka viimaste nädalate kõrgharitud noored tööotsijad või koolivägivallas vaevlev haridussüsteem on meie elu igapäevane osa. See on tervik ja puudutab meid ka siis kui otseselt ei puuduta. Meil on sõbrad ja lapsed ja lapselapsed. Laps ja tema areng on kooli keskmes, aga kooli hingeks on ja jääb õpetaja. Selleks, et kooli läheks parim osa meist ja nad saaksid seal teha tööd kogu pühendumisega, selleks peame ka meie kõik midagi tegema. Muutma oma suhtumist ja lugupidamist nii kooli kui õpetajasse. Vaid sel moel võime aastate pärast märgata positiivseid muutusi.

 

Otsitakse kõige õigemat kodanikku

Viimaste päevade tõsiseimaks teemaks Riigikogus ja poliitmaastikul näikse olevat kujunenud küsimus kõige õigemast kodanikust.

Riigikogu esimees pidas hooaja avakõne ja jagas alustuseks ühiskonna kaheks. Talle juba traditsiooniliselt peatus ta sallivuse teemal. Asi, mis mind juba teist aastat häirib on see, milline sildistamine selle sallivuse kontekstis käib. Härra spiiker kirjeldab üsna jõuliselt must-valgetes toonides, milline on õige ja salliv kodanik. Ometi ütleb ta ka: “Sotsiaalne kaasatus on sama oluline kui tuleohutus kütuselaos. Me peame looma ühiskonna, kus igaühel on võimalus elada väärikat elu ja teenida elamisväärset palka.”

Ehk oleks Nestor võinud hoopis keskenduda hoopis ühisosa otsimisele, mitte piiride määratlemisele.

Teiselt poolt otsib õigeks kodanikuks olemise valemit Mart Helme, kes tegeleb Kaljuranna kodakondsusküsimusega. Kui Helmel oleks andmed Komorovka küla juurtega Kaljuranna kodakondsuse probleemsusest, siis avaldaks ta päris kindlasti vastavad andmed. Ilmselgelt on eesmärgiks hoopis segaduse tekitamine!

Vastuolu valitseb ka Marina Kaljuranna enda olekus ja väljaütlemistes. Loomulikult on võimalik Helme peale solvuda, Suure-Lähtru mõisahärra mõjub tihti mõnevõrra lihvimata maneeridega talumehena.

Kas Kaljurand end tulevikus presidendina nähes saab omale lubada solvumist, millega ta välistab ühe parlamendierakonnaga suhtlemise? Tänases Postimehes ütleb ta, et kaua ei suuda inimene kedagi teist mängida, ju ta ikka ongi selline rõõmsameelne ja heatahtlik. Tema lühikese poliitkarjääri jooksul toimunud lauskokkupõrked rahvuskonservatiividega on minu jaoks olnud ohtlikult sagedased. Kuivõrd tema enda sõnade kinnitusel ta ei mängi kedagi teist, siis sellist presidenti kellel on probleem rahvuskonservatiividega, nagu ka mina, ma küll ei soovi. Peksad rahvuskonservatiive EKREs, peksad neid paratamatult ka IRLis ja mujal.

Üks huvitav dokument

Presidendikandidaat Allar Jõks koostas 2006. aastal õiguskantslerina dokumendi, mis pakub huvitavat ja harivat lugemist ka 10. aastat hiljem.

 

Teie	30.12.2005
Õiguskantsler	01.2006	nr 6-1/060166/0600782

Gay ja Lesbi Infokeskus
Tartu mnt. 29
10128 TALLINN

Seisukoht samasooliste peresuhete seadustamise kohta

Austatud avaldajad

Pöördusite minu poole avaldusega, mille sain käesoleva aasta 3. jaanuaril. Avalduses leiate, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse põhiseaduse (edaspidi PS) § 12 mõttes, kuna neile ei ole tagatud §‑des 26 ja 27 ette nähtud perekonna puutumatust ja kaitset.

Teie avalduses esitatu kohta märgin järgnevat.

1. Põhiseaduse § 26 lause 1 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele; lause 2 reguleerib sekkumise aluseid. Paragrahv 27 lg 1 seab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse. Lõige 3 vanemate kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab kõigi isikute võrdsuse seaduse ees; keelatud on diskrimi­neerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Vastavalt põhiseaduse § 3 lg 1 lausele 2 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK). EIÕK art 8 p 1 sätestab igaühe õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust; p 2 reguleerib sekkumise aluseid. Art 12 näeb ette abieluealise mehe ja naise õiguse abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi.

2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi on märkinud, et põhiseaduslik õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Teistpidi annab see isikutele õiguse, et riik ei sekkuks nende perekonna- ja eraellu muidu kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamisel. Kolleegium on viidanud, et § 26 sõnastusest võib aimata EIÕK artikli 8 mõju. Kohus on märkinud, et § 27 lõige 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu.[1]

Eesti põhiseadus ei sätesta otsesõnu abielu kaitset. Paragrahvi 27 lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse, kui sama paragrahvi esimene lõige räägib perekonnast kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest. Võib öelda, et põhiseaduse vastuvõtmise ajal 1992. aastal mõisteti Eesti ühiskonnas perekonna all üldiselt klassikalist perekonda, st mehe ja naise vahelist abielu ja nende lapsi. Põhiseaduse normide süsteemist ja selleaegseid tavaarusaamu vaadeldes järeldub, et vähemalt osaliselt kattub abielu kaitse perekonnaelu kaitsega. Siiski ei ole aga abielu näol tegemist pelgalt perekonnaelu kaitse ühe valdkonnaga, vaid ka eraldi, omaette kaitstava instituudiga.

EIÕK artikli 12 kohaselt on abieluealisel mehel ja naisel õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et sätte kaitseala hõlmab klassikalist abielu mehe ja naise vahel[2]. Kaitse on piiratud riikide seadustega – isik peab saama abielluda vastava riigi seaduste kohaselt. Kohus on asunud seisukohale, et sellest ei tulene isikute õigust abielluda samasoolise isikuga. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et ka muu stabiilne kooselu võib tähendada perekonnaelu EIÕK artikli 8 mõttes, kuid liikmesriigid võivad seejuures muid kooselusid abielust erinevalt käsitleda[3]. Riigi positiivset kohustust toimida saab sellest sättest tuletada ainult vanema-lapse suhte osas[4]. Seega tagab küll EIÕK abiellumisõiguse, kuid see on piiratud riigi seadustes sätestatud abielu olemuse ning abielu sõlmimise reeglitega. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud vajalikuks abielu sõlmimise õiguse kaitset laiendada samasoolistele isikutele. Selles osas on Kohus jätnud konvent­siooni liikmesriikidele vaba otsustusruumi.

Ka näiteks Saksa Konstitutsioonikohus on abielu käsitlenud ainult mehe ja naise vahelise liiduna, defineerides seda kui kestvat mehe ja naise vahelist põhimõtteliselt lahutamatut ulatuslikku kooselu. Just sellele laienevat Saksa põhiseadusest tulenev abielu kaitse[5], samasooliste suhetele aga mitte.

3. Esitate oma avalduses seisukoha, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse võrreldes heteroseksuaalsetega, kuna neil ei võimaldata astuda seadusega tunnustatud ja riiklikult kaitstud perekondlikku suhtesse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on väljendanud, et PS § 12 lg 1 lauset 1 tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ka sisuliselt ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.[6]

Käesoleval juhul tuleb võrrelda heteroseksuaalseid paare ja homoseksuaalseid paare – esimesed saavad sõlmida abielusid, teised mitte. Abielu kui perekonna üks vorm on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena (PS § 27 lg 1). Seejuures on silmas peetud seda, et abielu on jätkusuutlik üksus, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. See, et samasoolistel isikutel see võimalus puudub, on seesuguseks erisuseks, mis annab mõistliku põhjenduse erisooliste ja samasooliste paaride erinevaks kohtlemiseks. Ka Saksa Konstitutsioonikohus on leidnud, et erisooliste paaride võimalus ühiseid lapsi saada on põhjus, mis õigustab erisooliste ja samasooliste paaride vahetegemist.[7] Seega olen seisukohal, et homoseksuaalsete isikute ebavõrdne kohtlemine abielu sõlmimise mõttes on põhjendatud.

4. Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi. Perekonnaõiguse osas on liikmesriigid vabad ise regulatsioonide üle otsustama. Siiski toon siinkohal välja, et Euroopa Liit on astunud oma pädevuse piires samme seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks.

08.02.1994 võttis Euroopa Parlament vastu otsustuse homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Ühenduses, milles peeti homoseksuaalide abiellumise keeldu taunimisväärseks, mille kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama homo- ja heteroseksuaalsele käitumisele ühesugused kaitsvad vanusepiirid, samuti peaksid riigid koostöös kohalike lesbi- ja homoorganisatsioonidega meetmeid kasutusele võtma ja kampaaniaid läbi viima, et võidelda homoseksuaalide igasuguse sotsiaalse diskrimineerimisega[8].

Teine Euroopa Parlamendi otsustus homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus avaldati 12.10.1998. Selles nimetati muuhulgas Eestit kui homoseksuaale karistusõiguses diskrimineerijat. Otsustuses kutsuti kõiki liituda soovijaid riike üles homoseksuaalsete isikute inimõiguste rikkumisi lõpetama ning juhiti Komisjoni tähelepanu vajadusele liikme­kandidaatide puhul nendele aspektidele tähelepanu pöörata.

Nõukogu 27.11.2000 direktiiviga nr 2000/78/EG on paika pandud üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Direktiivi artiklis 1 on märgitud muuhulgas ka seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemist.

Samas lükkas aga Euroopa Kohus oma määrusega 31.05.2001 tagasi kaebuse, milles rootslasest euroametnik nõudis oma Rootsi õiguse järgi registreeritud partnerluse alusel samu soodustusi, mis olid ette nähtud abikaasadele. Kohus põhjendas oma otsust sellega, et abielu mõiste eeldab kõikides liikmesriikides mehe ja naise vahelist liitu. (Teatavasti on tänaseks mõningates liikmesriikides ka samasooliste abielu võimalik.) Kohus viitas sellele, et partnerlussuhted on riigiti väga erinevalt kujundatud ning nende abieluga samale tasemel tõstmiseks on pädev ainult seadusandja. Tänaseks on ühenduse seadusandja seda teinud – kaebuse esitaja poolt nõutud soodustusi antakse ka samasooliste partnerlussuhtes olevatele isikutele.

Rõhutan veelkord, et Euroopa Liidul ei ole perekonnaõiguslikku pädevust. Seega ei ole need põhimõtted liikmesriikidele kohustuslikud perekonnaõiguse reguleerimisel. Nii nagu paljudes Euroopa riikides samasooliste suhete seadustamisest, nii võib ka Euroopa Liidu aktidest välja lugeda, et Euroopa liigub homoseksuaalsete inimeste järjest suurema aktsepteerimise ning regulatsioonide liberaliseerimise suunas.

Ei saa ka välistada, et Euroopa Inimõiguse Kohus (lähi)tulevikus oma seisukohti muudab, näiteks tuletab perekonnaelu puutumatusest nõude, mille kohaselt samasoolised isikud peaksid saama võimaluse oma liit seadustada, või koguni laiendab abielu kaitset samasoolistele isikutele. Käesoleval ajal aga seesuguseid õiguseid homoseksuaalidele Kohus konventsioonist tuletanud ei ole. Ka õigusalases kirjanduses valdavalt ei leia seisukohti, mille kohaselt homoseksuaalidel oleks õigus nõuda suhte registreerimise võimalikkust[9]. Õigus­kantslerina on mul võimalik anda oma seisukoht ainult õigusest lähtuvalt. Käesoleval ajal ei tulene Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.

5. Oma avalduses viitasite ka perekonnaseaduse eelnõu §-le 11, mille punkti 1 kohaselt on abielu tühine kui abielus on samast soost isikud. Põhiseaduse XII peatükist ja täpsemalt õiguskantsleri seaduse §-dest 1 ja 15 tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse õigustloovate aktide järelkontroll. Eelkontrolli seadus ette ei näe. Seetõttu ma sätte põhiseadusele vastavust siinkohal ei analüüsi. Siiski toon välja, et näen väljatoodud regulatsiooni eesmärgina õiguskindluse tagamist: välismaal sõlmitud homoabielule või -partnerlusele ei leia Eesti rahvusvahelisest eraõigusest vastet, mistõttu jääb nende normide valguses selgusetuks selle õigussuhte iseloom Eestis. Tühisust deklareeriv säte tagab selle, et isikule on algusest peale selge, et Eesti riik seesugust suhet ei tunnusta. Eesti ei võimalda käesoleval ajal siseriiklikult, ja võimaluste piires ka välisriigis (abiellumise tõendi väljastamine), oma elanikel samasooliste isikutega perekonnaõiguslikke suhteid sõlmida. On siiski teada, et praktikas jäävad Eesti riigi käed selleks lühikeseks, seesuguseid suhteid siiski sõlmitakse ja õigussuhete selgust ei õnnestu tagada. Seega ma möönan, et perekonnaseaduse § 11 ei pruugi vähemalt selles osas oma eesmärki täita.

 

Austusega

Allar Jõks

 

 

Ulrika Eesmaa

ulrika.eesmaa@oiguskantsler.ee

[1] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-2-01, p. 14 ja otsus nr 3-4-1-9-04, p. 13

[2] Rees v. the United Kingdom, 17.11.1986

[3] Saucedo Gomez v. Spain, 26.01.1998

[4] Vt M. Wellenhofer-Klein. Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 6

[5] Saksa põhiseaduse art 6 lg 1 sätestab abielu ja perekonna olemise riigikorra erilise kaitse all.

[6] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-1-3-10-02, p. 36; nr 3-4-1-2-02 , p. 16-17; nr 3-1-1-77-02 , p. 22

[7] BVerfGE NJW 1993, 3058; BVerfGE 10, 59. Vt F. Hufen, Verfassungsmässigkeit des Lebensparter­schaftsgesetzes, JuS 2003, 84; J. Braun, Das Lebenspartnerschaft auf dem Prüfstand – BverfG, NJW 2002, 2543, JuS 2003, 21; M. Wellenhofer-Klein, Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 3-4

[8] ABl. C 61 28.02.1994

[9] Vastupidi siiski nt K. Muscheler. Das Recht der Eingetragenen Lebenspartnerschaft, 2001, lk. 34

Midagi on Eesti riigis taas mäda, ministeeriumi ülevaade hariduskuludest on puudulik

Erakoolide rahastamise kompromissi otsides selgus üks piinlik tõsiasi. Erahariduse tegevuskulude katteks minev summa on siiani arvestatud ja arvestatakse ka uue kompromissi järgi juhuslikku laadi andmete põhjal. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetega on lood halvad.

Selgub, et  EHISes leiduvad tegevuskulud on mitmete omavalitsuste osas puudulikud, täpsemalt öeldes nende sisestamisel puudub ühtne alus ning erinevates omavalitsustes / koolides sisestatakse sinna numbreid lähtuvalt kohalikust, mitte üldisest metoodikast. Hea näite leiab Tallinnast. Selle linna kõige odavamaks kooliks osutub Inglise Kolledž. Võimalik, et ongi, aga Tallinna andmed on erinevate koolide osas kahtlaselt sarnased – sendipealt ühesugune kulu terves reas erinevates koolides pole lihtsalt võimalik.

Ühelt poolt on sellise infobaasi täitmine koolipidajale tüütu bürokraatia, teisalt ei ole ilma täpsete andmeteta võimalik rääkida koolivõrgu korrastamisest riiklikul tasemel.

Nõnda muutub arusaadavaks ka see, kuidas minister Ligi on erakoolide rahastamist kritiseerides väga erinevaid numbreid presenteerinud. Rääkides ministeeriumi eelarvest eraldatavast rahast saab minister olla detailideni täpne, niipea kui juttu tuleb maksumaksja tervikpanusest haridusse, on minister paraku hädas.

Ministril oli soov erakoolid oma (ministeeriumi) eelarvest välja saada. Loomulikult on vaja tõsta õpetajate palka, riigigümnaasiumide rajamisega kaasnevad kulud jne. Ent kunstlik vastandamine õpetaja palk vs erakoolide rahastamine on küüniline. Siit tuleb püüd näidata erakoole puudutavat kulu munitsipaalkoolidest suuremana ja ebaõiglasena.

Et üldsus tajuks probleemi nõnda nagu minister seda soovib näidata, on tehtud trikke. Näiteks lisati avalikult levitatavatesse graafikutesse kuluna näiteks ka tulumaksutagastus, mis moodustab tegelikult hoopis laiema kulurea kui erakoolide õppemaks. Tulumaksutagastus on tervik, mille alla mahub lisaks hariduskuludele ka maksutagastus huvihariduse eest, tasemekoolitusega seotud kulud, heategevus, eluasemelaenu intressid jne. Maksutagastuses arvestatava kulusumma piirang on 1200 eurot ning ministri graafikud, mis sisaldavad seda kulu, on pehmelt öeldes ebatäpsed. Lihtsalt öeldes, kui erakooli lapsevanemal on eluasemelaen, siis selle kõrval on koolikulust tulenev maksutagastus tihti marginaalne. Sama pädeb ka mahuka heategevuskulu korral. Lisaks saavad ka munitsipaalkoolide lapsevanemad maksutagastust huvihariduselt või ka kooli poolt korraldatava huvihariduse õppemaksudelt.

Tagasi vigaste andmete juurde. Omavalitsused, kes on kandnud EHISesse mittetäielikud kulud ehk vähem, on asetanud oma erakoolid üleminekukompromissi valguses halba seisu. Ma väga loodan, et nad on valmis maksma koolidele ise täiendavat tegevustoetust.

Oletame nüüd, et te leiate, et eraharidus on üldse mõistusevastane nähtus. EHISega seotud jama puudutab ka teid. Sooviksite ju teiegi, et koolisüsteem tegutseks ühtsetel alustel ning, et betooni ja ahjude kõrval jõuaks raha rohkem ka hariduse sisusse. Eesti Hariduse Infosüsteem on see tööriist, mis võimaldab haridussfäärist mitmekülgse ülevaate saada ning kui kulude osas ülevaadet ei ole, siis on  raiskamine kerge sündima.

P.S. Kahtluste tekkides küsisin kolmapäeval, 1. juunil, Riigikogu kõnepuldis viibinud Kalle Muulilt EHISega tekkinud probleemi kohta. Mulle oli oluline, et probleemipüstutus saaks Riigikogu stenogrammi kirja nõnda, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tegu on uue probleemiga, millele keegi pole varem tähelepanu juhtinud. Muuli vastusest tuleb välja ka, et ministeerium on hädast teadlik ning rakendabki arvutustes vigaseid andmeid.

 

 

Väljavõte stenogrammist:

Priit Sibul

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus selle EHIS-e ja EHIS-sse tekkivate ridade kohta, mis on selle 75% arvestamise aluseks. Kas komisjonis oli sellest juttu, kuidas see EHIS-e rida tekib ja kas kõigile on ühtviisi arusaadav, mida need numbrid seal EHIS-e real endas sisaldavad ja kas nad on kõikide koolide lõikes sisaldavad samu andmeid? Aitäh!

Kalle Muuli

Aitäh! Komisjonis oli sellest juttu. Ma selgituseks võib-olla saalile lisan seda, et see kohaliku omavalitsuse keskmine kulu võetakse Eesti Hariduse Infosüsteemist ehk EHIS-est ja see, mis me kuulsime komisjonis, ei olnud kõige meeldivam. Kui see number hakkab mõjutama erakoolide rahastamist, siis tema mõju on varasemast märksa suurem. Kui varem oli tegemist üleriigilise keskmisega, siis see, kas ühe või teise munitsipaalkooli kulunumber oli seal pandud või panemata või natukene valesti, ei mõjutanud suurt pilti väga palju. Nüüd võib ta mõnes väiksemas kohalikus omavalitsuses väga palju mõjutada. Selgus haridusministeeriumi esindaja jutust, et EHIS-e vähemalt see osa, kus on tegemist munitsipaalkoolide tegevuskuludega, on suhteliselt korrast ära. Neid numbreid kannavad sinna koolid ise. Erakoolid ei näe neid numbreid, erakoolid saavad sinna ainult ise oma numbri sisestada. Haridusministeerium ja komisjon, mis me saime teha, panime haridusministeeriumile südamele ja haridusministeerium lubas, et nüüd, enne 10. novembrit, kui esimest korda vaadatakse neid numbreid sealt EHIS-est, et see EHIS tehakse korda, need numbrid kontrollitakse üle ja edaspidi hakatakse sellele suuremat tähelepanu pöörama kui täna. Ma arvan, et kas nüüd seadusandja tasandil on võib-olla liiga palju, aga vähemalt kultuurikomisjonis me peaksime kunagi tulema selle jutu juurde tagasi ja vaatama, kas tõesti kõik need lubadused, mis meile komisjonis jagati, ka täidetud saavad, sest sellest sõltub ikkagi otseselt erakoolide rahastamise maht. Aitäh!

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust

Kõne Riigikogus 09.03.2016

Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid,

Esmalt lubage mul tänada häid kolleege, kes panustasid oma väärtuslikku aega, et nimetatud eelnõu muuta selliseks nagu see täna meie ees on. Eelnõu on võrreldes esimese lugemisega läbinud põhjaliku muutmise ning nüüd on võimalik seda toetada ka konservatiivsema ilmavaatega inimestel nagu mina.  Kellelegi pole juba ammu enam üllatus, et Euroopat on tabanud kriis, mille lahendamine on keeruline ning aeganõudev. Paljud riigid on oma seisukohti võrreldes kriisi algusajaga korrigeerinud ning muutunud karmimaks. Seetõttu ei paista täna ka kõige liberaalsemale inimesele meie ettepanekud enam kuidagi radikaalsed. Pärast Austria seisukohavõtte on  liitlaste hulk sellele mõtteviisile kasvanud.

Me otsustame ise kui suurt hulka põgenikke suudame ühiskonnas aidata, olgu see siis majanduslikus või sotsiaalses mõttes. See eelnõu puudutab ümberpaigutatavaid ja -asustatavaid Euroopas, tänases rändekriisi kontekstis peame silmas eelkõige  Kreekas ja Itaalias asuvaid inimesi. Samuti tähendab see, et taustauuring ja otsused sisserändaja pagulasstaatuse osas tehakse väljaspool Eestit. Me ei hakka Eestis inimesi kuude ja isegi aastate jagu ootel hoidma.

Nüüd tagasi eelnõu ja muudatuste juurde, mis kahe lugemise vahele jäid. Ma tahaksin peatuda mõnel olulisel aspektil, mis puudutavad väärtusnorme ja sotsiaalseid garantiisid.

Väärtusnormidega paneme kohustuse austada Eesti riigi ja ühiskonna põhiväärtusi, eesti keelt, kultuuri, kombeid ja tavasid.

Paragrahvi 75 täiendatakse lõigetega, mis muudavad eesti keele õppimise kohustuslikuks. Töövõimelisel 18-aastasel kuni vanaduspensioniealisel rahvusvahelise kaitse saajal on kohustus osaleda käesoleva seaduse § 73 lõike 4 alusel korraldatavas eesti keele õppes.

Eestis elavalt  rahvusvahelise kaitse saajalt, kes ei ole omandanud kahe aasta jooksul alates rahvusvahelise kaitse saamisest arvates keeleseaduses sätestatud keeleoskustaset A2, võib nõuda keeleõppe osutamiseks kulunud summad tagasi.

Eesti keele õppes osalemise täpsemad tingimused, sealhulgas eesti keele õppe kulu tagasinõudmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Teiseks oluliseks aspektiks on sotsiaaltoetuste kärpimine ümberasustavatele ja -paigutatavatele. Maha on võetud täiendavad toetused rahvusvahelise kaitse saajatele ning nüüd saavad kaitse taotlejad üksnes neid sotsiaaltoetusi, mida Eesti elanikudki, lähtuvalt tungivast vajadusest tuleb lisaks keeleõpe ja tõlge.

Me oleme korduvalt lugenud ka ajalehtede veergudelt kuidas pagulased hakkavad elama luksuskorterites. Tegemist oli pigem teoreetilist laadi võimalusega, kuid selle seadusemuudatusega seame selgelt kriteeriumid milliseid toetuseid ja kui palju saavad ka nemad. Seadusemuudatusega kaotatakse ära senine munitsipaalkorteri remondiks ette nähtud toetus (seni kuni 4455 eurot inimese kohta), samuti munitsipaalkorteri sisustamise hüvitis (seni kuni 1690 eurot inimese kohta). Oluliselt on muudetud ka eluruumi üürikulude katmise korda: seadusemuudatuse järel on eluruumi üürikulude toetus ühekordne, mõeldud vaid üürisuhte alustamisega seotud kulude katmiseks üksnes neile, kel endal selleks vahendid puuduvad. Piirmäär on sama nii üksikisiku kui pere kohta – 2016. aastal on selleks 780 eurot.

Lõpetuseks. IRLi ettepanekute pakett tagab rahvaesindusele kõrgeima otsustuspädevuse, kaitseb Eesti  julgeolekut ja kaotab huvi tulla siia saama lihtsat raha ehk pagulastoetusi, täiendavate toetuste kataloog on tühistatud.  

Ma olen veendunud, et mida selgem on riik oma seisukohtades, seda lihtsam on Eestis elavatel inimestel mõista abivajajaid ja julgust neid aidata. Eelnõu muudatused toovad kodanike ootused seadusandlusse ja muudavad need üheselt mõistetavaks ka sisserändajaile. Loodan väga, et see eelnõu aitab ühiskonnas maha võtta kirgi ja pingeid. Oleme nõudlikud, aga ka abivalmid.