Kodanikuühiskonna arutelu Riigikogus sai huvitava pöörde

Täna Riigikogus toimunud riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni arutelul oli kaks tähelepanuväärset seika. Esimene seisnes selles, et kodanikuühiskonna poolse ettekande tegi vabaühenduste esindaja Tarmo Jüristo. Ta mainis, et ei ole ei liidu, ega kellegi esindaja vaid on üks vabaühenduse aktivist. Kuivõrd meie laudadel olnud paberitel oli ta kirjas vabaühenduste liidu juhatuse liikmena, kui mul nüüd õigesti meeles on, siis sellest tuli palju segadust. Et kes ta ikka täpselt on ja keda ta esindab. Istungit juhatanud Jüri Ratas nentis, et ka tema ei saa aru, mis rollis esineja on ja keda täpselt esindab, aga igatahes räägib ta asjast.

Teine asi, mis minu meelest saalis elevust tekitas oli see kui minister Kiisler oma kõnes pidevalt lühendit EKAK (Eesti Kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon), eriti EKAKi kasutas. Selle lühendi kõla näis kolleegides veidi elevust tekitavat.

Minu poolt räägitu oli alljärgnev:

Meile meeldib rääkida edust ja imetleda oma naba. Ometi tuleb tunnistada, et paljudes valdkondades seisab palju enam ees, kui on jäänud selja taha. Ka täna kõneldav valdkond on kindlasti üks sellistest, kus edusammud alles ees seisavad. Vabaühenduste elujõulisuse hindamise indeksi USAID põhjal on Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest kõige parema näitajaga. Eesti vastav näitaja oli 7 palli skaalal, kus 1 tähistab väga kõrget ja 7 madalaimat arengutaset, 2.0. Lätis on vabaühenduste elujõulisuse indeks 2.7 ja Leedus 2.8. Kuigi tegemist on enesehinnanguga, ja eestlastele meeldib olla kõiksugu tabelite tipus, siis midagi see uuring ometi peegeldab. Lisaks hindavad ühendused ennast peamiselt ise!

Aga selleks, et edu saavutada on vaja sihte ja tegutsemist. See on ka valdkond, kus me ise saame palju teha. Nii iga üksikisik kui erakonnad. Erakonnad saavad ja peaksid olema siin eestvedavas rollis, aga mitte domineerima. See vahest ongi meie senine suurim probleem. Kodanikeühiskond ei sirgu ülevalt alla, nagu ei sirgu ülevalt alla üksi muu asi siin maailmas. Kõik kasvab ikka alt üles, kuid selleks, et midagi saaks kasvada on  vaja kasvamist toetavat elukeskkonda. Ilma elutoetava keskkonnata hukkub ka kõige sitkem bakter!

Olgu siinkohal öeldud, et mina usun erakondade poolt veetavasse ühiskonna korraldamisse ja demokraatiasse. See roll saab olla oluline ja laitmatu vaid juhul kui erakonnad on avatud ja valmis kuulama. Siin on võimalik erakondadel end kindlasti parandada. Ja siin on võimalik ka teistelt kolmanda sektori organisatsioonidelt õppida. Täna aga tundub mulle, et koostöö asemel on pigem kujunenud vastasseis. See aga ei vii meid sugugi edasi, ega paranda olemasolevat olukorda kuidagi. Ma näen siin kahte peamist põhjust. Esimene on ebavõrdsus rahastamisel, ehk siis erakondadel on võrreldes teiste kolmanda sektori organisatsioonidega rahastamine suurem ja stabiilsem.

Nagu ma ütlesin, pean ma seda ühelt poolt põhjendatuks, arvestades erakondade rolli. Teiseks aga on ülejäänud organisatsioonid kutsutud ellu erinevatel põhjustel. Kui jagada laias laastus, siis ühed on kutsutud ellu realiseerima asutajate era- ja või isiklikke huvisid. Selles osas ei olegi minu meelest täiendavat avalikku panustamist ka tarvis. Need organisatsioonid aga kes on asutatud mõnd avalikku probleemi või hüve lahendama või jagama, nende puhul on täiendav panustamine kindlasti põhjendatud.

Kuid siiski on ühendustel vaja piisavalt vabadust ja piisavalt turvalisust. Riik peab tagama piisava rahastuse ja vajaliku õiguskeskkonna, et ühendused saaksid kestlikult tegutseda. Euroopa sotsiaaluuringu (ESS) 2010. a andmetel on Eesti elanikkonnast viimase 12 kuu jooksul töötanud mõnes muus organisatsioonis või ühingus 5,9%. Soomes on vastav näitaja aga 38,8%. Leedus ja Lätis 2008. a andmete põhjal vastavalt 4,7% (Leedu) ja 3% (Läti).

Teine probleem rahastamise kõrval on hirm. Me kipume olema enesekesksed ning pakutud abikätt peame nii mõnelgi korral uueks tulijaks ja tulevaseks konkurendiks. Ärme ole nii paranoilised. Eesti demokraatlik kultuur on alles arenemisjärgus, ja me peaksime rohkem tähelepanu pöörama kodanikuharidusele ja kriitilise mõtlemisega kodanike kasvatamisele, selleks tuleb meil koolitada ühiskonnaõpetajaid, sest täna annavad ühiskonnaõpetust peamiselt ajalooõpetajad.  Samuti peame õppima rohkem üksteist austama, kuulama ja koostööd tegema. Et kodanikeharidus toimub nii koolis kui  kodanikeühendustes, kes peaksid olema „demokraatia koolideks“, kuid kuna uusi liikmeid aga ühendustesse pole viimase viie aasta jooksul tulnud, siis tuleks uurida, et kas ühenduste välistes  kodanikealgatuslikes tegevustes (igasugu võrgustikud) toimub demokraatlike väärtuse ja praktikate õppimine ja juurdumine.

Luban, et Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma paremad ja aktiivsemad päevad on veel ees.

Mina soovin meile kõigile tõsiseid arutelusid, rääkimist, aga ennekõike kuulamist. Palju edu.