Kooseluseaduse üle peab otsustama rahvas

Täna toimus riigikogus arutelu kooseluseaduse rahvahääletusele paneku üle. Pidasin seal IRL nimel järgmise kõne:

Head kolleegid,

Kooseluseadus on ilmselgelt selle koosseisu kõige enam tähelepanu pälvinud eelnõu. Selleks on ka tõsine põhjus. Vaatamata eelnõu algatajate püüdele kõnelda sellest eelnõust, mis puudutaks justkui vaid kahe täiskasvanud inimese suhteid, seda mõistavad nüüdseks juba kümned või isegi sajad tuhanded inimesed, et see pole kaugeltki nõnda.

Selle seadusega püütakse ümber kujundada meie arusaamist ühiskonna ja kultuuri alusväärtustest. See eelnõu on vaid osa tegelikest eesmärkidest, milleks on homoabielude seadustamine. Nõnda rääkis ka näiteks õiguskomisjoni poolt korraldatud arvamusseminaril Christian Veske, kes ütles, et samasoolised on nõus tulema ülejäänud ühiskonnale vastu ning mitte kohe homoabielusid nõudma.

Jälgides teistes riikides toimunut tundub, et kahjuks on see üsna tõenäoline. Kõige kurvem on aga see, et tõenäoliselt tekitab see seadus vaid palju paksu pahandust ning tegelikke lahendusi ei paku kellelegi. Enne selle eelnõu menetlust ei olnud ühiskonnas mingeid probleeme, ei kõneldud vihast ega loobitud vastastikku solvanguid. Loomulikult olid inimesed teadlikud, et meie kõigi kõrval elavad samasoolised paarid, see ei häirinud kedagi. Selle eelnõuga on algatajad tahtlikult või tahtmatult suutnud ühiskonnas saavutada lõhestatuse, inimesed on valinud poole. Aga see pool ei lähe rahvuse, vanuse ega millegi muu sellise pinnal. See on väärtuste konflikt.

Kooseluseadus lõhub suure hulga inimeste jaoks piirid perekonna mõistest ja sellest, mis on nende jaoks püha. See eelnõu püüab kirjutada ringi senised arusaamised inimeseks olemisest ja elu alustest – tegu on sügava kultuurilise nihkega. Põhiseaduse paragrahvi 27 alusel on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Tõsi, kahjuks puudub seadustes perekonna legaaldefinitsioon, aga kui lugeda põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis on üheselt selge, et silmas peetakse mehe ja naise vahelist liitu – ja selleks on sügav põhjus, sest vaid mehe ja naise ühendus saab imelisel eluandval moel tagada rahva püsimise ja kasvamise. Samamoodi mõistab seda enamus Eestimaa elanikkonnast ning just nii pidasid seda silmas ka põhiseaduse loojad. Kui me ei saa enam elementaarstest mõistetest aru, siis avagem Eesti keele seletav sõnaraamat, mille järgi on:

perekond – abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda

abielu – mehe ja naise (harilikult ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu

Septembris avaldasid vandeadvokaadid Aivar Pilv, Ilmar-Erik Aavakivi ning Jaak Siim põhjaliku õigusliku analüüsi, milles jõuti põhijärelduseni, et põhiseaduse paragrahvi 27 algne eesmärk oli omistada eriline kaitse perekonnale kui mehe ja naise vahelisele liidule. Analüüsi koostajate arvates ei võimalda Põhiseaduse Assamblee istungite protokollid, Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne ja käesolevaks ajaks kujunenud Riigikohtu praktika jõuda järeldusele, mille kohaselt oleks PS paragrahv 27 lg 1 algne eesmärk olnud ka samast soost isikute vahelise koosluse eriline kaitsmine perekonnana.

Seaduseelnõu toetajad, sh president Ilves, räägivad, et aeg on muutunud. Aga aeg ei muutu ju iseenesest. Meie muudame aega ja osad meist tahavad sundida muutma ka arusaamisi, ideaale, tõekspidamisi. Viimasel ajal on hakatud jõuliselt ümber defineerima teisigi sõnu peale perekonna ja abielu. Nõnda kuuleb üha tihedamini, et demokraatia ei tähendavatki enam riigielu korraldamist lähtudes rahvaenamuse tõekspidamistest ja tahtest. Siis jääb mulle eriti arusaamatuks, mida me siin riigikogus teeme. Kuidas peaks parlament töötama? Kuna meil pole kõige kohta legaaldefinitsioone, siis lisaks rahva hulgas mõistetavale, pöördusin siingi eesti keele seletava sõnaraamatu poole, mis annab sõnale demokraatia järgmise vaste:

demokraatia – rahvavõim; poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused

demokraatia on sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele

Hiljutisest TNS Emori uuringust nähtub, et koguni 67% ehk 2/3 elanikkonnast ei poolda homoseksuaalse paari riiklikku tunnustamist perekonnana (51% ei poolda üldse ning 16% pigem ei poolda). Ka augustis ERR-i tellitud uuringust nähtus, et kooseluseaduse vastuvõtmine oleks vastuolus kõigi parlamendierakondade valijate enamuse ootuste, tõekspidamiste ja tahtega. Me kõik teame, et see oleks ühemõtteliselt käik vastu rahva tahtmist – see oleks rahva tahtest jõuga ülesõitmine.

Arvestades Eesti ühiskonnas aastasadadega kujunenud tõekspidamisi, meie kultuurikonteksti ning rahva ennekuulmatult jõulist vastukaja kooseluseaduse menetlusele on meie ettepanek panna kooseluseadus rahvahääletusele. Kutsume kõiki saadikuid üles seda toetama.
Ärgem kartkem anda rahvale võimalust meie ühiskonnaelu korraldamises kaasa rääkida. Näidakem, et olete demokraadid mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Usaldagem otsus rahvale!

Kas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) uus nõukogu alustas seaduserikkumiste ja valega?

Eilsest lehest võis lugeda, et IRL on pahatahtlik. See on huvitav väide, kui ma mõtlen EAS-le, siis on ajalukku vaadates neid muresid seal olnud pidevalt. Olenemata sellest, kes oli minister või kes istusid nõukogus. Kuigi oli võimalus alustada puhtalt lehelt nagu minister ka lubas, siis näib, et tegelikkuses probleemide hulk vaid kasvab.

Saatsin ministrile ka alljärgneva arupärimise:

 Olete võtnud enda prioriteediks põhjalikult EASiga tegelemise. Ligi kuu aega kestnud konsultatsioonide tulemusena nimetasite 5. mai õhtul ametisse uue Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogu  (http://uudised.err.ee/v/majandus/83d89cb5-0056-4e58-b562-6760a80ba503)  ning juba järgmise päeva 6. mai hommikul kell 8 kogunes uus nõukogu oma esimesele koosolekule ning tegi vähemalt 3 otsust: valis nõukogu esimeheks Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri Ahti Kuninga, kutsus päevapealt tagasi juhatuse liikme Martin Hirvoja ning pikendas juhatuse liikme Taavi Lauri volitusi kuni mai lõpuni, kuigi need olid juba lõppenud viis päeva tagasi ehk 1. mail (http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eas-i-noukogu-juht-ahti-kuningas-tegime-uuele-juhile-platsi-puhtaks.d?id=68616805).  Sellised arengud on nii mind kui mitmeid teisi EASi tegevusega lähemalt kursis olevaid isikuid hämmastanud ning tekitanud juurde mitmeid vastamata küsimusi. Selguse saamiseks küsin Teilt:

  1. Veelgi segasemaks muutus EASi ümber toimuv, kui riigikogus Teilt eile küsisin: „Te kirjeldasite õige pikalt ja veenvalt uue EAS-i nõukogu kompetentsust ja seda, kuidas nad ametisse said teie ettepanekul ja proua ministri Palo poolt allkirjastatult 5. mail. Ja 6. mail oli esimene koosolek. Meil on rahvusringhäälingu nõukogu koosolek homme ja me saime päevakorra 6. mail ehk samal päeval, kui EAS-i nõukogu oli koos. Kas seal EAS-is ei ole mingit reglementi? Kas need nõukogu liikmed teadsid ka, mida nad seal koosolekul arutama hakkavad? Ma saan aru, et te ise olite ka seal nõukogu koosolekul. Kuidas see nagu toimis? Mida nad sinna otsustama tulid ja kust neil see teadmine tuli, kui nad eelmisel õhtul olid ametisse nimetatud? Kas selle kohta on mingid seadused või nõukogu töökord või põhikiri ka seda kuidagi reglementeerib?“. Teie vastasite mulle: „Nõukogu esimees saatis ikkagi need materjalid nõukogu liikmetele enne tutvumiseks välja ja kõik olid ka üle helistatud, et kas nad saavad osaleda. Neil oli aega nende materjalidega tutvuda ja kõikide poolt oli vastus positiivne ja kõik olid teisipäeva hommikul kohal.“ (Allikas riigikogu stenogramm: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1400504280#pk14992)  Samas on nõukogu esimees Ahti Kuningas 6. mail Postimehe videointervjuus väitnud ja üles tunnistanud  (http://e24.postimees.ee/2785076/video-kuningas-algatas-easi-juhivahetuse), et tema nõukogu esimehena pani päevakorda juhatuse liikme tagasikutsumise.  Väga oluline on märkida, et nõukogu esimeheks sai Ahti Kuningas alles samal koosolekul.  Seega ei saanud ta neid materjale nõukogu esimehena varem välja saata. Sellest tulenevalt ei saa Teie vastus mulle olla tõene, et materjalid saadeti nõukogu liikmetele enne tutvumiseks. Kuivõrd te ka ise koosolekul viibisite ja peate olema kursis sellega, mis seal toimus, jääb mulle arusaamatuks, miks oli vaja mulle eile riigikogu ees valetada?
  1.        Riigivaraseaduse § 84 lg 2 p 1 kohaselt on riigi asutatud sihtasutuse nõukogu esimees kohustatud esitama osaluse valitsejale või asutajaõiguste teostajale ja rahandusministrile nõukogu koosoleku päevakorra vähemalt kolm tööpäeva enne koosoleku toimumist. Lisaks sellele nõuab sama ka EAS põhikirja punkt 4.6.7.1 ning EAS nõukogu kodukorra punkt 3.14.  Täiendavalt sätestab ka EAS nõukogu kodukorra punkt 3.13. et nõukogu kokkukutsumise teade ja materjalid edastatakse Nõukogu liikmetele vähemalt 5 (viis) päeva enne koosoleku toimumist.  Kodukorra punkt 3.6 kohaselt peab nõukogu koosoleku kokkukutsumise teade (mis tuleb 5 päeva ette saata) sisaldama ka koosoleku päevakorda ning see peab olema alla kirjutatud nõukogu esimehe või teda asendava nõukogu liikme poolt. Käesoleval juhul on ilmne, et kuivõrd nõukogu nimetati ametisse 5. mail, ei olnud võimalik et 6. mai hommikuks oleks seadusest, EAS põhikirjast ja EAS kodukorrast tulenevaid nõudeid järgitud. Teadaolevate andmete põhjal on alust arvata, et Teie poolt valitud uus nõukogu esimees Ahti Kuninga juhtimisel rikkus EAS 6. mai nõukogu koosolekul  kõiki neid punkte – nii riigivaraseaduse § 84 lg 2 p 1, EAS põhikirja punkti 4.6.7.1. ning EAS kodukorra punkte 3.13 ja 3.14.  Seadused on Eesti Vabariigis täitmiseks ka ministrile ja riigi sihtasutuse nõukogu esimehele ning need nõuded ei ole ilmaasjata seadusesse ja põhikirjadesse ja kodukordadesse kirjutatud, vaid neil on oma väga selge mõte ja eesmärk.  Muuhulgas ennekõike selleks et asjaomased ministeeriumid ja nõukogu liikmed oleksid ette teavitatud olulistest nõukogu esimehe poolt hääletamisele pandavatest otsustest. Millega põhjendate nõnda suurt hulka seaduse- ja menetluskordade rikkumist juba esimeste EASi puudutavate otsuste puhul?
  2.        Riigivaraseaduse § 83. lg 1 p 1  kohaselt võib sihtasutuse asutajaõiguste teostaja ehk siis Teie, lugupeetud minister Anne Sulling, nõukogu liikmeks nimetada üksnes sellise isiku kes: esitab osaluse valitsejale kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta on tutvunud õigusaktides eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikme kohta sätestatud nõuetega, sealhulgas §-s 84 nimetatud teavitamiskohustusega, ning et ta vastab nendele nõuetele ja kohustub neid järgima. Kas olete seda seaduse nõuet järginud? Kui jah, palun Teil esitada nimetatud kirjalikud kinnitused kõigi nõukogu liikmete kohta.
  3.        Viibisite ka ise 5. mai EAS nõukogu koosolekul füüsiliselt kohal, mis ei ole just tavapärane praktika – sellega seonduvalt tekib küsimus kas tegite seda selleks et survestada uut nõukogu võtma vastu otsuseid ülaltoodud punkte rikkudes või oli tegemist sellega, et ei teie ega teie poolt määratud majandusministeeriumi esindaja Ahti Kuningas ei ole kursis riigi sihtasutuse tööd reguleerivate seadustega?
  4.        Eile riigikogus arupärimisele vastates küsis Teilt Siim Kiisler: „Meedias on läbi käinud väide, et te soovisite nõukogu liikmeks ka Jaan Puusaagi ja Krõõt Kilvetit. Kas see väide vastab tõele, kas te soovisite seda ja mis siis juhtus? Kui te seda soovisite, et kuidas juhtus nii, et neid ei nimetatud ja kes nimeliselt nimetati nende asemele?“. Teie vastasite: „Ma pean ütlema, et ma kaalusin läbi sadakond väga head kandidaati, nende hulgas ka Jaan Puusaag ja Krõõt Kilvet. Aga ma pidin valima seitse ja ma valisin seitse, et kõrvale ei jäänud ainult need kaks väga head nime, vaid neid oli lausa 90 ringis. Ma ei leia, et peaks kõiki üksipulgi hakkama lahkama. Ma arvan, et ei ole põhjendatud ka nende kahe eraldi väljatoomine ja nende plusside ja miinuste kaalumine. Aga need otsused olid minu poolt läbi sõelutud. See, mis meedias avaldati, justkui oleks keegi minu eest need otsused teinud, see ei vasta tõele. Mul olid vabad käed nõukogu komplekteerimisel ja ma tutvustasin nõukogu enne fraktsioonis tutvustamist ka peaministrile ja erakonna peasekretärile, nendel ei olnud vastuväiteid ja nii see läks.“ (http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1400504280). Kui Te väidate, et Teil olid nõukogu komplekteerimisel vabad käed, siis jääb mulle arusaamatuks, miks oli vaja Teil nii peaministri kui ka Reformierakonna peasekretäri kinnitust nõukogu kandidaatide sobivuse osas? Kas ja mistõttu pidite Te nõukogusse nimetatud liikmed Reformierakonna juhtkonnaga kooskõlastama?

 

Kuivõrd on alus eeldada, et nõukogu esimene koosolek peeti seadustega mitte kooskõlas, siis ei pruugi ka seal vastu võetud otsused olla õiguslikult korrektsed.

Kooseluseadus – miks ja kellele?

Image 1

Täna kasutasim esimest korda Riigikogu vaba mikrofoni, selleks oli ka põhjust. Riigikogu menetluses on kooseluseadus, mille saamislugu ja vajadus minu jaoks suureks mõistatuseks on.

 

Möödunud neljapäeval enne suuri pühi andis Rait Maruste kolme fraktsiooni 40 esindaja nimel üle kooseluseaduse eelnõu.  Selle eelnõuga plaanitakse kirjutada ringi senine perekonna institutsioon. Ajastus oli hämmastav. Kristlased peavad suuri pühasid ning maailm tegeleb Ukraina küsimusega. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja just nüüd tegeleda küsimustega, mis polariseeruvad ühiskonda. Küll aga on mul ettekujutus, kellele on selline ebastabiilsus ja segaduse tekitamine kasulik.

 

Kuivõrd perekond on põhiseaduse §-i 27 kohaselt “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all”, siis on meil perekonna näol tegemist põhiseaduslikku kaitset omava institutsiooniga. Ilmselgelt peeti põhiseaduse loomisel perekonna all silmas just mehe ja naise vahelist liitu — nii on kinnitatud ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ning see on ka tervemõistuslik järeldus, sest üksnes mehe ja naise ühendusest saab võrsuda rahva järelkasv. Seega on riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonna institutsiooni mh ideoloogiliselt motiveeritud ümberdefineerimise püüdluste eest. Kõik see viitab väga selgelt, et kui meie ühiskonnas on reaalne soov perekonna institutsiooni tähendus õiguslikult ümber defineerida, siis tuleb seda teha RAHVAHÄÄLETUSEL — just nagu põhiseadus ise on vastu võetud rahvahääletusel ja nagu käib (üldjuhul) ka põhiseaduse muutmine. Kuivõrd tegu on nii põhimõttelise otsusega, mille osas valitsevad ühiskonnas vastakad arvamused, siis ei ole vastuvõetav niigi raskel ajal ühiskonda ühekülgsete ja paljude inimeste tõekspidamisi eiravate otsustega lõhestada. Kui tahame käituda tõeliste demokraatidena, siis peame panema kooseluseaduse REFERENDUMILE.

 

Eelmisel aastal esitati selle seaduse vastu Riigikogule rohkem kui 38 000 inimese allkirjaga petitsioon. See on läbi aegade kõige suurema häälte arvuga petitsioon, mis on mõne seaduse vastu esitatud. Nüüd tekib küsimus, mis on nende kümnete tuhandete inimeste poolt väljendatud seisukohast saanud? Riigikogus ei ole toimunud mingitki avalikku arutelu selle üle, mida neile inimestele vastata ja milliseid järeldusi nii suure hulga inimeste seisukohaväljendusest teha? Kas demokraatlikule riigile on kohane, et kümnete tuhandete inimeste seisukohast ei tehta üldse välja?

 

Eelmise aasta kevadel teatas Justiitsministeerium, et ei valmista kooseluseaduse eelnõu ette. Ühtäkki selgus aga märtsikuus, et eelnõu on siiski salaja ettevalmistatud, samuti selle mitmekümneleheküljeline seletuskiri. Kes siis ikkagi eelnõu ette valmistas? Ja miks tehti seda avalikkuse eest varjatult? Veel märtsi lõpul kui eelnõu esimest korda aktiivselt ringi käis väideti, et tegemist on mingi Riigikogu fraktsioonide ülese töörühma eelnõuga. Lähemal uurimisel selgus, et see päris nõnda ikka pole. Isegi sellise töörühma või komisjoni olemasolu ei suutnud ma tuvastada. Milleks küll selline häma, kui tegemist on algatajate väitel nii olulise küsimusega?

 

Maruste ise oma neljapäevases sõnavõtus räägib sellest kui väga põhimõttelisest muudatusest, viidates õiguskantslerile: “ asjakohase revolutsiooni vajalikkusele on osutanud juba mitu aastat tagasi ka õiguskantsler. Lõpuks, eelnõu seaduseks saamisega eemaldume põhimõtteliselt ka erasfääri suhetes ja väärtustes nõukogude õigusruumist ja mentaliteedist.“

On ka teine õiguskantsleri arusaam. Õiguskantsler Jõks on andnud arvamuse, et Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene] homoseksuaalsete paaride õigust nõuda sama-soolise partnerlussuhte reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.”

 

Seega on mul lõpetuseks palve eelnõu algatajatele ja eelnõud menetlema hakkavale komisjonile. Et saaks pidada ausat ja sisulist arutelu, siis lahutagem see eelnõu kaheks. Üks mis reguleeriks samasooliste inimeste õiguslikke suhteid ning olgu kohe öeldud, et mina ei pea võimalikuks seda toetada. Ega pea vajalikuks perekonna mõistet laiendada võrreldes täna käibeloleva arusaamisega. Ning teine, mida te väidate olevat tarvis reguleerida on heteropaaride suhete reguleerimine. Kuigi siingi on minu meelest vajalikud võimalused õiguslikul tasandil loodud, ei saa ma olla selle vastu, kui on paremaid ja toimivamaid lahendusi, siis arutame.

 

Head kolleegid, meil pole kiiret. Ja kiirustades nii põhimõttelisi asju pole mõtet ka menetleda. Katsume siis segase alguse menetluses muuta eeskujulikuks arutelu ja kaasamise näiteks. Meil ei ole tarvis pingelisel ja keerulisel ajal täiendavaid pingeid. Sisuline arutelu ja kodanikuühiskonna kaasamine toob kindlasti parema lahenduse. Ning kui jõuame lõpuks üheskoos järelduse, et ka samasooliste suhteid on vaja reguleerida, siis paneme asja referendumile.

Segadusest ERR-is

Rahvusringhäälingu ümber on läinud sama põnevaks ning organisatsiooni siseelust on saanud avalik arutelu. Kuigi teemad ja põhjused on veidi erinevad, siis pingeid ja probleeme toovad need ühtviisi. Olen õige mitmel puhul öelnud, et kõige olulisem on rahvusringhäälingu sõltumatuse tagamine. See mitte ainult ei pea olema vaid ka näima nõnda, ainult siis säilib ka usaldus selle organisatsiooni vastu.
Spekulatsioone aga on hetkel palju ning ka inimesi, kes kaasa räägivad. Kui osad spordialaliitudega seotud reformierakondlased (näiteks Hanno Pevkur Eesti Võrkpalli Liidust ning Jaak Salumets Eesti Korvpalli Liidust) väljendavad avalikku rahuolematust ERR sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeri töö ja tema poolt juhitud toimetuse prioriteetidega. Siis endine peaminister Ansip väljendab oma poolehoidu Marko Kaljuveeri ja Hanno Tombergi isikutele ning tegevusele.
Allikmaa ametlik etteheide Kaljuveerile on mitmete alaliitude rahulolematus ERR-i sporditoimetuse ja selle valdkondlike prioriteetidega. Kui erinevate alaliitude rahulolematust võib mõista, siis ei tohiks see telefoni õiguse vormis mõjutada ERR-i toimetuse tööd. Sest nagu ütlesin, ennekõike peab olema ERR sõltumatu. Ja kui tehakse valikuid ja prioriteete, siis on loogiline, et peab olema võime neid ka huvilistele ning avalikkusele selgitada.
Nüüd on aga nõnda palju selgitatud, et enam ei ole üldse võimalik aru saada, kes ja milles süüdi ning mis on tegelik probleem. Alaliidud saadavad välja erinevaid teateid. ERR-is eneses viiakse läbi uuring, mis on ristitud juba ka nn Krimmi-referendumiks. Kui avaldasin arvamust, et pidasin uuringut aprillinaljaks, sain Andres Jõesaarelt e-maili, kus ta oma nördimust minu seisukoha üle väljendas. EOK saadab välja kirja, et hulk alaliite on rahulolematud. Samal ajal saabub teade, et Jalgpalli Liit on rahulolematu EOK-ga. Riigiprokuratuur esitas Tallinna Sadama nõukogu ja EOK juhile Neinar Selile Eesti Olümpiakomiteele tehtud annetuse tõttu korruptsioonisüüdistuse ja saatis selle Harju maakohtusse.
Kõik võiksid tegeleda oma asjadega, mitte ERR-iga. Neinar Seli eesootava kohtuasjaga, alaliidud oma liidu prioriteetide ja sportlastega. Reformierakondlased võiksid keskenduda oma ajutise valitsuse probleemidele ja eelarveaukudele katte otsimisega. Siis on ka võimalus, et säilib ERR-i sõltumatus ning organisatsioon, saab oma probleemid lahendatud.

Minule teadaolevalt on seis järgmine: Marko Kaljuveer on saanud töölt vabastamise teate; selle peale on esitanud nõukogule oma lahkumispalve Hanno Tomberg. Nõukogu on selle avalduse teadmiseks võtnud. Möödunud neljapäeval istusid nõukogu liikmed, juhatus ja töötajad koos, et üheskoos veelkord probleemile lahendust leida. Selle tulemusena pakkus juhatuse esimees Allikmaa Kaljuveerile kokkuleppe, aga sai sporditoimetuselt eitava seisukoha. Sporditoimetus nõuab Allikmaa vabastamist. Ma olen küll viimane inimene, kes arvab, et kollektiiv võiks valida endale juhti. 15. aprillil toimub nõukogu koosolek, kus päevakorras punkt „juhatuse koosseis“. Vaatamata toimunud ponnistustele on minu hinnangul usaldus juhi suhtes kadunud.

Marko Mihkelson EP valimistel IRL-i esinumbriks

Valgamaa üldkogu 24.01

IRLi Valgamaa piirkonna neljapäeval peetud üldkogul valis piirkond uue juhatuse, revisjonikomisjoni ning erakonna volikogu liikmed. Üldkogu vaatas tagasi tehtule, arutas kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi ning arutas päevapoliitilist olukorda.
Piirkond kinnitas tegevuskava ning valis uue 9-liikmelise juhatuse, kuhu kuuluvad Kalle Vister, Monika Rogenbaum, Viljar Schmidt, Marika Kütt, Peeter Kangur, Helbe Sillaots, Laur Speek, Alar Roop ja mina. Samal koosolekul toetus piirkonna juhatus minu saamist järgmiseks perioodiks piirkonna esimehe kohale.

Sibul ja Mihkelson

Üldkogul arutasime ka kandidaate Europarlamendi valimisteks ning otsustasime teha erakonnale ettepaneku – nimetada erakonna esinumbriks Europarlamendi valimistel Marko Mihkelson. Marko Mihkelson on olnud viimased kümme aastad Eesti välispoliitika üks juhtfiguure. Juhtinud 5 aastat Riigikogu väliskomisjoni ning 4 aastat Euroopa Liidu asjade komisjoni.

Markol on hoogsust, teadmisi ja ideid kuidas Eestit Euroopas esindada ning kogemusi, mis on abiks ka Euroopale.

Läbi tema aktiivse tegevuse saab Eesti kuuldavamaks. Mihkelsoni pikaaegne kogemus Eesti ja Euroopa Liidu välispoliitikas annab talle võimaluse rääkida kaasa sellistes meie jaoks olulistes valdkondades nagu rahvusvaheline majanduslik konkurents ja julgeolek.

Piirilepingust ja Koidula piiriületusest erinevate silmade läbi

IMG_5752[1] IMG_5748[1]IMG_5747IMG_5751[1]

Eile kogunenud Riigikogu Setomaa toetusrühmal olid külas nii siseminister Ken-Marti Vaher kui omavalitsusjuhid ja Setomaa eestvedajad kohapealt. Arutasime kahte teemat:

1. Eesti-Vene piirilepinguga seonduv.

Minister ja temaga ühes olnud Siseministeeriumi esindaja andsid ülevaate ning vastasid küsimustele, mis puudutasid piirilepingu sõlmimist ning piiri märkmisega seonduvat. Mõlemad kinnitasid, et kohalikke omavalitsusi käsitletakse tulevikus partneritena. Piiri loodusesse märkimine ja rajatiste ehitamine võtab veel mõne aja. Tänaseks ei ole ju veel ka piirlepingut sõlmitud. Konkreetselt arutati ka täiendavate maismaa piiripunktide avamise teemal. Hetkel on olemas ja ka lepingus kajastatud Saatse-Kruppa piiripunkt. Arutasime ja esitasime palve, et lepingusse lisada ka Lüübnitsa-Medli ja Meremäe-Muraśkina piiripunktid. Minister teatas, et nemad on põhimõtteliselt valmis toetama ning lubas uurida võimalust neid täiendavaid punkte lepingusse veel lisada. Samas rääkisime ka sellest, et nende piirirajatiste ehitamine oleks tulevikus võimalik vaid EL või muid projektirahasid kasutades. Ning oluline on nende võimalike täiendavate piirpunktide nimetamine lepingus just tuleviku persepktiive (võimalik viisavadus EL ja Vene Föderatsiooni vahel) ja turistide kasvu silmas pidades. Vajaduse saabudes oleks siis võimalik hakata taritut rajama ja ei pea lepingut uuesti avama hakkama. Piirilepingust veel nõnda palju, et väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on lubanud pärast piirilepingu allkirjastamist valitsuste esindajate poolt ja enne Riigikogus seaduse ratifitseerimist kaasata eelnõu arutellu lisaks teistele huvigruppidele ka Setomaa kogukonna esindajaid.

 

2. Koidula piiriületusest

See teema tõi eriarvamused selgemalt välja. Oli neid kellele tundusid Koidula piiriületusel võetavad tasud ebaõiglased. Ja neid, sh minister, kelle hinnangul tuleb piiriületust käsitleta ühtse teenusena, mille hulka kuuluvad nii elektrooline järjekord kui ooteala läbimine ning neid ei oel võimalik lahutada. Aastaid tagasi tehti otsus, et selle eest ei maksa kõik maksumaksjad solidaarselt vaid tasu võetakse piiriületajatelt. Iseenesest on võimalik seda praktikat muuta, makstes investeerinud ettevõttele riigieelarvest investeering kinni. Nagu juba ütlesin, siis selles küsimuses on erinevad seisukohad. On üks kohtuotsus, mida edasi vaieldakse. Kuni ei ole tulnud täiendavaid muudatusi säilib Koidulas hetkel kehtiv piiriületamise kord. Ühes olid ka kõik ühte meelt, järjekordi pole ning piiriületus on ladus ja meeldiv.

Vähetähtis ei ole ka Värska vallavolikogu esimehe Vello Saare poolt viidatud arusaam, et nii riik kui kohalik omavalitsus peavad olema ettevõtjale stabiilseks partneriks. Ning pole vähetähtis tõik, et ka Värska valla eelarvesse Koidula piirirajatiste  hoonestusõigusest saadava tasuna tulu laekub, millest Värska valla kodanikud võidavad.

Leppisime kokku, et teema võib toetusrühma päevakorda uuesti tekkida juhul kui tuleb uut infot ja/või kohtuotsuseid.

Lisaks eelnevale leppisime kokku, et koos regionaalministri nõuniku ja Setomaa Valdade Liidu eestvedajatega hakkame valmistama ette Setomaa asjatundjate komisjoni 10 detsembri koosolekut.

Kiri Põlva valijale

sibul

Tere!

Mina olen Priit Sibul. Kuigi liigun palju ringi, on Põlval minu südames eriline koht. See on armas väike ja vaikne linn, kus ühtsus ja müdin tekib vaid siis, kui mänguplatsile jookseb kodune käsipalliklubi Serviti. Kuid ma ei taha jääda lihtsalt selle kandi hüvede nautijaks, vaid soovin Põlva heale käekäigule ka oma nõu ja tööga kaasa aidata. Ma seisan ambitsioonikama, aktiivsema ja noori peresid toetava Põlva eest. Peredele tuleb senisest märksa enam tähelepanu pöörata, et lapsed saaksid käia lasteaias oma kodu lähedal, et mänguväljakud oleksid avatud kõigile lastele, et koolihooned oleksid ühtviisi korras ning hariduspõld mitmekesine. Pean oluliseks, et koolis peetakse võrdselt oluliseks seda, mis paistab aknast ja seda, mis vaatab vastu arvutiekraanilt. Vaid nõnda on võimalik, et siia tuleb juurde neid inimesi, kelle jaoks Põlva on eriline koht.

Kui meie pere elas Piiri tänaval, puutusime kokku muredega, millega maadlevad ja millest mõtlevad paljud (noored) pered. Kuigi linn on väike, on omavahelist suhtlemist ja vaimsust vähe. Vähe on kohti, põhjusi ja võimalusi kokkusaamiseks. Mitme korrusmaja peale on vaid üks nõukogude ajal rajatud paariskiik ning kuigi lasteaed koos mänguväljakutega on sealsamas üle tee, pole sinna asja ümbruskonna lastel ega kellelgi väljaspool tööaega. Minu meelest ei ole me nii rikkad, et rajada eraldi mänguväljakud lasteaedade ja elumajade juurde. Mulle väga meeldib Põlva, aga ma näen, et Põlva juhtimine vajab uusi tuuli, et asjad läheksid paremaks.

Kui ma olin Põlva maavanem, algatasime 2009. aastal Rosma koolirahvaga koguperekonverentsi traditsiooni. Sel kevadel toimus Rosmal juba viies konverents, kus osalejaid oli mitusada – imikutest kuni vanaemade ja -isadeni välja. Umbes samal ajal sai alguse Põlva Vaimulik mõttekoda, kuhu oleme palunud mitmeid põnevaid külalisi mõtestama vaimsemaid ja igavikulisemaid teemasid. Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola ning Kaitseliidu Põlva maleva esindajatega kohtume regulaarselt tähtpäevadel vabadussamba juures. Isekeskis nimetame seda “sambaklubiks”, kuna osalejate ring oli võrdlemisi piiratud. Praeguseks on liitunud naiskodukaitsjad ja noorkotkad ning kodutütred, kuid kindlasti on võimalik seda ringi veelgi laiendada, kui ka vald omalt poolt neid tähtpäevi oluliseks peab.

Parlamenti kandideerides lubasin, et seisan mehe ja naise vahelise perekondliku liidu eest. Olen oma seisukohtadele kinlaks jäänud ning selle eest nii toetust kui ka kriitikat tunda saanud.

Loomulikult ei õnnestu minulgi kõik asjad. Kõige enam tunnen kurbust selle üle, et me ei suutnud käivitada kohalike kaupade ja teenuste tutvustamise süsteemi. Nii nagu paljudeks teisteks ideedeks, pole ka selleks veel hilja. Just seepärast ongi vaja noori ja ärksaid inimesi, kellega koos tegutseda. Kellelegi ei tohi selga pöörata, aga eriti tuleb olla näoga noorte ja töötegijate poole.

Seepärast seisan ma selle eest, et Põlvas vahetuks võim ning et ühinenud omavalitsus saaks teotahtelise vallavalitsuse. Uus vallavalitsus on vajalik, et

  • teie maksuraha teeniks kõige paremini teie ja tuleviku huvisid, et seda kasutataks Euroopa raha kaasamisel omafinantseeringuks;
  • omavalitsus oleks ettevõtjatega suheldes aktiivne ning otsiks uusi investeeringuid;
  • haridusmaastik oleks mitmekesine ning kõigil võimalus oma andeid vastavalt võimetele arendada;
  • rajataks konkurentsivõimeline maakonnagümnaasium;
  • Põlvast kujuneks maakonnale sisuline vedur.

Olen Isamaa ja Res Publica Liidu liige erakonna loomisest saadik. Minu jaoks on oluline, et konservatiivne maailmavaade ja väärtused, mille eest IRL seisab, oleks esindatud ka Põlva vallajuhtimises.

Kavatsen teha kõik, mis minust sõltub, et praegune loidus lõppeks. Valda peab asuma juhtima uus, aus ja teotahteline vallavalitsus, kes seniste ilusate sõnade asemel end oma tegudega õigustaks.

Ma näen, et praegu on valla juhtimise muutmiseks olemas reaalne võimalus. Seetõttu panen teile südamele, et kui tahate Põlvale paremat elu, osalege kindlasti valimistel.

Valituks osutumise korral plaanin vallavolikogu liikmeks asuda kohe pärast seda, kui riigikogus enam tööd jätkama ei pea, sest seadus korraga kahel toolil istuda ei luba. Riigikogu liikmena on minu jaoks praegu kõige olulisem järgmise perioodi haridusinvesteeringute plaan ning maaelu arengukava vastuvõtmine. Viimasest sõltub Eesti põllumajanduse hea käekäik ja konkurentsivõime. Ka Põlva valla jaoks on see väga oluline, sest meil on siin väga edukad piimafarmid ja -tööstus. Kui neil läheb hästi, siis on tasuvat tööd ka Põlvas. Haridusinvesteeringuteks jagatavatest Euroopa vahenditest sõltub, kui palju ja milliseid hooneid saame korda teha või ehitada, et Põlva koolid oleksid kõik sellises korras nagu Mammaste Lasteaed ja Kool.

Kui soovite rohkem teada selle kohta, millist riigi- ja vallajuhtimist ma õigeks pean ning mida väärtustan, siis hea meelega vastan teie küsimustele ja olen nõus teemasid pikemalt arutama.

Minuga saate kõige kergemini ühendust e-kirja teel
priit.sibul@irl.ee või telefonil 52 48 433. Vaadake ka minu blogi priitsibul.wordpress.com või otsige mind üles Facebookis.

Lugupidamisega,

Priit Sibul

PS On öeldud, et asjade vales suunas minemiseks piisab sellest, kui head inimesed ei tee mitte midagi. Sellepärast panen teile südamele, et te hääletamist viimasele minutile ei jätaks, vaid teeksite oma otsuse kohe ja ka mind oma kandidaadina kaaluksite. Minu kandidaadinumber on 234.

PPS Toetades mind hääletate ka selle poolt, et Põlva muutub ärksamaks ning toetab senisest enam noori peresid.

Tsükliline Jaak Allik

Jaak Allik, kolleeg Riigikogus ja ERR-i nõukogus, on viimasel ajal võtnud
sõna õige mitme  valdkonna kohta ning teinud avaldusi, mis on samavõrd
jahmatavad kui arusaamatud. Aprilli alguses tegi Allik ETV saates
“Välisilm” avalduse, kus ta ütles, et Venemaa pole kunagi Eestit rünnanud
ja Vene ohust rääkimine on lihtsalt rahva hirmutamine.
*„Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile.
Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi
sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda – need on olnud suured
üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on
jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike
Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt
rahva hirmutamine ja rumalus,“ ütles Allik. (http://www.postimees.ee/1196032/jaak-allik-mingit-vene-ohtu-pole-olemas-ega-ole-kunagi-ka-olnud).

Mõned päevad hiljem vabandas Allik öeldu pärast ETV saates “Kahekõne”.
*”Kui mu sõnakasutus seal tõesti on haavanud, ja ma saan aru, et on
haavanud ka heatahtlikke lugejaid, siis see tekitab minus suurt kahetsust
ja ma vabandan, sest kontekst on ju selles, et Venemaa ei ole rünnanud
kunagi ainult Eestit, Venemaa oht ei ole ähvardanud ainult Eestit,” ütles
Allik. (http://www.ohtuleht.ee/516831).

Kui eelkirjeldatud avaldused tegi Allik muid tiitleid kasutamata, siis
järgmise seisukoha juures pidas ta vajalikuks nimetada end ka
sotsioloogiks.
*”Sotsioloogina kinnitan, et teie homofoobia on tingitud mitterahuldavast
seksuaalelust,” ütles sotsiaaldemokraat Jaak Allik reedel, vaadates
diskussioonil Tallinnas Rahvusraamatukogus otse nende suunas, kes olid
korraldanud kevadel üle-eestilise kampaania traditsioonilise, mehe-naise
perekonna kaitseks ja samasooliste kooselu seadustamise vastu. (http://www.ohtuleht.ee/523388).

Ma ei suutnud kusagilt leida sotsioloog Jaak Alliku viimasele väitele
tõendeid. Arvestades tema meelemuutuseid ning poliitilise mineviku
mitmekesisust ei saa seda väidet pidada enamaks kui lihtsalt
meeltesegaduses vaevleva inimese appikarjeks. Või on tegu rabedavõitu
lunastuseotsinguga?

Laulvalt rääkiv õpetaja – Heli Kudu

 

 

Heli-KuduPilt on pärit kylauudis.ee saidilt.

Sel ajal kui mina istun TTÜ aulas ja kuulan IRL-i hariduskonverentsil parlamendierakondade paneeldiskussiooni sellest, kui palju ja kus peaksid koolid olema. Tean, et samal ajal toimub traditsiooniline haridusinimeste kogunemine Põlvamaal. Traditsiooniks on kujunenud seegi, et sel päeval tunnustatakse maakonnas häid õpetajaid. Umbes poole tunni eest arutasime Kristjan Priks´ga (kes erinevalt minust on õpetaja ja väga hea), milline on hea õpetaja. Ei see ei ole inimene, kes täidab kõige paremini seadustes ja määrustes kirja pandud ülesandeid. Hea õpetaja on ikka see, kes suudab keskenduda õpilasele ja tema arengule. Hea õpetaja ei ole ainult roll. Hea õpetaja on ka hea inimene.

Õpetaja Heli on kindlasti üks sellistest inimestest. Tegelikult on mul tema kirjeldamiseks vähe sõnu. Kohtusin temaga esmakordselt millalgi viis aastat tagasi. Meie kohtumine toimus minu juures maavanema kabinetis. Koos teiste Rosma kooli esindajatega olid nad tulnud, et oma rõõmudest ja muredest rääkida. Heli hakkas rääkima – rääkis ja rääkis. Siis takerdus. Ning ütles siis õige armsasti, et sattus oma mõttega puntrasse. Aga nii teema kui Heli olid nõnda siirad, et see situatsioon ja meie kohtumine veel viis aastat hiljem eredalt meeles on.

Hiljem kohtusime Heliga juba tihedamalt. Ta on väga kaunis ja meeldiv naine ja õpetaja ja … Seda ei arva vaid mina. Ka minu lapsed, eriti Säde on minuga sama meelt. Heli oli minu Säde õpetaja lasteaias. Ja seal ma kuulsin, et ta lastega kõneledes justkui lauldes oma mõtteid ja sõnu edastab. Suurepärane.

Rosmaga seotud inimestel ning Helil on meie pere südames väga oluline koht. Heli, suur tänu Sulle ja palju õnne!

Patriotism ei sünni iseenesest

PiltEile tähistasime Ameerika iseseisvuspäeva. Mille poolest see erineb meie Võidupühast? Mitte palju, aga mõned olulised aspektid. Toimuvad paraadid, ainult selle vahega, et lisaks jõustruktuuridele saavad osaleda ka erinevad organisatsioonid. Võimalus inimestel endil selles osaleda annab hoopis teise tunnetuse. Väga väikene aga ülioluline vahe. Ma võrdleksin seda laulupeol osalemisega. Igaüks teab, kui hingemattev ja ülev on laulupeol osaleda, aga see tunne, mis valdab inimest laulukaare all ei ole võrreldav pealtvaataja tunnetega. Olen osalenud mõlemas rollis ning seda vahet enese nahal tunnetanud.

Õhtul osalesime külalistena ühel väga armsal peol. Kuhu maja perenaine Gullian oli kutsunud oma sõbrad ja naabrid. Väga mõnus ja hubane olemine – söök, väike jook ning palju uusi inimesi ja jutte. Kui pimedaks läks ja pimedaks läheb siin õige vara ja väga kiiresti, toimus ilutulestik. Käisime sellest osa saamas ühe golfiklubi juures. Kuigi ilutulestikke oli sel õhtul õige mitmeid üle Atlanta ning ühendriikide. Inimesed kogunesid perekondadena, kaasas tekid ja kokkuklapitavad toolid. Nautisid ja rõõmustasid. Ilutulestikuga läheks meil raskeks. Pikad ja valged õhtud on aga meie võimalus, et pere tarvis aega võtta ning nautida oma pere, riiki ja suviseid hetki.

Üha globaliseeruvas maailmas on oluline patriotismiga tegeleda. See ei teki iseenesest, aga inimesel on maailmas hästi tundmiseks vaja tugevat vundamenti, ning seda saab üks riik ja rahvus pakkuda. Meie kooliprogrammides aga ei jätku selleks aega. Meie perekonnad, välja arvatud teatud erandid ei pööra sellele piisavalt tähelepanu. Ning siis ühel hetkel vaatame me hämmeldunult üksteisele otsa ja mõtleme, mis on juhtunud. 34ndal  aastal alanud Võidupüha tähistamine on hea päev riikluse ja patriotismiga tegelemiseks. Minu meelest on aeg täiendavaid samme ette võtta, 78 aastat tagasi alustatud traditsioon vajab lisa. Tänavu möödub 20 aastat õige mitmest sündmusest, loodetavasti suudame neid päevi väärikalt tähistada.

Atlanta, 05.juuli 2012