Kas talupoegade seks aitaks Eestit täna

Isegi siis, kui ei süvene möödunud aasta rahvaloenduse tulemuste detailidesse on selge, et arvestades demograafilist olukorda on põhiseaduses sätestatut väga keeruline realiseerida. See tähendab, et ilma kardinaalsete muudatusteta ei suuda me rahvana säilida. Isegi siis, kui oleme väga optimistlikud.
Eesti rahvust ja kultuuri on läbi aegade võimalik säilitada vaid Eesti riigis. Selleks on aga vaja inimesi. Rahvaloenduse tulemusena on elanike arv võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega vähenenud 75 816 elaniku võrra ehk 5,5%. Selleks, et saaksime samamoodi riigina jätkata on vaja tulevikus rohkem inimesi, kui prognoosid meil eeldada lubaksid.
Seega on laias laastus võimalikud kaks stsenaariumi:

  1. Tuua Eestisse suurel hulgal inimesi
  2. Eesti peredesse hakkab sündima rohkem lapsi

Esimese stsenaariumi juures on peamine küsimus: kui üldse inimesi teist poolt piiri sisse lasta, siis kui palju? Oma naabrimehega arutame pidevalt selle teema üle. Kui mina olen pigem skeptiline, siis tema ei näe paremat võimalust kui täiendava 100 000 elaniku Eestisse toomine. Milline on see meie taluvuse piir, et hoida oma rahvust ja kultuuri?
Teine võimalus on, et meie peredesse hakkab sündima senisest enam lapsi. See on esimesest stsenaariumist kordades keerulisem ja aeganõudvam protsess. Esiteks, vaja on stabiilsust ning sealhulgas ja võib-olla isegi ennekõike majanduslikku stabiilsust. Teiseks, mida ütles ka täna Riigikogus esinenud professor Ene-Margit Tiit, et perepoliitika peab olema süsteemne ja järjepidev. Oluline on, et perepoliitika areneks meetmete mitmekesistumise suunas.
Selleks, et saavutada olulist läbimurret on ühiskonnal minu meelest vaja „korralikku raputust“. Ellu on vaja kutsuda ideid, mis ühiskonda veidi muudaks. Peame liikuma praeguse vanemaealise ühiskonna keskselt mõtteviisilt perekeskse mõteviisi suunas. Täna Andrei Hvostovi poolt uuesti meenutatud MTÜ Noor Eesti idee: igale inimesele hääl on kindlasti just üks selline jõuline samm perekeskse mõtteviisi suunas. Hääl alates sünni hetkest, mille lapse täisealiseks saamiseni realiseerib tema vanem. Olen veendunud, et selle mõtteviisi tulemusena kerkib ühiskonna keskmesse Eesti pere ja tema rõõm ning mure. Kas see aitab meid või on lahendus talupoegade seks, nagu pärast Põhjasõda? See viimane oli Hvostovi meeleolukas näide tema ajalooõpetajast abikaasa poolt kontrolltöös saadud vastusest küsimusele, mis aitas säilitada eesti rahva pärast Põhjasõda.
Lisaks sündivuse kasvule on rahvaarvu suurendamiseks võimalusi veel. Endiselt rahastatakse Eestis aborte riigieelarvest. Ja suhtumine abortidesse on täna pigem küsimus meditsiini kui moraali valdkonnast. Ma olen enam kui veendunud, et muudatusi tegemata jõuaksime tõenäoliselt ühe inimpõlve pärast samasuguse arusaamiseni eutanaasia küsimuses. Arvestades demograafilist seisu on see paratamatu. Vanemaealine elanikkond kasvab ning neid ülalpidav osa ühiskonnas kahaneb järjepidevalt. Inimesed ei taha leppida elukvaliteedi langusega ning nõnda me paratamatult selle küsimuseni jõuamegi. Mina isiklikult ei saa mitte kunagi toetada eutanaasiat, põhjusest olenemata. Üks põhjuseid, miks ma poliitikaga tegelen on just nimelt see, et surmakultuuri põlistavaid arusaamisi jääks vähemaks ning neile oleks vastukaal.

Kodanikuühiskonna arutelu Riigikogus sai huvitava pöörde

Täna Riigikogus toimunud riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni arutelul oli kaks tähelepanuväärset seika. Esimene seisnes selles, et kodanikuühiskonna poolse ettekande tegi vabaühenduste esindaja Tarmo Jüristo. Ta mainis, et ei ole ei liidu, ega kellegi esindaja vaid on üks vabaühenduse aktivist. Kuivõrd meie laudadel olnud paberitel oli ta kirjas vabaühenduste liidu juhatuse liikmena, kui mul nüüd õigesti meeles on, siis sellest tuli palju segadust. Et kes ta ikka täpselt on ja keda ta esindab. Istungit juhatanud Jüri Ratas nentis, et ka tema ei saa aru, mis rollis esineja on ja keda täpselt esindab, aga igatahes räägib ta asjast.

Teine asi, mis minu meelest saalis elevust tekitas oli see kui minister Kiisler oma kõnes pidevalt lühendit EKAK (Eesti Kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon), eriti EKAKi kasutas. Selle lühendi kõla näis kolleegides veidi elevust tekitavat.

Minu poolt räägitu oli alljärgnev:

Meile meeldib rääkida edust ja imetleda oma naba. Ometi tuleb tunnistada, et paljudes valdkondades seisab palju enam ees, kui on jäänud selja taha. Ka täna kõneldav valdkond on kindlasti üks sellistest, kus edusammud alles ees seisavad. Vabaühenduste elujõulisuse hindamise indeksi USAID põhjal on Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest kõige parema näitajaga. Eesti vastav näitaja oli 7 palli skaalal, kus 1 tähistab väga kõrget ja 7 madalaimat arengutaset, 2.0. Lätis on vabaühenduste elujõulisuse indeks 2.7 ja Leedus 2.8. Kuigi tegemist on enesehinnanguga, ja eestlastele meeldib olla kõiksugu tabelite tipus, siis midagi see uuring ometi peegeldab. Lisaks hindavad ühendused ennast peamiselt ise!

Aga selleks, et edu saavutada on vaja sihte ja tegutsemist. See on ka valdkond, kus me ise saame palju teha. Nii iga üksikisik kui erakonnad. Erakonnad saavad ja peaksid olema siin eestvedavas rollis, aga mitte domineerima. See vahest ongi meie senine suurim probleem. Kodanikeühiskond ei sirgu ülevalt alla, nagu ei sirgu ülevalt alla üksi muu asi siin maailmas. Kõik kasvab ikka alt üles, kuid selleks, et midagi saaks kasvada on  vaja kasvamist toetavat elukeskkonda. Ilma elutoetava keskkonnata hukkub ka kõige sitkem bakter!

Olgu siinkohal öeldud, et mina usun erakondade poolt veetavasse ühiskonna korraldamisse ja demokraatiasse. See roll saab olla oluline ja laitmatu vaid juhul kui erakonnad on avatud ja valmis kuulama. Siin on võimalik erakondadel end kindlasti parandada. Ja siin on võimalik ka teistelt kolmanda sektori organisatsioonidelt õppida. Täna aga tundub mulle, et koostöö asemel on pigem kujunenud vastasseis. See aga ei vii meid sugugi edasi, ega paranda olemasolevat olukorda kuidagi. Ma näen siin kahte peamist põhjust. Esimene on ebavõrdsus rahastamisel, ehk siis erakondadel on võrreldes teiste kolmanda sektori organisatsioonidega rahastamine suurem ja stabiilsem.

Nagu ma ütlesin, pean ma seda ühelt poolt põhjendatuks, arvestades erakondade rolli. Teiseks aga on ülejäänud organisatsioonid kutsutud ellu erinevatel põhjustel. Kui jagada laias laastus, siis ühed on kutsutud ellu realiseerima asutajate era- ja või isiklikke huvisid. Selles osas ei olegi minu meelest täiendavat avalikku panustamist ka tarvis. Need organisatsioonid aga kes on asutatud mõnd avalikku probleemi või hüve lahendama või jagama, nende puhul on täiendav panustamine kindlasti põhjendatud.

Kuid siiski on ühendustel vaja piisavalt vabadust ja piisavalt turvalisust. Riik peab tagama piisava rahastuse ja vajaliku õiguskeskkonna, et ühendused saaksid kestlikult tegutseda. Euroopa sotsiaaluuringu (ESS) 2010. a andmetel on Eesti elanikkonnast viimase 12 kuu jooksul töötanud mõnes muus organisatsioonis või ühingus 5,9%. Soomes on vastav näitaja aga 38,8%. Leedus ja Lätis 2008. a andmete põhjal vastavalt 4,7% (Leedu) ja 3% (Läti).

Teine probleem rahastamise kõrval on hirm. Me kipume olema enesekesksed ning pakutud abikätt peame nii mõnelgi korral uueks tulijaks ja tulevaseks konkurendiks. Ärme ole nii paranoilised. Eesti demokraatlik kultuur on alles arenemisjärgus, ja me peaksime rohkem tähelepanu pöörama kodanikuharidusele ja kriitilise mõtlemisega kodanike kasvatamisele, selleks tuleb meil koolitada ühiskonnaõpetajaid, sest täna annavad ühiskonnaõpetust peamiselt ajalooõpetajad.  Samuti peame õppima rohkem üksteist austama, kuulama ja koostööd tegema. Et kodanikeharidus toimub nii koolis kui  kodanikeühendustes, kes peaksid olema „demokraatia koolideks“, kuid kuna uusi liikmeid aga ühendustesse pole viimase viie aasta jooksul tulnud, siis tuleks uurida, et kas ühenduste välistes  kodanikealgatuslikes tegevustes (igasugu võrgustikud) toimub demokraatlike väärtuse ja praktikate õppimine ja juurdumine.

Luban, et Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma paremad ja aktiivsemad päevad on veel ees.

Mina soovin meile kõigile tõsiseid arutelusid, rääkimist, aga ennekõike kuulamist. Palju edu.

Kõrgharidusreformist ja meeleavaldustest

Tänane päev oli küllalt vastuoluline ja mõneti arusaamatu. Üle-Eesti, Toompeast Võru ja Kuressaareni avaldasid noored meelt kõrgharidusreformi vastu. Toompeal oli lisaks üliõpilasaktivistidele näha ka opositsioonierakondade noori aktiviste ja nende pahameel selles kontekstis mõistetav.

Segaseks aga jääb see, mille vastu siis tegelikult ollakse ja kas sellest ise ikka täpselt aru ka saadakse. Tänase kõrgharidussüsteemi jätkudes on demograafilist situatsiooni arvestades 4 aasta pärast selles sektoris ca 40 miljonit eurot vähem kui täna. Seda on umbes samapalju kui täna erasektorist kõrgharidusse vahendeid juurde tuleb. Tänase süsteemi kokkukukkumisele on viidanud nii OECD 2007 aasta analüüs kui Riigikontrolli märgukiri, seega on muudatused paratamatud.

Eesti on edukas, sest me oleme teinud julgeid ja keerulisi otsuseid. Tasuta kõrghariduse temaatika on kindlasti üks näide meie julgetest sammudest. Loodan, et õige pea jõuab kooskõlastusringilt Riigikogusse ka vajaduspõhiste toetuste eelnõu ning saame ka selle menetleda ning kiirelt rakendada. Valdavalt liigutakse maailmas vastupidises suunas ehk pigem kasvab eraraha kõrghariduses. Kuivõrd Eesti kõige olulisem ressurss on inimene, siis on ülimalt loogiline ja viimane aeg, et me senisest enam inimesse investeerime. Ainult haritud inimese ja tema panustamise läbi on meil võimalik ühiskondlikku kogurikkust kasvatada.

Minu arvates on tulevane süsteem võrreldes tänasega õiglasem. Täna pääsevad noored kõrgkooli, kas läbi eksamisõela riikliku koolitustellimuse kohtadele või oluliselt madalama lävendiga end ülikooli sisse ostes. Tasulistel kohtadel olevad üliõpilased peavad maksma kogu ülikooli vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest. Täna on ülikooli saada raske, kuid välja kukkuda on sealt veelgi raskem. Raha on määravam kui inimese akadeemilised võimed, mistõttu nii mõnigi andekas noor võib jääda seetõttu ülikoolist üldse välja. Loomulikult on tarvis tulevikus pingutada, et oma 30 EAP kätte saada. Aga ka tulevikus ei maksta kusagil vaid tööl käimise eest.

Mõneti üllatab mind meie tulevaste ja tänaste üliõpilaste suhtumine, sest just nende jaoks muutub olukord paremaks. Reformi läbiviimine võimaldab järgnevatel aastatel ühe üliõpilase tarbeks kasutatava raha kahekordistada.

Nii Tartu kui Tallinna Tehnikaülikool kuuluvad maailma parimate kõrgkoolide hulka ning need, kes tahavad pühenduda õppimisele saavad seda pärast eelnõu rakendumist teha tasuta. Ehk Eestist saab tulevikus maailmatasemel kõrghariduse tasuta.

Hommikusest mälestushetkest Orkar Kurvitsale kuni Anne Vabarna preemiate üleandmiseni

Tänane hommik algas matuse pääl. “Sambaklubi” kogunes tänavu aasta viimast korda. Kõik sai alguse reedel kui Jakob Hurda nim Põlva Rahvahariduse Selts oma 15 tähtpäeva ja seltsimaja 100 aastapäeva tähistas. Selle käigus esietendus Põlva Linna Harrastusteatril dokumentaalne retrospektiiv “Oskar ja Linda” – killukesi rahvahariduse seltsi kunagise näitejuhi Oskar Kurvitsa ja tema pere elust. Täna möödus kolonelleitnant Kurvitsa surmast 60 aastat. Leppisime reedel kirikuõpetajate Toomas Nigola (Põlva Maarja koguduse õpetaja ja Põlvamaa Kaitseliidu Maleva kaplan) ning Leevi Lillemäe (Põlva Peetri kiriku õpetaja) kokku, et teeme esmaspäeval mälestushetke. Kohal olid lisaks meile ka Kaitseliidu, maakonnalehe ning Hurda seltsi esindajad. DSC_0429 Kolonelleitnant Oskar Kurvitsa kalm täna hommikul

Lõuna ajal toimus traditsiooniline Põlva Puuetega Inimeste Koja poolt korraldatud jõuluüritus. Mõnus kontsert ja siirad inimesed. Au ja kiitus kõigile eestvedajatele, ennekõike Kairitile. Ainult üksainus mure, üritus toimus Põlva Kultuurimajas ja kui poolteist tundi seal istuda, hakkab seal lihtsalt külm.

Pärastlõunal toimus Anne Vabarna kultuuripreemiate üleandmine Värskas. Vald annab välja preemia 2×5000 krooni, millest üks on valla sisene ja teine välja poole. Tänavu aasta said igati teenitult kohaliku preemia Saatse muuseumi hing ja eestvedaja Tea Korela ning teine preemia läks Seto Sümfoonia Peko loojale Erki Meistrile.

Sel ajal kui teised Anne Vabarna kalmul olid, külmetasin mina Põlva Kultuurikeskuses. Kord ühel üritusel sosistati minu sõbrale kõrva, et näed maavanem jälle Setomaa rahvariietes, ei tea, et Põlvamaa pole Setomaa. Tean küll. Tean ka seda, et ilma seto kultuurita, oleks Põlvamaa kultuur palju vaesem. Pärimuskultuuri puhul on oluline see, mida ja kui palju hoida. Ning mida ja kuidas luua uut. Tänavuse aasta premeeritud said sellega imepäraselt hakkama. Võttes aluseks kohaliku ning valasid selle vastsesse vormi. Ja tulemus on suurepärane. Kõik kes kuulasid sümfooniat või on külastanud Saatse Muuseumi teavad seda. Kes veel pole, see külastagu niipea kui võimalik.

DSC_0433 Hetk tänaselt ürituselt