Seelikutest ja ühtsuskoolist

Hiljuti lahvatas Peetri koolis tüli seelikukandmise teemal. Sekkus suisa võrdõigusvolinik. Ma ei taha siinkohal luua arutelu, kas ja kuidas koolivormi peaks reguleerima, see on teine teema. Rae vallas on Peetri kooli näol üritatud isikupärase kooli joont ajada juba 2009. aastast, mil kool rajati. Sellest ajast on pärit ka kooli kontseptsioon. Hea või halb, aga see on sündinud juhtkonna ja toonaste lapsevanemate ühise kokkuleppena ja seda kokkulepet on aidanud hoida ka kooli hoolekogu.

Nüüd tekkis paraku probleem, kuna kool osutab avalikku teenust. Ühtsuskooli mudelis, mis meil paljudele nõnda südamelähedane on. Probleemi sisuks on lühidalt – erineda ei tohi. Erinemise privileegi surutakse erakoolidele ja siit jõuame me ka põhjuseni, miks ma erakoole toetan – lapsevanemal peab olema võimalus valida oma lapsele nii väärtustelt kui ka vormilt sobivat kooli ja haridust. Kui see munitsipaalkoolis pole võimalik, olgu siis vähemalt erakoolis. Põhiseaduski sätestab “Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.” Loomulikult ei ole küsimus omandivormi toetamises, tahaks Eesti haridusmaastikul näha omanäolisi koole ja lapsevanemate ning laste valikuvõimalusi. Olgu see siis riigi-, munitsipaal- või erakoolis.

Nagu te märkate Peetri kooli näitel, siis on lapsevanemate valikud munitsipaalkoolis väga piiratud, nende teostamine on keeruline. Juba üks lapsevanem saab ühisel kokkuleppel tekkinud koolikorraldusele, millest lähtuvalt on teised lapsevanemad kooli valinud, surmahoobi anda. Rae vallas on mitu kooli, ka nö ilma seelikuteta kool, lapsevanematel oli valikuvõimalus. Paraku mõnede arvates mitte piisav. Liisa Pakosta sekkumisega jääb valikuid natuke vähemaks. Esialgu vormilistes küsimustes, aga küllap suudetakse teiste ametnike poolt koolid igas nüansis ühetaoliseks lihvida. See, miks erakoole vaja on, sai ka ehk natuke selgemaks.

Räägime võõrkeeles(t)

President Kaljulaid võttis mõni aeg tagasi sõna lasteaedades keele õpetamise teemal. Pole mingi saladus, et lasteaiaeas ja algkooli esimestes klassides on keeleõppeks väga viljakas aeg. Paraku kasutatakse Eestis seda potentsiaali väga vähestes lasteaedades ja koolides. Põhjuseks on nagu ikka, enamasti raha. Kaudselt komistas president ka ühe teise olulise küsimuse otsa, ent ei osanud seda vist märgata. 

Lasteaiaharidus on teatavasti tasuline. Lapsevanema kanda ei ole küll kõik kulud, aga lasteaiatasu on siiski võrreldav enamiku erakoolide õppemaksudega. Keeleõpe tähendaks lasteaialapse vanematele täiendavaid kulusid. Riikliku katteta kulu on varane keeleõpe ka koolidele, tavakoolis algab A-võõrkeele õpe alates kolmandast kassist. Loomulikult üritatakse varase õppe ja õppekavast suurema õppemahu kulu katta kas läbi koolitoetuse või päris avaliku õppemaksu. Keeletunde käsitletakse viimasel juhul tasulise huviharidusena.

Samas, kui me soovime, et vene laps tõesti omandaks eesti keele oskuse või eestlane võõrkeeleoskuse, siis peaks keeleõppega alustama võimalikult vara kõigis koolides, vähemalt nende laste osas, kellel on selliseks õppeks piisavalt eeldusi. Õppega alustamine on seejuures isegi lihtne, keerukam on sobilike metoodikate leidmine ja õpetajate valmisoleku loomine.

Veelgi enam, kui me näeme, et koolieelne õpe peaks olema tingimata vajalik, siis on võimalik, et lasteaia viimane õppeaasta viia üle hoopis kooli. Praegu on see nii ehk naa seotud kooliks ettevalmistumisega. Euroopa praktikas on see täiesti tavaline, mõnes riigis algab koolitee varemgi. Loomulikult on tingimused sellises koolis suurel määral lasteaialikud, ikka selleks, et lapse areng oleks eakohaselt toetatud.

Praktika näitab, et hea õppemetoodika, varase õppe alguse ja õpilase eelduste olemasolu korral omandatakse A-võõrkeele õppimisel põhikooli lõpuks B2 tase kindlasti, tihti isegi C1 tase, eriti andekad jõuavad C2 tasemeni. Riiklik õppekava seab seevastu madalama B2 taseme omandamise eesmärgiks alles gümnaasiumi lõpus. Vahel ei õnnestu seegi.

Võib ju öelda ka, et tegelikult on keeleõppega meil kõik hästi. Eesti keele omandamine vene koolides paraneb tasapisi ning eestlased oskavad inglise keelt paremini kui soomlased, itaallastest rääkimata. Harva märgatakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutatud keeleoskus tekib tihti mitte tänu õppele koolis, mitte tänu efektiivsetele metoodikatele, vaid pigem omandatakse keeleoskus vaatamata koolis toimuvale. Inglisekeelne kultuuri- ja tarbimisruum on sedavõrd intensiivne, et jõuab ühel õpilasteni.

Et keeleõppega kõik korras pole, näitab pigem B-keele õpe. B-keele puhul on tegu enamasti keelega, millega õppijal pole nii intensiivset kontakti kui enamasti A-keeleks oleva inglise keele puhul. Kindlasti leidub andekaid õpetajaid ja andekaid õpilasi, ent liialt tihti on B-keele õpe Eesti koolides ajaraiskamine. Tunde kulutatakse üksjagu, mida ei teki on keeleoskus, millega oleks reaalselt võimalik elus midagi pihta hakata. See probleem on väga tõsine ühtluskooli printsiipi järgivates riigi- ja munitsipaalkoolides, aga teise ja kolmanda võõrkeele õpetamine on väljakutse ka nö eliit-, teeninduspiirkonnata ja erakoolidele.

Siit tekib küsimus, kas see, mida lastele praegu lasteaias ja koolis õpetatakse on tegelikult see, mida vaja oleks. Kas me ikka saame endale lubada seda, et jätame täielikult kasutamata keeleõppeks kõige soodsama vanuse? Kas see, et paljudes koolides kulutatake ebaefektiivsele keeleõppele tunde, millega raisatakse lihtsalt aega, on ikka põhjendatud?

Tegelikult tuleks otsa vaadata ka teistele õppeainetele. Mis saaks siis, kui gümnaasiumi alguseks on hetkel õppekavas seatud võõrkeele õppe eesmärgid juba saavutatud?

Oluline küsimus, milleni president ei jõudnud on et, millises vanuses peaks laps minema kooli ja millal kooli lõpetama. A-võõrkeele õppe ideaalprotsess ei kipu kattuma kooliea ega kestvusega. Võimalik, et meil on veel sarnaseid probleeme: eelkool on muutunud nii levinuks, et see on justkui koolisüsteemi orgaaniline osa. Kas kooliea määratlus vajaks olulist reformi? Siinkohal tahaks rõhutada, et see on tõesti küsimus ja mitte vastus. Ka selliseid küsimusi peame me haridusvaldkonda käsitledes küsima. Paljud lugejatest mäletavad kindlasti, et nemad lõpetasid keskkooli varem kui see tänapäeval kombeks on. Ometi rahvastik vananeb, pensioniiga tõstetakse … aga kooli tiksub ikka omas rutiinis. Vahelduseks arutletakse koolivõrgu korrastamise üle, aga see, mis koolis tegelikult toimub, kuidas kool ümbritseva elu suhtes asetub, kipub jääma tahaplaanile.

Mul on tõeliselt hea meel, et president haridusteemasid puudutab ning soodustab nõnda diskussiooni teket. PISA testi suurepärased tulemused on seda kippunud summutama. Samamoodi on ju keeleoskus suhteliselt hea, keskmine ehitajagi räägib nii inglise kui soome keelt. Meil on kõik justkui hästi. Tegelikult ongi. Küsimuseks jääb, kuhu ja kuidas me saame siit edasi minna. Märgata tasuks ka seda, kas mõned asjad on hästi tänu sellele, mis koolis toimub või vaatamata koolis toimuvale.

Mul on hea meel ka, et haridusmaastik pole Eestis täielikult ühtlustatud. Seda lugu ei oleks kirja saanud kui mõned koolid poleks võõrkeelte (või riigikeele) õpetamisel edukamad kui teised. Need praktikad ja kogemused on kogu haridussüsteemi arengut silmas pidades hindamatud.

P.S. Seda juttu kirja pannes sai konsulteeritud keeleõpetajaga, kes on õpetanud Soomes riigikeelt pagulastele, kokku puutunud keeleõppega Kanadas ning õpetanud inglise keelt Lasnamäe õpiraskustega õpilastele. Igapäevaselt töötab ta ühes nö teeninduspiirkonnata koolis. Miks ma konsulteerisin? Koole külastades keeleõppest avanev pilt on väga vastuoluline ja mul tekkis kahtlus, et ehk ma vaatan seda läbi kõverpeegli.

Rahast ja rahvastikust, ehk mis toimus lastetoetustega

Möödunud nädala keskseim diskussioon tekkis ärimeeste poolt erakondadele tehtud suurannetuse tõttu. See on mõistetav. Erakondade toetamine on teema, millega kaasneb alati korruptsioonirisk ja ma loodan, et nii ajakirjandus kui valija hoiavad erakondi toetanud ärimeeste ja erakondade suhted edaspidigi terava pilgu all. Maailmavaate toetamine on hea ja mõistlik, ühisosa leidmise tunnustamine samuti, aga sealt edasi tuleb ette piir, millest ei tohi üle astuda. Vähemalt sama terava pilguga tasuks jälgida demograafilisi protsesse ja poliitikute tahet nendega tegeleda.

On kurb, et rahvastikuteemaline debatt jäi võrreldes erakondade rahastamisteemaga selgelt tahaplaanile ja on võimalik, et see ei oleks ilma annetusteta üldse teemaks tõusnud. Aga mure on tõsine. Rein Taagepera, erakonna Res Publica esimees aastatel 2001-2002, tõi 2005. aastal käibesse demograafilise vetsupoti mõiste. Rein kirjeldas rahvastiku langust astmelisena protsessina, mille üldises langusetrendis esinevale väiksele tõusule järgneb pöördumatu langus. Selle tõusu-anomaalia tekitavad ärkamiseajal sündinud suure põlvkonna lapsed ja kui see põlvkond ei suuda end taastoota, siis on edasine langus juba pöördumatu, tõenäoliselt langeb siis eestlaste arv 600 000 inimese kanti ja rahvusriik pole enam jätkusuutlik.

Tegelikult oleks tulnud uute vahenditega rahvastikuprotsessidesse ammu sekkuda, nö “emapalk” omas küll positiivset mõju, aga jäi siiski vaid üheks mõõtmeks ning terviklikumat lähenemist ei tekkinud.

Sündivuse suurendamiseks on mitmeid võimalikke vahendeid ja lähtuvalt erinevast maailmavaatest on erakondadel nende osas erinevaid eelistusi. Piltlikult öeldes tekkis olukord, kus suletud toas istus kamp tüüpe, kes väga tähtsa teema üle filosofeerisid ja väga tõenäoliselt filosofeeriks nad seal sama tähtsalt edasi kuni ukse taga kõik eestlased välja surevad või emigreeruvad. See võib tunduda vastutustundetu, aga ilmselt mõistate te, et selline asjade käik ei ole omane vaid Toompea-elule.

Siin on kaheksast ärimehest ja (mõnest neist eriti selgelt) väga palju abi olnud. Mis nad siis tegid? Selgitasid erinevatele poliitikutele olukorra traagikat ja aitasid kokku leppida meetmes, mida poliitikud võiks ühiselt toetada.

Miks sai demograafia mõjutamiseks käiku lastud meede, mis on esmapilgul oma sisult üsna sihitult jagatav sotsiaaltoetus? Selline lahendus on paljudele parempoolselt mõtlevatele inimestele üsna ebameeldiv. Miks nihkus fookus kolmandale lapsele?

Põhjus on tegelikult lihtne, me ei saa jääda valikute üle arutlema. Suurte põlvkondade esimesed lased on juba sündinud, paljuski ka teised lapsed. Mõjutamise teravik fokusseeriti sinna, kus sellest eeldatavasti kõige rohkem abi on – kolmandate laste sündide toetamisele. Sellist valikut toetasid teadlaste seisukohad, mainitud ärimehed on tegelikult vaeva näinud ka demograafiliste uuringutega. Põhimõtteliselt on nad aastaid teinud midagi, mida meie, poliitikud, peaksime Toompeal tegema.

Muidugi on kolmandad lapsed demograafia seisukohalt üldse väga olulised, seda ei pea isegi selgitama. Samas on võimalik, et pikemas perspektiivis tõuseb vähemalt sama oluliseks teemaks esmasünnitajate vanus, aga see on juba järgmine teema.

Ärimeeste initsiatiivi taustal on üsna veider, et Toompeal pole ikka veel alalist rahvastikukomisjoni, mille vajadusest on räägitud juba 1998. aastast saati, võimalik, et isegi kauem. Põhiseaduse viiendas reas sätestatud “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” ei tohiks olla tühi sõnakõlks.

Lastetoetuste tõus pole sugugi nõiavits ning demograafia on teema, millega tuleb tõsiselt edasi tegeleda. Ma loodan väga, et ka kallid kolleegid ei leia, et töövõit ongi nüüd saavutatud, preemia taskus ja rahvastik päästetud.

Teile, kallid lugejad, tahaks soovida taas kord jaksu üksteise hoidmisel, lastel on hea kasvada siiski tervetes peredes. Kui see jaks mõnel juhul katkeb, siis ärge andke ruumi vihale, hoolige edasi isegi siis kui te ei suuda enam abielus olla. Julgege saada lapsi, sest Toompeal võib poliitik kasvõi kõrvade peal seista ja mis iganes imetoetusi välja mõelda või ka uskumatuid lollusi korda saata, lapsi kasvatavad siiski inimesed ise, mitte riik.

Rail Baltic, kas unistus või soovmõtlemine? Kas me peaksime korraldama rahvahääletuse?

Sel nädalal oli Rail Balticu kui riikliku tähtsusega küsimuse arutelu Riigikogus. See jäi natuke õnnetuks, kuna domineerisid Rail Balticu vastased seisukohad ning seda, mida paljud ootasid, reaalset debatti, kus kaalutaks nii poolt kui vastuargumente ja tehtaks järeldusi, ei toimunud. Kahjuks on riikliku küsimuse arutamise formaat Riigikogus väga napp ning piiratud. Võiks öelda, et isegi formaalne.

Olen mõõdukalt skeptiline

Nagu ma juba maininud olen, olen ma Rail Balticu suhtes mõõdukalt skeptiline. Ühelt poolt peame me mõtlema suurelt, isegi unistama, tegelema lahendustega, mis defineerivad meie elu-olu ka 100 aasta pärast, teisalt ei tohi me unistusi ja suurt visiooni lasta muutuda soovmõtlemiseks. Just see näikse olevat Rail Balticu puhul juhtumas – ehitame ja küllap tulevad kuskilt ka kaubad ja reisijad. Nii nagu vene muinasjutus, havi käsul, meie tahtel.

Räägime positiivsest mõjust

Euroopa transpordivõrgustikuga tugevam integreerimine on kindlasti Eestile kasuks. Nii nagu kunagi tsaarivenemaa raudtee mõjus elule Eestis edendavalt, saaks teoorias mõjuda ka Rail Baltic. Ma suhtun väga positiivselt trassivaliku aruteludesse ja pingutusse, mida tehakse raudteekoridori paikasaamisel. Juhul kui ma ühel hetkel näen (veel ei näe), et raudtee on tasuv, leiduvad reisijad ja kaubad ning selle ülalpidamine ei tähenda kogu muu raudteevõrgu jaoks ikaldust, siis toetan ma hea meelega ka olemasolevat raudteeprojekti.

Isegi kui me raudteed ei ehita ja tulevased planeeringud arvestavad võimaliku raudteeprojektiga, siis oleme me saavutanud olulise valmiduse. Kui kurviraadiused on sobivad ning trassivalik arvestab piisaval määral olemasoleva asustusega, siis võib tulevikus seda trassi pidi kulgeda ka mõni sootuks moodsam transpordilahendus, olgu selleks postidel kulgev magnetlevitatsiooniga kiirrong nagu Jaapanis või sootuks ulmeline Hyperloop. Koridor oleks olemas ning edasi jääks üles vaid küsimus tehnoloogiate taskukohasusest, demograafiast ning kogu muu transpordiinfrastruktuuri reaalsuse muutustest. Nagu ikka, taanduks ka tulevikus kõik väga paljuski rahale, aga me looksime uuendusteks võimaluse.

Võimalik, et lähitulevikus muutub totaalselt autotransport. On olemas initsiatiivid regulatsioonideks, mis lähitulevikus viiksid Euroopa autoliikluse täielikult üle elektrisõidukitele, võimalik, et sealt tekiks mõju ka maanteetranspordile, mis muudaks Rail Balticu rolli ehk vägagi oluliseks. Neid otsuseid pole paraku veel langetatud.

Räägime negatiivsest

Negatiivne sai juba osalt mainitud, tasuvus on kahtlane, aga mis veel hullem, ma ei saa aru (viga on ilmselt minus), kuidas Eesti jaksab pidada üleval korraga kahe erineva rööpmelaiusega raudteevõrgustikku. See oleks midagi erilist ka maailma mastaabis. Olemasolevad raudteed on ka minu valimisringkonnale väga olulised, lisaks on mul sõpru, sugulasi ja tuttavaid inimesi, kes elavad mujal olemasolevate raudteedega seotud elu.

Ka olemasolev raudteevõrk on transiidimahtude vähenemise tingimustes väga kallis pidada ning sellega seotud otsused on väga oluliselt mõjutanud transpordi infrastruktuuri. Uued rongid on kindlasti toonud kaasa reisijate arvu kasvu, aga küllap on paljud teist märganud, et bussiga ei pääse enam paljudesse kohtadesse nõnda ladusalt nagu varemalt. Raha ja reisijaid lihtsalt ei jagu igale poole, raudtee on osa neist ära neelanud ja piltlikult öeldes istvad need reisijad, kes külatee otsast mööduva bussiliini tasuvaks tegid, nüüd rongis.

Ma tean hästi ka kuidas kehv tulevikutaju on viinud otsuseni ehitada raudteesõlm Koidulas, mis seisab paraku tühjana. Rahast on kahju ja helget tulevikku seal esialgu ei paista.

Ehk siis, põhiküsimus ei ole see, kas kuskil läheb elu uue raudteega natuke mugavamaks või oluliselt ebamugavamaks, mida see tähendab lokaal-ökoloogiliselt, vaid kuidas mõjutab uue raudtee ehitamine Eestit tervikuna. Sellest ei taha kahjuks keegi rääkida, veel vähem prognoose teha. Kui ei prognoosi, siis pole võimalust, et tulevikus saaks keegi öelda, et mehed, te eksisite.

Rahvahääletus ei ole hea mõte

Riigikogu arutelus kõlas ka idee Rail Balticu rahvahääletusest. Vabandage, ma ei arva, et see on hea mõte. Rahvahääletus annaks poliitikutele võimaluse nihutada vastutus oluliste otsuste osas rahvale ja öelda, et mis meie, rahvas vastutab. Veidi sarnase triki tegi eelmises koalitsioonis haldusreformiga Reformierakond, kes nõudis, et ühinemine peab toimuma kohalike kokkulepete alusel. Nüüd tekib olukord, kus mitmete uute omavalitsuste tekkepõhjuseks ei ole mitte kultuurilis-ajalooline tervik või inimeste liikumisloogika, vaid vallajuhtide võimukokkulepped. Eesti tervikust hoolimise asemel otsustati kriitiline osa vastutusest enda kaelast ära nihutada. Nii on keerulisem öelda, et haldusreform ei olnud piisavalt lõpuni läbimõeldud – kohalikud volikogud lihtsalt otsustasid nagu nad otsustasid. Aga võib öelda ka, et hea, et haldusreformiga niigi läks. Rahva arvamustest võib saada suurepärane pidur oluliste lolluste ärahoidmisel, aga paraku ei sünni sellest enamasti suurt visiooni tulevikku positiivselt muutvateks otsusteks.

Rahvahääletus pole ka halvim lahendus

Teisalt pole rahvahääletus kõige halvem mõte. Nimelt on tekkinud olukord, kus Eestis langetab kriitilise tähtsusega otsuseid mitte valitsus või Riigikogu, vaid müstiline olevus nimega RIIK.

Küsite kuidas? Paljud projektid on pikemad kui riigikogu- või valitsustsükkel. Ametkondlikus asjaajamises jagatakse suuremad ettevõtmised väiksemateks killukesteks, need on ohutud ja kiidetakse riigieelarve tasandil ilma iseseisva aruteluta heaks. Nõnda tekib taas olukord, kus keegi terviku eest justkui ei vastutakski. Ametnikkond suudab tegutseda palju järjepidevamalt kui poliitikud ja kindlasti on see ka osalt positiivne. Paraku tekib nii olukord, kus olulised otsused sünnivad justkui iseenesest. Nõnda on näiteks käima lükatud maagümnaasiumitele hävitavalt mõjuv koolivõrgureform, mille uus koalitsioon küll natuke pidurdas, aga tegelikult olime me juba hiljaks jäänud. Riigigümnaasiumitega on käima lükatud protsessid, mis tulevikus annavad olulise löögi mitte ainult väiksematele gümnaasiumitele vaid paratamatult ka põhikoolidele. RIIK hoolitses oma haridusvõrgu eest jättes märkamata probleemid, mis tekivad omavalitsuste tasandil.

Samavõrd veidraid protsesse võib avastada keskkonnapoliitikas, kus on aktualiseerunud Eesti suurima hüdroelektrijaama lammutamine ning kus on kulutatud uskumatu kogus raha mittetoimivate (ja vahel ka toimivate) kalatreppide peale. Ma pole näiteks kindel, kas need on keskkonna seisukohalt kõige olulisemad investeeringud, lisaks tekib küsimus, milliseid traditsioonilisi keskkondi ja ettevõtlust, elu ja töökohti need otsused mõjutavad. Poliitikud õnneks pole neid otsuseid justkui langetanud …

Rail Balticu osas puudub otsustaja

Sarnane on seis Rail Balticuga. Me justkui alles arutaks, kas see imeline ettevõtmine tuleb või mitte, aga Tallinnas Ülemistel on juba selle projekti raames tehtud esimesed sammud ning projektiga seotud kulutused füüsilise infrastruktuuri loomiseks. Taas tegutseb müstiline RIIK, aetakse asju, tellitakse PR teenust, mis ei toeta mitte selguse loomist vaid kuskil kujunenud eesmärgi poole liikumist.

Lõpuks, Rail Baltic pole tõesti tingimata halb. Eriti näikse rõõmustavat mitmed pärnakad, kelle esindajad erinevatest fraktsioonidest Riigikogu arutelus projektile kiidulaule laulsid. Katsuks nüüd lihtsalt selgeks saada, kuidas see ettevõtmine mõjutab Eesti tervikut, riigieelarvet ja nende inimeste elu, kes Rail Balticust otseselt kasu ei saa. Peame jõudma selleni, et Rail Baltic ei teki jupikaupa ja iseenesest. Pole vahet, kas otsus on pooldav või vastu, tahaks, et olemas oleks reaalne otsustaja, kelle otsus ei põhineks soovmõtlemisel ning, et sellega kaasneks mingisugunegi vastutus. Halvemal juhul poliitiline, paremal juhul reaalne.

Õpetaja on õpetaja on õpetaja

See tekst on paar aastat tagasi kirja pandud ja juba avaldatud, et õpetajate päeval taaskord ajakohane. Head lugemist.

Kui kool teaks, kes ma olen, siis nõuaks ta minult rohkem. Kui ma ütleksin sulle, et ma olen Jumal, siis sa nõuaksid minult maad ja ilma. Nii kaua, kuni ma olen lihtne  lambakarjus, jääd sa rahule ka tühjade kätega või natukese villaga. (GERT KIVISELG)

Veel enne kui ma jõuan selle loo põhjuseni on minu meelest vaja sissejuhatust. Minu viimaste aegade väga erinevatest kohtumistest on mul jäänud eredalt meelde või hoopis häirima Vanalinna Hariduskolleegiumi juhi Kersti Nigeseni mõte sellest, et me oleme suutnud ehitada oma süsteemid üles nõnda, et kusagil ei teki terviklikku käsitlust inimesest. Inimene kui tervik koos kõigi oma rõõmude ja muredega ei ole kellegi huviorbiidis. Tema rääkis seda muidugi peamiselt õpi- ja/või sotsiaalsete raskustega laste õppes. See justkui on ja päriselt ikka ei ole ka kooli probleem. See on lapse probleem. Aga kelle probleem on laps?

Kui on vaja haridust, siis on see Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkond, kui arstiabi või toetust, siis Sotsiaalministeerium, kui kuhugi sõita tarvis siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi oma, kusagil on veel ka kohalik omavalitsus jne. Lahendusi võiks oodata justkui mitmelt poolt. Mure aga seisneb selles, et tegelikkuses on enamusel juhtudel tarvis tervikkäsitlust. Ei piisa sellest, kui haridussüsteem saab hiilgavalt hakkama, mille tõenduseks peetakse mõne kooli diplomit. Diplom ei lähe tööle. Tööle läheb inimene ja selleks, et hästi tööd teha on lisaks teadmistele vaja veel hulga asju. Samasugust terviklikumat käsitlust vajab ka haridussüsteem. See on üks järeldustest kuhu jõuti Riigikogus   17. jaanuaril oluliselt tähtsa riikliku küsimuse käigus toimunud õpetajahariduse arutelul. Tean, et just see arusaamine tekitas positiivset vastuvõttu ka kaugemal. Me ei saa täna vastata küsimusele kas Eesti kool on hea? Kas Eesti kooli õpetaja on hea? Me peame kõigepealt arutama ja siis leppima kokku mida me koolilt saada tahame ning siis kes, millal ja kui palju ning millisel viisil selle tulemuse realiseerimiseks peab ponnistama. See võib tunduda kummaline mõttekäik, sest kool on ju kogu aeg olemas olnud ja täitnud õpetamise rolli. Selles mõttes küll. Aga inimesed on õppinud ka kodudes oma vanavanematelt ja vanematelt ning siis aidanud neid tarvilikel töödel. Kõik olid õnnelikud, aga taheti ka paremini elada. Seepärast hakati ka väljaspool käima ja teistelt tarkusi õppima, et oleks lihtsam ja saaks paremini. Manufaktuuride ajastu tööstusrevolutsioonist rääkimata eeldas inimesi teatavate konkreetsete ja spetsiifiliste oskustega. Peamiselt mõni lihtne töökäik ja oluliseks muutus, et läbi vilumuse muutusid inimesed paremaks. Olulisim oli kuulekus ja distsipliin, mõelda polnud väga palju vaja. Sulle öeldi – kuna, kuidas, kui kiirest ja mida tuleb teha. Tahtsid elada ja hiljem ka palka, siis tegid. Tahtsid rohkem, pidid olema kiirem.

Selleks, et teada, mida me koolilt ja õpetajalt tahame peame julgema seada eesmärke ühiskonnale laiemalt. Viimasel kümnendil on palju räägitud sellest, et peame rabelema välja allhankemajanduse staadiumist, meil on vaja tarku töökohti ja inimesi. Aga kas me oleme selle eesmärgi sõnastanud ka konkreetsemalt ja leppinud kokku, et siit tulenevad ülesanded ka koolile. Ning milline on selles õpetaja ja milline perekonna roll. Ma ei tea, ei ole kindel, aga kusagilt liiga konkreetselt ei ole selle kohta sattunud lugema. On aga üsnagi loogiline, et kooli eesmärgid ja tegutsemine ei saa olla samasugune kui püüdleme tarkade töökohtade poole või oleme odava tööjõuga allhankijad. Muidugi arvan ma, et inimeste ja ühiskonna jaoks on suurem väljakutse astuda samm edasi. Kui aga tahame sel korral rääkimisest enamat, siis peame ka konkreetsed eesmärgid seadma. Eeldused on meil olemas, aga sihid hetkel veel küllalt ähmased. Kõige lihtsam näide sellest on Riigikogus kevad-suvel vastu võetud uus kutseõppeasutuse seadus ning põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) uuendused. Kutseõppeasutuse seadusega astume järgmise tõsise sammu edasi, PGS-i puhul tegeleme alles arglikult koolivõrgu kujundamisega. Ja sellel viimasel ei ole meie eesmärkidest tulenevalt mingit vahet kus ja kui heleda leegiga raha põleb. Probleem, millele ma viidata tahan on ka hoopis mujal. Seadused tulevad ühest kohast, kuigi erinevatest osakondadest ja töörühmadest on suhtumine õpetajasse nende eelnõude puhul väga erinev, et mitte öelda drastiline. Kui kutsekoolis nähakse õpetajat kui arendajat, juhti, koostööpartnerit, siis üldhariduskoolis on seadusesse jäänud endiselt tema peamiseks rolliks ainete edastamine klassi ees. Kui kutsekooli õpetaja puhul hinnatakse ennekõike tema eriala teadmisi ja mõningal puhul ei ole ka kõrgharidus vajalik, siis üldhariduskooli puhul peab õpetajal olema pedagoogiline kõrgharidus.

Loomulikult on kooli keskmes õpilane ja tema areng. Aga on igaühele selge, et õpetaja rolli on võimatu ületähtsustada. Mäletan avalikke ilkumisi minister Maimetsa üle, kes rääkis heast õpetajast. Minagi olen veendunud, et inimene kes on lastega ja laste ees peab olema olulisem kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku. Kusjuures vaid siis on olemas ka eeldus, et seaduse mõte, mitte üksikute paragrahvide täitmine jõuab kooli. Teatripedagoog ja –teadlane Voldemar Panso on oma mälestusteraamatus kirjeldanud oma õpetajat Aleksander Tamme järgmiselt: “… Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud.”

Inimene, kes suudab võluda ja paeluda oma isiksusega on võimeline korda saatma imelisi asju ja olulisim neist on õpilaste positiivne nakatamine elurõõmu, teadmistehimu ja töökusega. Sest ka eeskuju ja matkimine on see, mis õpetab. Kui tahame koolis tegeleda enam õpilase, tema annete ja arenguga, siis peame suutma lahti lasta ka ainekesksest käsitlusest koolis. Ja selleks, et üht annet märgata ja aidata sel tärgata on vaja väga häid inimesi. Seepärast olen veendunud, et peab kujunema olukord kus kooli õpetajaks tahab minna just parim osa meie ühiskonnast. Selleks aga peavad toimuma mitmed muudatused ja seda nii koolis kui ühiskonnas laiemalt. See on põhjus, millest rääkisin kui pidasin oluliseks ühiskonnale sihte seada, kust ka kool oma ülesanded saab. Usun täie veendumusega, et siis muutub ka kodude suhtumine ning kodu ja kooli koostöö paremaks. Eestimaa üks väljapaistvamaid pedagoogikateadlasi Johannes Käis on kirjutanud: „Mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses, seda rikkam on ka ühiskond“. Seejuures pidas Käis silmas õpilase isiksust tervikuna. Eriti vajalikuks pidas ta õpilase aktiviseerimist õppetöös, mis saavutatakse nende iseseisvale tööle suurema osakaalu andmisega, kusjuures õpetaja töö ei vähene, küll aga muutub tema osa tunnis. Kõrvuti individuaalse tööga propageeris Käis ka rühmatöö ja rühmaõppe kasutamist. Siinjuures oli Käis mingi ühe töövõtte ainukasutamise vastu: ta rõhutas, et ei ole ühte üldkehtivat ainuõiget õppeviisi. Otsustavaks pidas ta õpetaja isiksust, keda ta nimetas kooli hingeks (Koolile pühendatud elu. F.Eisen 1985).

Kokkuvõtteks tahtsin ma sellega öelda vaid seda, et kool ei ole midagi eraldiseisvat. Ka viimaste nädalate kõrgharitud noored tööotsijad või koolivägivallas vaevlev haridussüsteem on meie elu igapäevane osa. See on tervik ja puudutab meid ka siis kui otseselt ei puuduta. Meil on sõbrad ja lapsed ja lapselapsed. Laps ja tema areng on kooli keskmes, aga kooli hingeks on ja jääb õpetaja. Selleks, et kooli läheks parim osa meist ja nad saaksid seal teha tööd kogu pühendumisega, selleks peame ka meie kõik midagi tegema. Muutma oma suhtumist ja lugupidamist nii kooli kui õpetajasse. Vaid sel moel võime aastate pärast märgata positiivseid muutusi.

 

Otsitakse kõige õigemat kodanikku

Viimaste päevade tõsiseimaks teemaks Riigikogus ja poliitmaastikul näikse olevat kujunenud küsimus kõige õigemast kodanikust.

Riigikogu esimees pidas hooaja avakõne ja jagas alustuseks ühiskonna kaheks. Talle juba traditsiooniliselt peatus ta sallivuse teemal. Asi, mis mind juba teist aastat häirib on see, milline sildistamine selle sallivuse kontekstis käib. Härra spiiker kirjeldab üsna jõuliselt must-valgetes toonides, milline on õige ja salliv kodanik. Ometi ütleb ta ka: “Sotsiaalne kaasatus on sama oluline kui tuleohutus kütuselaos. Me peame looma ühiskonna, kus igaühel on võimalus elada väärikat elu ja teenida elamisväärset palka.”

Ehk oleks Nestor võinud hoopis keskenduda hoopis ühisosa otsimisele, mitte piiride määratlemisele.

Teiselt poolt otsib õigeks kodanikuks olemise valemit Mart Helme, kes tegeleb Kaljuranna kodakondsusküsimusega. Kui Helmel oleks andmed Komorovka küla juurtega Kaljuranna kodakondsuse probleemsusest, siis avaldaks ta päris kindlasti vastavad andmed. Ilmselgelt on eesmärgiks hoopis segaduse tekitamine!

Vastuolu valitseb ka Marina Kaljuranna enda olekus ja väljaütlemistes. Loomulikult on võimalik Helme peale solvuda, Suure-Lähtru mõisahärra mõjub tihti mõnevõrra lihvimata maneeridega talumehena.

Kas Kaljurand end tulevikus presidendina nähes saab omale lubada solvumist, millega ta välistab ühe parlamendierakonnaga suhtlemise? Tänases Postimehes ütleb ta, et kaua ei suuda inimene kedagi teist mängida, ju ta ikka ongi selline rõõmsameelne ja heatahtlik. Tema lühikese poliitkarjääri jooksul toimunud lauskokkupõrked rahvuskonservatiividega on minu jaoks olnud ohtlikult sagedased. Kuivõrd tema enda sõnade kinnitusel ta ei mängi kedagi teist, siis sellist presidenti kellel on probleem rahvuskonservatiividega, nagu ka mina, ma küll ei soovi. Peksad rahvuskonservatiive EKREs, peksad neid paratamatult ka IRLis ja mujal.

Üks huvitav dokument

Presidendikandidaat Allar Jõks koostas 2006. aastal õiguskantslerina dokumendi, mis pakub huvitavat ja harivat lugemist ka 10. aastat hiljem.

 

Teie	30.12.2005
Õiguskantsler	01.2006	nr 6-1/060166/0600782

Gay ja Lesbi Infokeskus
Tartu mnt. 29
10128 TALLINN

Seisukoht samasooliste peresuhete seadustamise kohta

Austatud avaldajad

Pöördusite minu poole avaldusega, mille sain käesoleva aasta 3. jaanuaril. Avalduses leiate, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse põhiseaduse (edaspidi PS) § 12 mõttes, kuna neile ei ole tagatud §‑des 26 ja 27 ette nähtud perekonna puutumatust ja kaitset.

Teie avalduses esitatu kohta märgin järgnevat.

1. Põhiseaduse § 26 lause 1 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele; lause 2 reguleerib sekkumise aluseid. Paragrahv 27 lg 1 seab perekonna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse alla. Lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse. Lõige 3 vanemate kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab kõigi isikute võrdsuse seaduse ees; keelatud on diskrimi­neerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Vastavalt põhiseaduse § 3 lg 1 lausele 2 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK). EIÕK art 8 p 1 sätestab igaühe õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust; p 2 reguleerib sekkumise aluseid. Art 12 näeb ette abieluealise mehe ja naise õiguse abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi.

2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi on märkinud, et põhiseaduslik õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Teistpidi annab see isikutele õiguse, et riik ei sekkuks nende perekonna- ja eraellu muidu kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamisel. Kolleegium on viidanud, et § 26 sõnastusest võib aimata EIÕK artikli 8 mõju. Kohus on märkinud, et § 27 lõige 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu.[1]

Eesti põhiseadus ei sätesta otsesõnu abielu kaitset. Paragrahvi 27 lõige 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse, kui sama paragrahvi esimene lõige räägib perekonnast kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest. Võib öelda, et põhiseaduse vastuvõtmise ajal 1992. aastal mõisteti Eesti ühiskonnas perekonna all üldiselt klassikalist perekonda, st mehe ja naise vahelist abielu ja nende lapsi. Põhiseaduse normide süsteemist ja selleaegseid tavaarusaamu vaadeldes järeldub, et vähemalt osaliselt kattub abielu kaitse perekonnaelu kaitsega. Siiski ei ole aga abielu näol tegemist pelgalt perekonnaelu kaitse ühe valdkonnaga, vaid ka eraldi, omaette kaitstava instituudiga.

EIÕK artikli 12 kohaselt on abieluealisel mehel ja naisel õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et sätte kaitseala hõlmab klassikalist abielu mehe ja naise vahel[2]. Kaitse on piiratud riikide seadustega – isik peab saama abielluda vastava riigi seaduste kohaselt. Kohus on asunud seisukohale, et sellest ei tulene isikute õigust abielluda samasoolise isikuga. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et ka muu stabiilne kooselu võib tähendada perekonnaelu EIÕK artikli 8 mõttes, kuid liikmesriigid võivad seejuures muid kooselusid abielust erinevalt käsitleda[3]. Riigi positiivset kohustust toimida saab sellest sättest tuletada ainult vanema-lapse suhte osas[4]. Seega tagab küll EIÕK abiellumisõiguse, kuid see on piiratud riigi seadustes sätestatud abielu olemuse ning abielu sõlmimise reeglitega. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud vajalikuks abielu sõlmimise õiguse kaitset laiendada samasoolistele isikutele. Selles osas on Kohus jätnud konvent­siooni liikmesriikidele vaba otsustusruumi.

Ka näiteks Saksa Konstitutsioonikohus on abielu käsitlenud ainult mehe ja naise vahelise liiduna, defineerides seda kui kestvat mehe ja naise vahelist põhimõtteliselt lahutamatut ulatuslikku kooselu. Just sellele laienevat Saksa põhiseadusest tulenev abielu kaitse[5], samasooliste suhetele aga mitte.

3. Esitate oma avalduses seisukoha, et homoseksuaalseid isikuid diskrimineeritakse võrreldes heteroseksuaalsetega, kuna neil ei võimaldata astuda seadusega tunnustatud ja riiklikult kaitstud perekondlikku suhtesse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on väljendanud, et PS § 12 lg 1 lauset 1 tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ka sisuliselt ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.[6]

Käesoleval juhul tuleb võrrelda heteroseksuaalseid paare ja homoseksuaalseid paare – esimesed saavad sõlmida abielusid, teised mitte. Abielu kui perekonna üks vorm on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena (PS § 27 lg 1). Seejuures on silmas peetud seda, et abielu on jätkusuutlik üksus, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. See, et samasoolistel isikutel see võimalus puudub, on seesuguseks erisuseks, mis annab mõistliku põhjenduse erisooliste ja samasooliste paaride erinevaks kohtlemiseks. Ka Saksa Konstitutsioonikohus on leidnud, et erisooliste paaride võimalus ühiseid lapsi saada on põhjus, mis õigustab erisooliste ja samasooliste paaride vahetegemist.[7] Seega olen seisukohal, et homoseksuaalsete isikute ebavõrdne kohtlemine abielu sõlmimise mõttes on põhjendatud.

4. Perekonnaõiguse reguleerimine ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi. Perekonnaõiguse osas on liikmesriigid vabad ise regulatsioonide üle otsustama. Siiski toon siinkohal välja, et Euroopa Liit on astunud oma pädevuse piires samme seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisega võitlemiseks.

08.02.1994 võttis Euroopa Parlament vastu otsustuse homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Ühenduses, milles peeti homoseksuaalide abiellumise keeldu taunimisväärseks, mille kohaselt peaksid liikmesriigid kehtestama homo- ja heteroseksuaalsele käitumisele ühesugused kaitsvad vanusepiirid, samuti peaksid riigid koostöös kohalike lesbi- ja homoorganisatsioonidega meetmeid kasutusele võtma ja kampaaniaid läbi viima, et võidelda homoseksuaalide igasuguse sotsiaalse diskrimineerimisega[8].

Teine Euroopa Parlamendi otsustus homode ja lesbide võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus avaldati 12.10.1998. Selles nimetati muuhulgas Eestit kui homoseksuaale karistusõiguses diskrimineerijat. Otsustuses kutsuti kõiki liituda soovijaid riike üles homoseksuaalsete isikute inimõiguste rikkumisi lõpetama ning juhiti Komisjoni tähelepanu vajadusele liikme­kandidaatide puhul nendele aspektidele tähelepanu pöörata.

Nõukogu 27.11.2000 direktiiviga nr 2000/78/EG on paika pandud üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Direktiivi artiklis 1 on märgitud muuhulgas ka seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemist.

Samas lükkas aga Euroopa Kohus oma määrusega 31.05.2001 tagasi kaebuse, milles rootslasest euroametnik nõudis oma Rootsi õiguse järgi registreeritud partnerluse alusel samu soodustusi, mis olid ette nähtud abikaasadele. Kohus põhjendas oma otsust sellega, et abielu mõiste eeldab kõikides liikmesriikides mehe ja naise vahelist liitu. (Teatavasti on tänaseks mõningates liikmesriikides ka samasooliste abielu võimalik.) Kohus viitas sellele, et partnerlussuhted on riigiti väga erinevalt kujundatud ning nende abieluga samale tasemel tõstmiseks on pädev ainult seadusandja. Tänaseks on ühenduse seadusandja seda teinud – kaebuse esitaja poolt nõutud soodustusi antakse ka samasooliste partnerlussuhtes olevatele isikutele.

Rõhutan veelkord, et Euroopa Liidul ei ole perekonnaõiguslikku pädevust. Seega ei ole need põhimõtted liikmesriikidele kohustuslikud perekonnaõiguse reguleerimisel. Nii nagu paljudes Euroopa riikides samasooliste suhete seadustamisest, nii võib ka Euroopa Liidu aktidest välja lugeda, et Euroopa liigub homoseksuaalsete inimeste järjest suurema aktsepteerimise ning regulatsioonide liberaliseerimise suunas.

Ei saa ka välistada, et Euroopa Inimõiguse Kohus (lähi)tulevikus oma seisukohti muudab, näiteks tuletab perekonnaelu puutumatusest nõude, mille kohaselt samasoolised isikud peaksid saama võimaluse oma liit seadustada, või koguni laiendab abielu kaitset samasoolistele isikutele. Käesoleval ajal aga seesuguseid õiguseid homoseksuaalidele Kohus konventsioonist tuletanud ei ole. Ka õigusalases kirjanduses valdavalt ei leia seisukohti, mille kohaselt homoseksuaalidel oleks õigus nõuda suhte registreerimise võimalikkust[9]. Õigus­kantslerina on mul võimalik anda oma seisukoht ainult õigusest lähtuvalt. Käesoleval ajal ei tulene Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhte võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitilise otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.

5. Oma avalduses viitasite ka perekonnaseaduse eelnõu §-le 11, mille punkti 1 kohaselt on abielu tühine kui abielus on samast soost isikud. Põhiseaduse XII peatükist ja täpsemalt õiguskantsleri seaduse §-dest 1 ja 15 tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse õigustloovate aktide järelkontroll. Eelkontrolli seadus ette ei näe. Seetõttu ma sätte põhiseadusele vastavust siinkohal ei analüüsi. Siiski toon välja, et näen väljatoodud regulatsiooni eesmärgina õiguskindluse tagamist: välismaal sõlmitud homoabielule või -partnerlusele ei leia Eesti rahvusvahelisest eraõigusest vastet, mistõttu jääb nende normide valguses selgusetuks selle õigussuhte iseloom Eestis. Tühisust deklareeriv säte tagab selle, et isikule on algusest peale selge, et Eesti riik seesugust suhet ei tunnusta. Eesti ei võimalda käesoleval ajal siseriiklikult, ja võimaluste piires ka välisriigis (abiellumise tõendi väljastamine), oma elanikel samasooliste isikutega perekonnaõiguslikke suhteid sõlmida. On siiski teada, et praktikas jäävad Eesti riigi käed selleks lühikeseks, seesuguseid suhteid siiski sõlmitakse ja õigussuhete selgust ei õnnestu tagada. Seega ma möönan, et perekonnaseaduse § 11 ei pruugi vähemalt selles osas oma eesmärki täita.

 

Austusega

Allar Jõks

 

 

Ulrika Eesmaa

ulrika.eesmaa@oiguskantsler.ee

[1] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-2-01, p. 14 ja otsus nr 3-4-1-9-04, p. 13

[2] Rees v. the United Kingdom, 17.11.1986

[3] Saucedo Gomez v. Spain, 26.01.1998

[4] Vt M. Wellenhofer-Klein. Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 6

[5] Saksa põhiseaduse art 6 lg 1 sätestab abielu ja perekonna olemise riigikorra erilise kaitse all.

[6] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-1-3-10-02, p. 36; nr 3-4-1-2-02 , p. 16-17; nr 3-1-1-77-02 , p. 22

[7] BVerfGE NJW 1993, 3058; BVerfGE 10, 59. Vt F. Hufen, Verfassungsmässigkeit des Lebensparter­schaftsgesetzes, JuS 2003, 84; J. Braun, Das Lebenspartnerschaft auf dem Prüfstand – BverfG, NJW 2002, 2543, JuS 2003, 21; M. Wellenhofer-Klein, Die eingetragene Lebenspartnerschaft, 2003, lk. 3-4

[8] ABl. C 61 28.02.1994

[9] Vastupidi siiski nt K. Muscheler. Das Recht der Eingetragenen Lebenspartnerschaft, 2001, lk. 34

Midagi on Eesti riigis taas mäda, ministeeriumi ülevaade hariduskuludest on puudulik

Erakoolide rahastamise kompromissi otsides selgus üks piinlik tõsiasi. Erahariduse tegevuskulude katteks minev summa on siiani arvestatud ja arvestatakse ka uue kompromissi järgi juhuslikku laadi andmete põhjal. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetega on lood halvad.

Selgub, et  EHISes leiduvad tegevuskulud on mitmete omavalitsuste osas puudulikud, täpsemalt öeldes nende sisestamisel puudub ühtne alus ning erinevates omavalitsustes / koolides sisestatakse sinna numbreid lähtuvalt kohalikust, mitte üldisest metoodikast. Hea näite leiab Tallinnast. Selle linna kõige odavamaks kooliks osutub Inglise Kolledž. Võimalik, et ongi, aga Tallinna andmed on erinevate koolide osas kahtlaselt sarnased – sendipealt ühesugune kulu terves reas erinevates koolides pole lihtsalt võimalik.

Ühelt poolt on sellise infobaasi täitmine koolipidajale tüütu bürokraatia, teisalt ei ole ilma täpsete andmeteta võimalik rääkida koolivõrgu korrastamisest riiklikul tasemel.

Nõnda muutub arusaadavaks ka see, kuidas minister Ligi on erakoolide rahastamist kritiseerides väga erinevaid numbreid presenteerinud. Rääkides ministeeriumi eelarvest eraldatavast rahast saab minister olla detailideni täpne, niipea kui juttu tuleb maksumaksja tervikpanusest haridusse, on minister paraku hädas.

Ministril oli soov erakoolid oma (ministeeriumi) eelarvest välja saada. Loomulikult on vaja tõsta õpetajate palka, riigigümnaasiumide rajamisega kaasnevad kulud jne. Ent kunstlik vastandamine õpetaja palk vs erakoolide rahastamine on küüniline. Siit tuleb püüd näidata erakoole puudutavat kulu munitsipaalkoolidest suuremana ja ebaõiglasena.

Et üldsus tajuks probleemi nõnda nagu minister seda soovib näidata, on tehtud trikke. Näiteks lisati avalikult levitatavatesse graafikutesse kuluna näiteks ka tulumaksutagastus, mis moodustab tegelikult hoopis laiema kulurea kui erakoolide õppemaks. Tulumaksutagastus on tervik, mille alla mahub lisaks hariduskuludele ka maksutagastus huvihariduse eest, tasemekoolitusega seotud kulud, heategevus, eluasemelaenu intressid jne. Maksutagastuses arvestatava kulusumma piirang on 1200 eurot ning ministri graafikud, mis sisaldavad seda kulu, on pehmelt öeldes ebatäpsed. Lihtsalt öeldes, kui erakooli lapsevanemal on eluasemelaen, siis selle kõrval on koolikulust tulenev maksutagastus tihti marginaalne. Sama pädeb ka mahuka heategevuskulu korral. Lisaks saavad ka munitsipaalkoolide lapsevanemad maksutagastust huvihariduselt või ka kooli poolt korraldatava huvihariduse õppemaksudelt.

Tagasi vigaste andmete juurde. Omavalitsused, kes on kandnud EHISesse mittetäielikud kulud ehk vähem, on asetanud oma erakoolid üleminekukompromissi valguses halba seisu. Ma väga loodan, et nad on valmis maksma koolidele ise täiendavat tegevustoetust.

Oletame nüüd, et te leiate, et eraharidus on üldse mõistusevastane nähtus. EHISega seotud jama puudutab ka teid. Sooviksite ju teiegi, et koolisüsteem tegutseks ühtsetel alustel ning, et betooni ja ahjude kõrval jõuaks raha rohkem ka hariduse sisusse. Eesti Hariduse Infosüsteem on see tööriist, mis võimaldab haridussfäärist mitmekülgse ülevaate saada ning kui kulude osas ülevaadet ei ole, siis on  raiskamine kerge sündima.

P.S. Kahtluste tekkides küsisin kolmapäeval, 1. juunil, Riigikogu kõnepuldis viibinud Kalle Muulilt EHISega tekkinud probleemi kohta. Mulle oli oluline, et probleemipüstutus saaks Riigikogu stenogrammi kirja nõnda, et keegi ei saaks hiljem öelda, et tegu on uue probleemiga, millele keegi pole varem tähelepanu juhtinud. Muuli vastusest tuleb välja ka, et ministeerium on hädast teadlik ning rakendabki arvutustes vigaseid andmeid.

 

 

Väljavõte stenogrammist:

Priit Sibul

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus selle EHIS-e ja EHIS-sse tekkivate ridade kohta, mis on selle 75% arvestamise aluseks. Kas komisjonis oli sellest juttu, kuidas see EHIS-e rida tekib ja kas kõigile on ühtviisi arusaadav, mida need numbrid seal EHIS-e real endas sisaldavad ja kas nad on kõikide koolide lõikes sisaldavad samu andmeid? Aitäh!

Kalle Muuli

Aitäh! Komisjonis oli sellest juttu. Ma selgituseks võib-olla saalile lisan seda, et see kohaliku omavalitsuse keskmine kulu võetakse Eesti Hariduse Infosüsteemist ehk EHIS-est ja see, mis me kuulsime komisjonis, ei olnud kõige meeldivam. Kui see number hakkab mõjutama erakoolide rahastamist, siis tema mõju on varasemast märksa suurem. Kui varem oli tegemist üleriigilise keskmisega, siis see, kas ühe või teise munitsipaalkooli kulunumber oli seal pandud või panemata või natukene valesti, ei mõjutanud suurt pilti väga palju. Nüüd võib ta mõnes väiksemas kohalikus omavalitsuses väga palju mõjutada. Selgus haridusministeeriumi esindaja jutust, et EHIS-e vähemalt see osa, kus on tegemist munitsipaalkoolide tegevuskuludega, on suhteliselt korrast ära. Neid numbreid kannavad sinna koolid ise. Erakoolid ei näe neid numbreid, erakoolid saavad sinna ainult ise oma numbri sisestada. Haridusministeerium ja komisjon, mis me saime teha, panime haridusministeeriumile südamele ja haridusministeerium lubas, et nüüd, enne 10. novembrit, kui esimest korda vaadatakse neid numbreid sealt EHIS-est, et see EHIS tehakse korda, need numbrid kontrollitakse üle ja edaspidi hakatakse sellele suuremat tähelepanu pöörama kui täna. Ma arvan, et kas nüüd seadusandja tasandil on võib-olla liiga palju, aga vähemalt kultuurikomisjonis me peaksime kunagi tulema selle jutu juurde tagasi ja vaatama, kas tõesti kõik need lubadused, mis meile komisjonis jagati, ka täidetud saavad, sest sellest sõltub ikkagi otseselt erakoolide rahastamise maht. Aitäh!

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust

Kõne Riigikogus 09.03.2016

Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid,

Esmalt lubage mul tänada häid kolleege, kes panustasid oma väärtuslikku aega, et nimetatud eelnõu muuta selliseks nagu see täna meie ees on. Eelnõu on võrreldes esimese lugemisega läbinud põhjaliku muutmise ning nüüd on võimalik seda toetada ka konservatiivsema ilmavaatega inimestel nagu mina.  Kellelegi pole juba ammu enam üllatus, et Euroopat on tabanud kriis, mille lahendamine on keeruline ning aeganõudev. Paljud riigid on oma seisukohti võrreldes kriisi algusajaga korrigeerinud ning muutunud karmimaks. Seetõttu ei paista täna ka kõige liberaalsemale inimesele meie ettepanekud enam kuidagi radikaalsed. Pärast Austria seisukohavõtte on  liitlaste hulk sellele mõtteviisile kasvanud.

Me otsustame ise kui suurt hulka põgenikke suudame ühiskonnas aidata, olgu see siis majanduslikus või sotsiaalses mõttes. See eelnõu puudutab ümberpaigutatavaid ja -asustatavaid Euroopas, tänases rändekriisi kontekstis peame silmas eelkõige  Kreekas ja Itaalias asuvaid inimesi. Samuti tähendab see, et taustauuring ja otsused sisserändaja pagulasstaatuse osas tehakse väljaspool Eestit. Me ei hakka Eestis inimesi kuude ja isegi aastate jagu ootel hoidma.

Nüüd tagasi eelnõu ja muudatuste juurde, mis kahe lugemise vahele jäid. Ma tahaksin peatuda mõnel olulisel aspektil, mis puudutavad väärtusnorme ja sotsiaalseid garantiisid.

Väärtusnormidega paneme kohustuse austada Eesti riigi ja ühiskonna põhiväärtusi, eesti keelt, kultuuri, kombeid ja tavasid.

Paragrahvi 75 täiendatakse lõigetega, mis muudavad eesti keele õppimise kohustuslikuks. Töövõimelisel 18-aastasel kuni vanaduspensioniealisel rahvusvahelise kaitse saajal on kohustus osaleda käesoleva seaduse § 73 lõike 4 alusel korraldatavas eesti keele õppes.

Eestis elavalt  rahvusvahelise kaitse saajalt, kes ei ole omandanud kahe aasta jooksul alates rahvusvahelise kaitse saamisest arvates keeleseaduses sätestatud keeleoskustaset A2, võib nõuda keeleõppe osutamiseks kulunud summad tagasi.

Eesti keele õppes osalemise täpsemad tingimused, sealhulgas eesti keele õppe kulu tagasinõudmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Teiseks oluliseks aspektiks on sotsiaaltoetuste kärpimine ümberasustavatele ja -paigutatavatele. Maha on võetud täiendavad toetused rahvusvahelise kaitse saajatele ning nüüd saavad kaitse taotlejad üksnes neid sotsiaaltoetusi, mida Eesti elanikudki, lähtuvalt tungivast vajadusest tuleb lisaks keeleõpe ja tõlge.

Me oleme korduvalt lugenud ka ajalehtede veergudelt kuidas pagulased hakkavad elama luksuskorterites. Tegemist oli pigem teoreetilist laadi võimalusega, kuid selle seadusemuudatusega seame selgelt kriteeriumid milliseid toetuseid ja kui palju saavad ka nemad. Seadusemuudatusega kaotatakse ära senine munitsipaalkorteri remondiks ette nähtud toetus (seni kuni 4455 eurot inimese kohta), samuti munitsipaalkorteri sisustamise hüvitis (seni kuni 1690 eurot inimese kohta). Oluliselt on muudetud ka eluruumi üürikulude katmise korda: seadusemuudatuse järel on eluruumi üürikulude toetus ühekordne, mõeldud vaid üürisuhte alustamisega seotud kulude katmiseks üksnes neile, kel endal selleks vahendid puuduvad. Piirmäär on sama nii üksikisiku kui pere kohta – 2016. aastal on selleks 780 eurot.

Lõpetuseks. IRLi ettepanekute pakett tagab rahvaesindusele kõrgeima otsustuspädevuse, kaitseb Eesti  julgeolekut ja kaotab huvi tulla siia saama lihtsat raha ehk pagulastoetusi, täiendavate toetuste kataloog on tühistatud.  

Ma olen veendunud, et mida selgem on riik oma seisukohtades, seda lihtsam on Eestis elavatel inimestel mõista abivajajaid ja julgust neid aidata. Eelnõu muudatused toovad kodanike ootused seadusandlusse ja muudavad need üheselt mõistetavaks ka sisserändajaile. Loodan väga, et see eelnõu aitab ühiskonnas maha võtta kirgi ja pingeid. Oleme nõudlikud, aga ka abivalmid.

Taas erakoolidest (ja ka teistest koolidest), kommenteerides Eesti Eskressis ilmud Sulev Vedleri artiklit

Ekspressis ilmus möödunud nädalal lugu, kus Sulev Vedler kirjutas, et erakoolide rahastamine, millest tänaseks on palju tüli sündinud, on justkui reformierakondlik praak, mida haridusminister nüüd parandama peab.

Selles loos on rida vigu, millele ma teie tähelepanu tahaks juhtida. Toon siin ära mõned väited artiklist ja katsun nende kommenteerimisega mitte liialt palju internetti täita.

1. Riik püüab ju koolivõrku korrastada, paneb ettevaatlikult väiksemaid koole kinni.

Kui mitte vale, siis pooltõde. Haridusministeerium püüab omavalitsustelt üle võtta gümnaasiumipidamist rajades selleks riigigümnaasiume. Mida see tähendab? Riigigümnaasiumi õpet finantseeritakse terviklikult riigieelarvest. Seega, kui ühte omavalitsusse tekib riigigümnaasium ja kõrvalasuvasse ei teki, siis riigigümnaasiumiga omavalitsuse hariduseelarve kahaneb, kõrval tuleb omavalitsusel gümnaasiumipidamise eest ikkagi rahakotti kergendada.

Minu oma valimisringkonnast on lihtne näiteid tuua. Kõnekaks näiteks on Valga riigigümnaasium, mis justkui peaks kaasama ka Otepää lapsed, aga tegelikkuses jääb Valga ebamugavalt kaugele. Kui Otepääl tahta jätkata vähegi mõistlikku elu, siis tuleb omavalitsusel seal gümnaasiumi edasi pidada. Otepää rahva jaoks pole Valga tõmbekeskus, tee või tina.

Kahjuks leiab neid näiteid veel, sületäie jagu. Seega suurendavad läbimõtlemata asukohaga ja liig suured riigigümnaasiumid pigem ebavõrdsust.

Mis puutub põhikoolidesse, siis paljudes kohtades muutub nende pidamine keerukamaks kui gümnaasiumi kõrval pole. Õpetajate koormused ei kipu väiksemas koolis täis tulema kui gümnaasiumist lisatunde ei anta. Põhikoolidel kaob võimalus õpetajaid leida, kui neile pole võimalik täispalka maksta.

Mis puutub väiksemaid koole, mis ehk tõesti liiga suurtes majades tegutsevad ja hoolega maksumaksja raha põletavad, siis neid haridusministeerium ei puuduta. Ju loodetakse haldusreformile, et omavalitsused panevad nood lõpuks kinni, aga juba on näha, kuidas mitmed ühinemised jäävad ära, kuna riik ei taha tegeleda koolivõrguga terviklikult. Omavalitsused peavad koole hambad ristis edasi, kuna kooli sulgemise otsus on sedavõrd ebapopulaarne, et seda pole lihtsalt võimalik langetada. Isegi kahe kooli ühtse juhtimise alla viimine niidab vallavanema maha, just nõnda läks hiljuti Hiiumaal.

Muide, ka siin tuleb meeles pidada, et “kallis” on tihti suhteline mõiste. Küsimus on, kas võimaliku suletava kooli asendav kaugemalasuv kool on mõistlikus kauguses. Mis on mõistlik, on muidugi juba vaieldav.

 

2.Erakoolide peremehed pelgavad, et Ligi ajab nende niigi keerulise äri vussi.

Täiesti absurdne väide. Ma võin päris julgelt väita, et ükski erakool ei tegutse Eestis ärilistel alustel. Isegi aktsiaseltsi või osaühingu vormis peetavatest erakoolidest ei võta omanikud dividende, tegu on sotsiaalse ettevõtlusega selle kõige helgemas tähenduses.

 

3. Millest tulenes terav vajadus erakoolipidajaid täna majanduskriisi tingimustes maksumaksja rahaga toetada?

Taas kord erakoole maksumaksja raha põletamises süüdistav lause on artiklisse osavalt sisse põimitud 2010. aasta Keskerakonna arupärimise läbi. Sama hästi võiks küsida, et miks üldse koole maksumaksja rahaga toetatakse? See oli nüüd väike iroonia. Aga küsiks teisiti, esitaks sisulise küsimuse. Miks maksumaksja rahaga toetatakse ebaefektiivselt majandavaid koole? Siinkohal on kusjuures täiesti ükskõik, kas need koolid on erakoolid, munitsipaalkoolid või riigikoolid. Erakoolid, kes iga kopikat peavad lugema pole kindlasti kõige kallimad õppeasutused. Kallid on koolid, kus suures majas on väga vähe lapsi. Investeeringute mahu ja olemasolevate ressursside mahakandmise tõttu on veel kallimad riigigümnaasiumid, mis rajatakse omavalitsustesse, kus mõnedki koolimajad nii ehk naa tühjaks kipuvad jääma.

 

4. Riik maksab erakoolidele õpilase kohta 1,6 korda rohkem raha kui munitsipaalkoolidele. See on ebavõrdsus, mis süveneb ja tuleb lõpetada.

See tsitaat on tõsiselt eksitav. Riik ei ole vaid haridusministeerium, riik on ka omavalitsus. Loomulikult on hetkel otse riigieelarvest finantseeritav eraharidus exceli real suurem number kui munitsipaalkooli oma, aga see tabel ei sisalda omavalitsuse poolset panust. Tegelikult tuleb nii omavalitsuse kui ka riigieelarve raha täpselt ühtemoodi maksumaksja taskust ja see, milliseid kanaleid pidi see koolini jõuab, on pigem tehniline küsimus. Erakool on kallim lapsevanemale, kes enamasti ka õppemaksu maksab. Miks nad seda teevad, seda tasub juba nende endi käest küsida, aga igatahes on lapsevanemad sellise korraldusega rahul.

 

P.S. Tänud Lauri Luigele, kes oma möödunud nädala Delfi artiklis näitas, et ka tema on üks neist reformierakondlastest, kes on valmis tekkinud keerukas olukorras lahendusi otsima. Tema kommentaari leiab siit: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/lauri-luik-erakoolidega-arvlemine-ei-ole-piinlik-praak?id=73855571

 

Fotol on erakoolina tegutsev Kohila Mõisakool, foto Karl-Kristjan Nigesen