Vahel on tunne, et haridus kui teema on monopol. Igaühel ei ole õigust sellest rääkida. Mina olen veendunud, et see on kindlasti teema, millel tuleb kaasa rääkida. Kui õpetaja enamasti valdab metoodikaid ja teab milline on sobilik ühele, milline teisele õpilasele, siis lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ja see on üsna kindel. Järelikult ei ole võimalik saada häid tulemusi kui ei tegutseta meeskonnana. Kui me aga kuulame avalikke arutelusid haridusteemadel, siis nii koostööst kui vanematest on üsna vähe juttu. Ka käimasoleva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse (PGS) arutelu juures on avalikkuse ette jõudnud vaid üks teema – õpilase ja vanema roll koolikohustuse täitmise küsimuses. Me räägime koostööst siis kui on probleemid juba tekkinud. Aga vaja oleks koostööd palju varem, täitsa algusest peale. Igaüks peab oma rolli mõistma. Kool ei saa täita perekonna rolli, nõnda nagu õpetaja vanema rolli ja vastupidi.
Perekonna ja vanema rollist hariduses rääkisime eelmisel laupäeval esimesel kogupere konverentsil Rosmal „Head valikud hariduses“. Juba täna on Eestimaal terve hulk koole, kus pere ja kooli koostöö on sisuline ja sealsed rõõmud ja mured on ka teistsugused. Konverentsil osalenud 110 täiskasvanud ja 50 last kuulasid lektoreid (Tiiu Kuurme, Anne Daniel-Karlsen, Ülo Vooglaid), said ülevaate nelja kooli (Johannese kool Rosmal, Pärnu Väike Vabakool, Rakvere Eragümnaasium, Unipiha Algkool) tegemistest ning said maalida, meisterdada pille, mängida, sportida, matkal käia ja palju muud. Päeva juhtis Ain Mäeots. Konverents oli väga mõnus ja kodune. Tänud kõigile esinejatele ja osalejatele kellega suutsime korraldada nõnda vahva päeva, et lahkumine oli raske. Leppisime kokku, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks.
Konverentsil osalejad koostasid avaliku pöördumise Vabariigi Presidendile, EV Haridusministrile, TÜ Eetikakeskusele ning Riigikogule. Avaliku pöördumise sisuga on võimalik tutvuda siin või siin.
Priit Sibula arvamusplats 